Ülikooli rebaseks ja õpetajaks kahte kooli

4. sept. 2020 Silja Ratt Järva Teataja ajakirjanik - Kommenteeri artiklit
Erik Vilbu. Fotod: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja / Scanpix

Eestis leidub õnneks selliseid noori, kes julgevad pedagoogitöö põhitööna vastu võtta. Näiteks Erik Vilbu (20) asub sellest sügisest ülikooliõpingutega samal ajal tööle eesti keele ja kirjanduse õpetajana Järva-Jaani gümnaasiumis ja Peetri koolis.

Õpetajaametile hakkas Erik Vilbu esimest korda mõtlema põhikooli lõpus. Ta tõdeb, et surve juba varakult otsustada, kes sinust tulevikus saab, on praegusel ajal üsna suur. Seetõttu käis ka Vilbu peast aastate jooksul läbi mitmeid võimalusi.

Vahepeal mõtles mitmekülgsete huvidega noormees ka reaalalasid õppida, kuid sai siiski aru, et humanitaarvaldkond pakub talle rohkem huvi, ning õpingute puhul tasub lähtuda ikka loomulikult välja kujunenud oskustest-huvidest, mitte teiste soovitustest. Nii saab temast sel sügisel Tartu ülikooli eripedagoogika tudeng.

„Nii keel teaduse seisukohast kui pedagoogika meeldivad mulle ja on suurepärane kui neid saab siduda,“ nendib Vilbu.

Ta ei salga, et õpetajaameti kasuks räägib ka pikk suvepuhkus, kuid see ei ole mõistagi ainus põhjus selles ametis tööle asuda.

„Teine põhjus on see, et mulle meeldib näha, kuidas inimene ületab teadmatuse ja teadmise piiri. Seda ise tunda pakub rahuldust,“ selgitab Vilbu. „See on justkui kahe maailma piiril kõndimine.“

Ta lisab, et taoline kahe maailma piiril kõndimine meeldib talle igal elualal ning korraga õpetajana tööle asumine ning samal ajal ise ülikoolipinki istumine on seda samuti. Ka õpetama hakkab ta korraga nii Järva-Jaani gümnaasiumis kui Peetri koolis, sest need kaks Järvamaa kooli on ühise juhtimise all.

„Sain hiljuti oma naabrilt sümboolse kingituse. Ta kinkis mulle kaks kruusi, sest hakkan tööle nii õpetajana kui lähen ülikooli õppima, joon justkui kahest kruusist korraga. Võtsin need kaks kruusi kätte ja mõtlesin, et olen ju kogu aeg kahest kruusist joonud,“ kirjeldab Vilbu mõtlikult.

Samal ajal Tartus koolis käia ja Järvamaal õpetajaametit pidada võimaldab sessioonõpe. Vilbu teada on Järva-Jaani koolis ka varem töötanud õpetajaid, kes samal ajal õpivad. Tõsi, enamasti on nad omandanud magistrikaardi. Siiski on ta optimistlik ning usub, et saab suure koormuse ja kahe maakonna vahel pendeldamisega hakkama.

Kooli juhuse kaudu

Järva-Jaani kooli õpetama sattus Vilbu suuresti juhuse kaudu. Samuti Järva vallas asuva Aravete keskkooli õpilasena käis ta eksameid tegemas Järva-Jaani gümnaasiumis – väikeste maakoolide eksaminandid koondatakse sageli ühte kooli kokku. Ka matemaatikatunnis käis ta keskkoolipäevil ühel õppeaastal just Järva-Jaanis, kuna kaks kooli teevad omavahel koostööd.

Vilbu meenutab, et Järva-Jaani gümnaasiumi direktor Raigo Prants astus talle ühel eksamipäeval ligi ja küsis naljaga, kas hoiab talle koolis õpetajakohta. Siis vihjas direktor füüsika- või matemaatikaõpetaja kohale. Need erialad aga Vilbut eriti ei kõnetanud.

Pärast keskkooli läks ta kohe ajateenistusse ning sealt naastes otsustas liigse planeerimise asemel vaadata, mida elu toob. Juhtumisi oli Järva-Jaanis eesti keele ja kirjanduse õpetaja just lapsehoolduspuhkusele minemas ning kool otsis asendajat. Nii juhtuski, et aasta tagasi direktori poolnaljaga tehtud pakkumine tuli päriselt päevakorda ning Vilbust saab täiskohaga õpetaja.

Maakoha patrioodina tõdeb Vilbu, et kui ta oleks saanud pakkumise näiteks Tartus püsivalt õpetajana tööle hakata, oleks ta selle ilmselt tagasi lükanud. „Linna ma vabatahtlikult ei koli,“ ütleb ta naerdes.

Vilbu meelest on väikeses maakoolis õpetajaametisse ka lihtsam sisse elada. Ta usub, et probleemid ja katsumused, mis on linnakoolides, on olemas ka maal, ainult mõõtmed on teised. Maakoolis on jällegi selliseid aspekte, mida linnakoolis ei ole. Näiteks teavad väikeses kogukonnas kõik kõiki.

Järva-Jaani gümnaasiumi on Vilbu hinnangul koondunud hulk uuendusmeelseid inimesi. „Siin katsetatakse julgelt ja see on hea. Ja mitte selles mõttes katsetatakse, et vaatame, mis saab, vaid asjad on läbi mõeldud. Sellises keskkonnas õppida – aga minu õpetamine siin on ka õppimine, kuna ma alles alustan – on suurepärane,“ leiab ta.

