Kooliaasta algus läheb korda ilmselt igaühele ja tekitab mälestusi. Mul on meeles, kuidas ma 1. septembril, pidulik koolivorm seljas ja lilled käes, kooli poole sammusin ja kui tore oli üle pika aja klassikaaslasi ja õpetajaid näha. Tagantjärele tundub, et sel päeval paistis alati päike.

Meie suures suguvõsas käib igal aastal keegi koolis. Sel sügisel läks kaks last viiendasse, kolm kuuendasse ja üks kaheksandasse klassi, kaks noormeest alustasid bakalaureuse- ning üks magistriõpinguid. Ja mis eriti tähtis – üks seitsmeaastane tüdrukutirts alustas kooliteed.

Kahjuks kipub tänavu koolialguse rõõmu varjutama hirm koroonaviiruse teise laine tuleku ees. Juba on leitud mitu uut nakkuskollet ning Jõhvi põhikool otsustaski õppetöö alguse nädala võrra edasi lükata, kuni suurem oht on möödas.

On avaldatud arvamust, et kõik õpilased tuleks kindluse mõttes koju distantsõppele jätta. Need koolijuhid, õpetajad, lastevanemad, samuti paljud õpilased, kellega olen vestelnud, ei igatse distantsõppe aega tagasi. See oli paras katsumus kõigile. Hoopis parem on õppida klassiruumis, kus õpilane ja õpetaja saavad olla vahetus kontaktis. Eriti tähtis on see esimese klassi laste jaoks – kuidas nad muidu omandaksid koolitööks vajalikud õpiharjumused ja töörütmi.

Kevadest alates on ajakirjanduses keskne teema olnud koroonaviirus, nakatanute arv, millest meile igal hommikul teada antakse, paraku kasvab. Me ei tea, mida tulevik toob, kuid kogu aeg hirmu tundes ja muretsedes ei saa elada, pealegi see ei aita. Kui hoolsalt kõiki reegleid ja kokkuleppeid täita, ehk õnnestub siiski kriisi vältida. On küll koostatud plaane ja juhiseid, rohelisi, kollaseid ja punaseid stsenaariume, kuid üht ja kõigi jaoks sobivat kriisikava ei ole võimalik teha. Eeldada, et keegi viiruse kulgu täpselt ette oskab ennustada, on ebarealistlik.

Enamik koole alustaski õppeaastat tavapäraselt kontaktõppes ning heas usus ja lootuses, et kevadine eriolukord ei kordu. Enne õppeaasta algust toimunud kriisikoosolekutel arutati üksikasjadeni läbi, kuidas õpilasi koolis paremini paigutada ja hajutada, milliseid kaitsevahendeid soetada, kuidas korraldada toitlustust, parandada ventilatsiooni. Kusjuures kõige selle kõrvalt tuli ka õppetööks valmistuda.

Esimese koolipäeva aktus oli südamlik ja pidulik. Meie päevakangelane jutustas õhinaga suurtest kooliõdedest-vendadest, kes väiksemad käekõrval klassi viisid, näitas uut vormimütsi ja aabitsat, rääkis pinginaabrist ja oma esimesest õpetajast. Esimene koolinädal on möödas. Tuleb kogu südamest loota, et kooliaasta saab jätkuda nagu alati.