Ükski anne ei tohiks kaotsi minna
Küllap ei ole vaja kedagi veenda, et andekad inimesed on ühiskonda edasi viiv jõud, olgu majanduses, teaduses, kultuuris vm vallas. Ometi põrkume me andekusest rääkides stereotüüpidest ja müütidest kantud arvamustele, seejuures on paljud neist diametraalselt lahknevad: „hea ja tubli viieline“ vs. „neil on mingi häda küljes“. Mingis mõttes on lähenemine „kõik lapsed on andekad“ väga positiivne. Sel juhul on lootus, et lapse tugevusi märgatakse, suurem. Samas ei saa vastu vaielda asjaolule, et inimkonnas ei ole vaimsed võimed võrdselt jaotunud, mõnel on geenide ja keskkonna koosmõju aidanud ilmutada võimete potentsiaali normaaljaotuse skaala tipptasemel. Aju-uurijad toovad esile ka kõrge IQ-ga isikute neurobioloogilisi erisusi. Või topelterilised lapsed, kelle andeid maskeerivad õpiraskused vm erivajadus. Kas meie haridussüsteem ka tegelikult toetab niisuguste õppijate potentsiaali maksimaalset arengut?
Akadeemiliste mõõdupuude mõttes, nagu PISA 6. taseme ülesannete lahendajate osakaalu tõus, noorte edu rahvusvahelistel olümpiaadidel vms, on pilt justkui hea. Mis aga toimub koolides, pole nii ühene. Teadmata kaalutlustel taandus 2010. a põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse versiooni sõnastus, mis suunas märkama keskmisest kõrgemaid võimeid eri valdkondades, 2018. a kehtima hakanud versioonis sõnastusele „kui ilmneb õpilase andekus, siis rakendatakse õpilasele individuaalset õppekava“. See annab koolile justkui vabad käed andekuse defineerimisel ja toetamisel oma kooli eripärast ja võimalustest lähtuvalt. Aga teisalt – mis on palju ohtlikum – õigustab mittemidagitegemist, tsiteerides üht kunagist koolijuhti: „meie koolis pole ega saa olema ühtki andekat“.
On leitud, et vähemalt 50% andekatest on mingil õpingute perioodil alasooritajad, nende tulemused on tugevalt alla tegelikke võimeid. Üks metauuring tõi esile, et sekkumine ei muuda andekate alasooritajate tulemusi. Seega on olulisem püüda vältida alasooritust. Eelmises Õpetajate Lehes ütles staažikas matemaatikaõpetaja Viia Varula: „[…] eriti andekad mõtlevad omamoodi. Neile tuleb anda eksimisvõimalus ja aega pärast õigesti teha.“ Andekuspedagoogika on juba ammu suunanud meid ennastjuhtiva õppija, võimete-, mitte vanusepõhise individuaalse õpiraja, erinevate haridustasemete ja valdkondade integreerimise jms suunas, millest räägitakse haridusstrateegias 2035. Andekatele tähelepanu taotlemine ei ole privileegide nõudmine, vaid erinevate vajaduste arvestamine.