Viiruseaja õppetunnid
Distantsõppe aeg tõi selgemalt ja arusaadavamalt esile probleemid, mille üle oleme alati vaielnud.
Näiteks meil Eestis on pikalt vaieldud, kas arvuti suudab asendada elavat õpetajat, kas igaüks peaks õppima omaette või teistega koos, kas ühtluskooli on vaja, kas õppimine peab olema kerge või raske, kas kodutöid on vaja jne. Inglismaal uuriti seoses viirusest tingitud distantsõppega paljusid neid küsimusi ja selgus mõndagi üllatavat.
Kas arvuti suudab asendada õpetajat?
Brittide uuringust selgus, et eriti ei suuda. Sellelt maalt tulid signaalid, et arvutipõhine õpe väsitas õpilasi ja nende teadmised olid pinnapealsemad kui traditsioonilises õppes. Põhjuseks peavad inglased seda, et veebis uut teemat õppima hakates on õpilastel raske luua endale sellest teemast esmast ülevaadet, ilma et see väsitaks. Õpetajat vaadata ja kuulata on kergem kui ise mõtelda ja nuputada.
Britid märkisid, et õpetaja toob selgelt esile, mis on oluline ja mis peab meelde jääma. Pärast õpetajalt saadud esmast ülevaadet pole õpilastel oma teadmiste veebis süvendamise ja õppe individualiseerimisega probleeme, sest see koormab aju vähem. Kui aga esmaülevaade on puudulik, siis pole ju midagi süvendada ja kõik jääb õhku, märgivad inglased ja selle järelduse võiksime meiegi meelde jätta.
Hea esmase ülevaate olulisusele on viidanud ka John Hattie. Õpilased soovivad, et õpetajad seletaksid neile uusi teemasid põhjalikult lahti, sest omal käel on ülevaadet saada ajamahukam ja väsitavam. See tõsiasi tuli üllatavalt esile juba pööratud klassiruumi tõhususe uuringutes. Selgus, et õppija väsimise seisukohast on loeng ökonoomsem, sest pärast loengut suudab õpilane veel terve päeva jooksul ka muid asju õppida.
Eestis pole loengul muidugi kuigi kõrge maine, kuid oma plussid on sellelgi õppemeetodil ja seda just uue osa tutvustamisel. Õpetaja ju näeb, missuguses vaimses vormis tema õpilased loengu ajal on. Ta saab aru, kus on vaja tempot maha võtta, kus asju pikemalt ja põhjalikumalt selgitada või kus vana osa täiendavalt üles soojendada – näiteks tugevamatele õpilastele selle kohta küsimusi esitades. Digiõppe korral on need võimalused õpetajalt ära võetud. Õpetaja ei saa enam lugeda oma õpilaste kehakeelt, vähemalt mitte vajalikus mahus. Digiõppes jääb puudu ka emotsioonist, mis hoiab õppimise meeleolu üleval. Mitmed õpetajad on Eestiski nentinud, et distantsõppe ajal ootasid õpilased väga Zoomi tunde, sest siis said nad õpetajaga oma tundeid jagada.
Õpitakse ka pinginaabrilt
Inglismaal tehtud uuringutest selgus ka, et veebis omaette õppimisest ei piisa, sest õpilaste vaimseks arenguks on hädavajalik nende samaaegne omavaheline suhtlemine. Reaalses klassis õpilane ei kuula üksnes õpetajat ega mõtiskle seejuures omaette, vaid paljusid asju saab ta teada näiteks pinginaabrilt. Teinekord ka selliseid, milleta ta ei saaks õpetaja edasisest jutust üldse aru. Pööratud klassiruumi meetodi puhul on samuti ühised arutelud klassis väga olulised – ei piisa ainult kodus omaette õppimisest. Õnneks saab Zoomis moodustada õpilastest väiksemaid rühmi, kus neil on võimalik lasta mõningaid küsimusi ka omavahel läbi arutada, kuid see on kohmakam kui kontakttunnis. Lisaks tekkis distantsõppe ajal õpilaste enda algatusel loodud internetipõhiseid rühmi, kus lahendati koduseid ülesandeid ühiselt. Halvemal juhul kirjutati üksteiselt maha, kuid sellinegi koostöö on parem kui mitte midagi. Paraku on veebis toimuva rühmaõppe puhul ikkagi raske üksteise kehakeelt lugeda ja omavahel silmsidet hoida. Kuidas lisada keskkonda sotsiaalset interaktsiooni ja vahendada emotsioone autentsemalt, see küsimus on õpikeskkondade arendajatele tõsine väljakutse.
