Ajalootõde ei jää KGB-le

16. okt. 2020 Rein Ruutsoo professor emeritus - Ajalootõde ei jää KGB-le kommenteerimine on välja lülitatud
Vladimir Pool, „Konstantin Päts. Vang nr 12“. Tallinn 2020, kirjastus Postimees. Fotod: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti ajaloos on saatusi ja sündmusi, mille käsitlemisel on avalik õiglustunne erakordselt tundlik. Taas kord peegeldus see ajakirjandussegi jõudnud nördimuses, et esimese Eesti Vabariigi eliidi hävitamist käsitlevate raamatute autorina kogub tunnustust endine tšekist. Paradoksaalsel kombel naudib tšekist õigusi, mis juhul, kui tema õilis missioon oleks tõesti vilja kandnud, olnuks absoluutselt kättesaamatud.

Leppigem, et tänases Eestis on õigus nii raamatuid avaldada kui neid ka arvustada. Cum grano salis loetuna tundub üllitis mitmeti oluline.

Raamatu tähelepanu keskpunktis on Konstantin Pätsi moraalne ja füüsiline hävitamine. Erupolkovniku käeulatusse on sattunud uusi allikad. Neis on teavet ka hukule vastu läinud riigi sisepoliitikast, selle juhtide mõttemaailmast, sundvalikutest jne. Presidendi elu ei lõpetatud kuklalasuga eelkõige lootuses, et teda õnnestub koostööle, sh nn operatiivtööle sundida.

Pole välistatud plaanid tema kasutamiseks okupatsioonirežiimi õigustamisel, lääne poliitikutega manipuleerimisel jne. Sedalaadi kavade ebaõnnestumisel oli oma osa Konstantin Pätsi poja Viktor Pätsi surnuks piinamisel. Teame ju, et bolševikud ei tundnud ükskõik milliste kuritegude sooritamisel mingeid moraalseid kitsendusi.

Teose lehekülgedel lahti rulluva šantaaži esmasiht oli pigistada Pätsilt välja tunnistus, et Eesti Vabariigi eliit oli Venemaa-vaenuliku vandenõu osaline. Sedakaudu looduks „tõendeid“ uuteks ülekuulamisteks, aga ka Baltimaade okupeerimise õilistamiseks. Keskendub ju sellele praeguse Putini Venemaa ajalookäsitus.

Haige ning lähedaste pärast murest murtud president jäi vanglaski tõele ustavaks. Ühe kambrinuhi ettekande kohaselt põhjendanud ta NKVD-laste välja pressitud „ausast ülestunnistusest“ keeldumist truudusega oma riigile. „Kui selline ülestunnistus puudutaks ainult mind, siis võiksin ma enda peale valetada, aga teha kurja riigile, mida ma esindan, ma ei saa ega tee seda kunagi.“

Nagu üllitisest nähtub, murti presidenti ka tšekistlikult küünilise võttega – kui lähed koostööle, siis „aitame teie nooremat haiget lapselast“! Noorem Pätsi lastekodusse saadetud pojapoegadest, Henn, ei elanudki vintsutusi üle.

Autori väite kohaselt jälgis ta abitute inimeste moraalset ja füüsilist hävitamist teadlikult „emotsioonideta“, kõrvaltvaatajana. Tõepoolest, näiteks erinevalt mulle kätte puutunud Stasi kaastööliste meenutustest erineb Pooli jutustus selle poolest, et tšekistlikul hävitustööl nagu polekski süüdlasi.

Sama endastmõistetavusega, nagu kirjeldatakse Ufas saabuvat talve, jälgitakse ravimiteta, talveriieteta jne ohvrite saatmist järjekordsele põrguringile. Samas pole kahtlust, et Pätsi ja tema perekonna saatuse tumedamate, et mitte ütelda verisemate lehekülgede (neile on raamatus viiteid) käsitlemisel on peale jäänud ametivendade tšekistlik solidaarsus.

Kuid kuritegude n-ö erapooletu jälgija rollil pole määratud õnnestuda. Nagu teada, ei kõnele meie keelt, vaid „keel kõneleb meid“, seekord tšekistlikku keelt. Sovetliku eufemismi „juunipööre“ ja peitsõna „represseerimise“ kõrval leiame sealt, kus oleks täpne kõnelda „okupeerimisest“, ikka Moskvale meelepärasema „sovetiseerimise“. Pooli sõnavaras pole kohta „deporteerimisele“ või „küüditamisele“. Nii saadetud Päts „administratiivkorras Ufasse asumisele“, Laidoner aga lihtsalt „viidi Eestist välja“. NKVD mõrvatööstuse ohvritest, eesti ohvitseridest ja poliitikuist, on saanud „operatiivtöötlemise objektid“ jne. No mis parata, eks kõnetasid ka natsid oma roimasid „lõpplahenduse“ (Endlösung) keeles.

Raamatu tõeväärtuse hindamine eeldab ülevaadet Pooli laual olnud dokumentide „varasalvest“. Ka eeldavad ülekuulamisprotokollid, nuhkide ettekanded allikakriitikat. Kas tõesti võtsid Pätsid omaks sovetliku žargooni ja rääkisid näiteks Eesti „ühinemisest“ NSV Liiduga. N-ö foucaultlikust vaatenurgast annab raamat lisahoogu protestimeelele selle vastu, et tšekistid „valdavad tõde“, et nemad nagu dikteeriksid jälle seda, kuidas me peame oma riigi ühte loojat mäletama!

Kuid üllitise üheks põhiliiniks kujunev „emotsioonideta“ sissevaade tšekistide mõttemaailma naiste, laste ja vanurite pühendunud hävitamisest kujuneb omaette väärtus. Eestikeelses kirjanduses pole kohanud ühtegi nii terviklikku sissevaadet tšekistide operatiivtöösse, mis hõlmaks totaalset nuhkimist, provokatsioone, kirjade perlusteerimist, küünilist väljapressimist jne. Muidugi pole see enam uudis. Nagu pole uudis ka sedastus, et „raamatukogus võõrkeelse kirjanduse osakonnas töötades lihtsalt ei saanud mitte olla eriteenistuse agent“. Erutšekistist asjatundja sulest pärinevana väärivad raamatu mitmed leheküljed illustratiivse õppematerjali hulka lülitamist.