Inimlikkus ennekõike

Eesti keel on Erik Vilbu sõnutsi eriline õppeaine, kuna see pole lihtsalt üks suvaline keel, mida koolis õpetatakse, vaid meie igapäevane töövahend.

„Mis siis, et tänapäeval räägitakse palju eesti-inglise segakeelt, eesti keel on ikkagi alles ja toimiv keel,“ rõhutab Vilbu.

Ta leiab, et eesti keele õpetamise eeldus on selle sidumine muude teemadega, kuna oma emakeelt ja sellega seotud kirjandust ei saagi muud moodi õpetada kui ka muudel teemadel arutledes.

„Teised õppeained on paratamatult veidi kitsamad. On väga hea, kui õpetaja suudab neid millegi muuga siduda, aga eesti keele õpetamise eeldus ongi, et sa seod seda teiste eluvaldkondadega,“ selgitab Vilbu enda vaatenurka.

Kirjanduse juures peab ta oluliseks ka seda, et kuna inimene mõtestab maailma lugude kaudu, paneb kirjanduse lugemine aluse teatud lugude äratundmisele. See aga tähendab, et õpilastel on võimalik kuuldud lugusid muuta ja sedasi oma reaalsust mõjutada.

„Õpetada narratiivide äratundmise ja muutmise kaudu oma elu mõjutama ja teistest aru saama, võib olla emakeeleõpetaja suurim vastutus,“ arvab Vilbu.

Siiski tõdeb ta, et alati ei saa eesti keele ja kirjanduse õpetamisele nii filosoofiliselt läheneda. Vahel tuleb lastel lihtsalt käänded-komad selgeks õppida ja kõik.

„Keelereeglid on kokkulepe, et me teineteisest aru saaksime. Ja kokkuleppega ei ole mitte mingit muud võimalust, kui et sa pead selle selgeks õppima,“ nendib ta.

Liiga karmide reeglite aeg on Vilbu hinnangul siiski möödas. Talle meenub enda algkooliajast, kuidas kirjatehnikal oli toona väga suur tähtsus ja isegi „valesti“ tehtud k-tähe kriipsu eest võis õpetaja kolme panna.

Vilbu tõdeb, et tema selliste pisiasjade kallal norima ei hakka. Samas märgib ta, et algklassides tundide viisi harjutatud k-tähe kirjutamisest ei ole talle ka traumat jäänud. „Pigem tekitab õpilastele traumasid see, kui õpetaja sisemine tasakaal on paigast ära.“

Vilbu usub, et kuni õpetaja jääb inimlikuks, on kõik hästi. See tähendab, et ta suudab leida igale õpilasele sobiva meetodi, kuidas talle midagi edasi anda. Seejuures tuleb püüda mõista ka seda, mis toimub õpilasega emotsionaalses plaanis, milline olukord tal kodus on või kuidas teda õpitust vaimustuma panna.

Seetõttu ei poolda Vilbu kõikide õpilaste puhul samade õpimeetodite kasutamist, vaid pigem individuaalset lähenemist. Kõik inimesed on ju erinevad.

Noore õpetajaga on lihtsam suhestuda

Hoolimata noorest east ja kogenematusest ei tunne Vilbu õpetajana klassi ette astumise ees suurt ärevust. Ta tõdeb, et kooliga seotud teemad on tema jaoks selleks ilmselt liiga tuttavad. Samuti usub Vilbu, et noore õpetajana on tal lihtsam lastega kontakti leida.

Kuna aasta enne õpetajaametisse asumist veetis Vilbu ajateenistuses, nendib ta, et ka sealt sai ta kogemusi, mis õpetajaametis kasuks tulevad. Näiteks õpetas ajateenistus mõistvamat suhtumist erinevatesse inimtüüpidesse.

„Sain aru, et inimene on inimene. Kuni ise kannatlikkuse ja rahu säilitad, ega tekita ühele probleemile lisaks uut, on kõik veel võimalik,“ täheldab ta.

Kool pole Vilbu sõnutsi olemas ainult selleks, et lasta lastel mingid raamatud läbi lugeda või öelda, et koma käib sinna või tänna. Kool õpetab ka seda, kuidas inimestega rääkida ja neid kuulata, kuidas koos hakkama saada.

Liiga suuri ettevalmistusi õpetajatööks pole Vilbu teinud. Ta on enda sõnul küll õpikud läbi lugenud ja esimesed tunnid ette valmistanud, kuid esimest aastat õpetajana ametisse asudes peab ta esmalt järele proovima, millised meetodid üldse toimivad.

„Kunagi arvasin, et kõik tuleb ette läbi mõelda, siis kõik sujub. Aga nüüd mõtlen vastupidi: mida rohkem ma planeerin, seda rohkem nihu kõik läheb,“ tõdeb Vilbu naerdes. „Kui mind vette visata, küll ma ujuma hakkan.“

Koroonaviirusega seoses on Vilbu mõelnud ka digiõppele, kuigi talle meeldib lapsi õpetada rohkem näost näkku kui arvuti vahendusel.

Ka tavapärases koolitöös peab Vilbu traditsioonilisi õppevahendeid, nagu õpik ja töövihik, endiselt vajalikuks. Ainult arvutitele üleminemist ta ei poolda.

Õpetajatöös on Vilbu sõnutsi oluline mõista, et kõigist õpilastest ei saa just tema aines kõige paremaid.

„Vabadus on tunnetatud paratamatus. Õpetajad on seega väga vabad. Nad saavad aru, mida saab muuta ja mida mitte. Seda meeldivam on muuta seda, mida sa saad muuta,“ võtab ta õpetajaameti võlud kokku.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!