Evolutsioonipsühholoogiast teame, et meie mitteverbaalne suhtlemine on verbaalse suhtlusega võrreldes ürgvana. Me oleme mitteverbaalse suhtluse kasutamisega väga hästi kohastunud ning see on meil väga efektiivne. Mitteverbaalne suhtlemine toimub automaatselt, ilma meid liigselt vaevamata. Kui me oma suhtlusviisi digiga kitsendame, siis jõudlus kohe langeb ja õpilaste väsimus kasvab, sest fokuseeritud mõtlemisele kuluv astrolüütiline glükogeen, mille varud ajus on piiratud umbes kolme tunniga päevas, saab otsa. Kiiret vahetut mitteverbaalset kontakti ei ole praeguseks veel õnnestunud digiõppesse üle kanda. Arvuti on küll võimas tööriist, kuid sel on ka omad puudused, mille ületamine võtab aega.
Kas kodutöid on vaja?
Eestis on ikka väidetud, et kodutöid ei peaks üldse olema. Distantsõpe ajal tegid aga õpilased sisuliselt kogu aeg ainult kodutöid. Paraku küsisid õppeaasta lõppedes mõnedki lapsevanemad, kas laste tase on ikka piisavalt hea, et neid järgmisse klassi edasi viia. Teiste sõnadega – kas õpilastele anti distantsõppe ajal õigeid kodutöid ja õiges mahus. Inglise lapsevanemad avaldasid isegi ajakirjanduses kahtlust, et distantsõppel olnud õpilaste teadmised võivad olla varasemate lendudega võrreldes palju nõrgemad ja võib-olla pidanuks vähemalt põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklassid jätma klassikursust kordama.
Mida saame siit järeldada? Ilmselt seda, et peame väga põhjalikult õpilaste vaimset ressurssi silmas pidades läbi mõtlema, missugused kodutööd tulevad õpilasele kasuks ja missugustel pole mõtet.
Kellel on, sellele antakse …
Eestis on aastakümneid vaieldud, kas me vajame ühtluskooli. Distantsõpe on näidanud, et vägagi vajame. Inglismaal on olnud distantsõppe ajal tihti kuulda Matteuse evangeeliumist pärinevat sõnumit, et kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse viimane. Mis salata, vahed jõukamate ja vaesemate vahel on läinud Inglismaal distantsõppe ajal suuremaks. Jõukamate perede lastel läks distantsõpe paremini, vaesematel kehvemini. Eesti ühtluskool paistab selle kõrval palju paremas valguses. Kui Inglismaal paljudel vaesemate perede lastel lihtsalt puudus arvuti, internet ja veebis õppimise võimalus, siis meil Eestis andsid kas koolid lastele arvutid koju või aitasid klassikaaslased, naabrid ja kohalik omavalitsus. Samas jäi nii Inglismaal kui meil osa õpilasi distantsõppe ajal kadunuks.
Aga Inglismaal tehtud uuringutest selgus ka see, et osale õpilastest sobis distantsõppe formaat isegi rohkem kui traditsiooniline. Ja mitte ainult introvertidele, keda klassikaaslaste liigne tähelepanu võib segada, vaid ka osale nendest õpilastest, kes söandasid enne distantsõpet iga päev ilma igasuguse koduse õppimiseta kooli minna, sest nad said ka niimoodi hakkama. Nemad tõusid distantsõppe ajal esile sellega, et esitasid oma kodus tehtud tööd mitte ainult õigeaegselt, vaid isegi varem kui paljud oivikuid, kes tavaliselt iga päev kodutöödele märkimisväärse aja pühendasid. Suures plaanis oli aga endiselt nii, et need, kes olid varem edukad, olid seda ka distantsõppe ajal. Kuid edutus torkas varasemast rohkem silma, sest tunnis ainult „reisisaatjana“ osalemise võimalused olid õpilastel kadunud.
Distantsõppe oludes on õpilase kodune tugi väga oluline – see paistis inglise õpetajatele selgelt silma. Sellega seoses kujunes Inglismaal jutuaineks üks varasem uuring, kus avastati, et madalama sotsiaalmajandusliku staatusega õpilastele mõjus suvevaheaeg kognitiivse arengu mõttes silmatorkavalt halvasti, jõukamate perede lastele aga hästi.
Pingiread või rühmad
Traditsioon või uuendus? See on meie üks vaidlusküsimusi. Inglismaal kipuvad õpilased tagasi kooli – sinna, kus on pingiread. Hiljaaegu avaldati inglaste õpetajate lehes üsna üllatav uuringutulemus, mille järgi kirutud vanamoodsates pingiridades istumine võimaldab kergesti hajuva tähelepanuga õpilastel paremini keskenduda. Ja ometi on kogu aeg soovitud ajaga kaasas käia ja sisustada klassi uutmoodi. Toimub pidev võitlus vana ja uue vahel. Aga kes seda võitlust peavad?
USA psühholoog Jonathan Haidt käsitleb oma äsjases raamatus „The Coddling of the American Mind“ õnnelikkuse ja heaolu pürgimusi Ameerika koolis. Ta on pannud tähele, et uudsuse vastu on üle aegade tundnud suuremat vajadust ekstraverdid, ja seda seoses nende aju suhteliselt tundlikumate heaoluhormooni dopamiini absorptsiooni võrgustikega. Uudsus mõjub ekstraverdile nagu mõnuained või näiteks ritaliin. Ekstraverdid saavad igast uuest õnnestunud üritusest suurema dopamiinilaksu kui introverdid ning see mõjutab nende maailmavaadet, poliitilisi ja religioosseid eelistusi.
Seevastu introvertide aju tegevust mõjutab eelkõige serotoniin. Introvertidel on kombeks muretseda turvalisuse ja jätkusuutlikkuse pärast. Nad küsivad seetõttu, kas keegi on ikka korralikult ära tõestanud, et uut moodi on parem. Ja kas need uued asjad on kusagil ennast tõesti õigustanud ka. Introvert kipub uskuma, et hariduses on paljud uued imerohud toonud kaasa ainult ebaõnnestumisi, ja leiab tihti, et nüüd minnakse kahtlaste uuendustega juba teisele või kolmandale ringile.
Kuidas distantsõpe selle pilguga paistab? Kindlasti ei peaks lapsed veebi kaudu õppima lihtsalt sellepärast, et see on midagi uut ja meeldib ekstravertidele, keda on klassis enamus. Samas on õppimisvõimaluste rikastamisel kindlasti mõtet. Distantsõppele üleminekut tuleks aga harjutada ka tulevikku silmas pidades. Näiteks Cambridge’i ülikoolis saavad välisüliõpilased läbida kraadiõpingud suurepäraselt oma kodumaal veebis, saades lõpudokumendid kätte näiteks Omniva pakiautomaadist – kui on paberist lõputunnistust vaja.
Kas koolis peab olema kerge või raske?
Distantsõppe ajal arvati mõlemat. Osale tundus, et lastel on liiga kerge, teistele, et liiga raske. Eestis on aastaid arvatud, et õige õppimine on raske.
Psühholoog Robert Björk selgitab aga, et sellele küsimusele ei saa nii lihtsalt vastata. Ta räägib soovitavast ja mittesoovitavast raskusest. Üks soodustab, teine takistab omandamist. Kindlasti liigitub osa distantsõppega seotud raskustest soovitavate raskuste hulka – näiteks vajadus hakata oma õppimist ise korraldama ja planeerima. Ka interneti kaudu õppimise harjutamine oli vajalik raskus, sest järjest kasvav osa kommunikatsioonist käib reaalelus üha enam interneti kaudu. Samas on aga distantsõppe ajal üle elatud ka selliseid raskusi, millest pole just tulu olnud. Näiteks kohustus saada uuest teemast esmane ülevaade ilma õpetaja abita – see on mingile hulgale nõrgematele õpilastele liiga aja- ja energiamahukas.
Samas on uurijad ühel meelel selles, et liiga kerge ei tohi koolis olla. Näiteks Jonathan Haidt hoiatab, et õppija heaoluga teise äärmusse minek tekitab helikoptervanemad ja lumehelbekeste Z-generatsiooni (nn iGen). See generatsioon tõlgendab raskusi turvariskina. Nii käivitub moraalne paanika, vallandub karjainstinkt ja otsitakse vaenlasi. Tagasihoidlikumatel üliõpilastel oleks ohtlik kõrvale jääda, sest „kes ei ole meie poolt, on meie vastu“. Paradoks on selles, et mida turvalisemaks muutub ühiskond, seda neurootilisemalt suhtutakse kõikvõimalikesse „ohtudesse“.
Ka Eestis on aastaid kogemusi, nii selliseid, kui teisi. Miks mitte neidki üle vaadata.
Mis puutub aga loengusse, siis sellega on seotud mitmed humoorikad)?) laused.
Kui ma neile seda räägin, siis nad saavad aru. (kust Sa tead? jäi vastuseta).
Aga ma ju rääkisin teile! (väga igapäevane lugu kõiges).
Kui te loengus käisite, siis te peate teadma, et .. (mida selles lauses tähendab ‘peate’?)
Kui seda nimetatakse distantsõppeks, kui õppija teeb 100% kodus, mis on siis see, kui ta teeb 50% kodus (tavaõpe)?