Belovas, Märja ja Turovski

Haridustöötaja elutööpreemia pälvisid seekord koolijuht Laine Belovas, andragoog Talvi Märja ja zooloog Aleksei Turovski. Tallinnas toimunud aasta õpetaja galal „Eestimaa õpib ja tänab“ jagati välja kolm haridustöötaja elutööpreemiat, mille suurus on miljon krooni ehk 65 000 eurot.

Noarootsis saab õppida heal tasemel rootsi keelt

Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas leiab, et Noarootsi gümnaasium on õppimiskallakuga ja inimsõbralik kool, teisisõnu suurepärane keskkond noore inimese arenguks. Õpilased, nende vanemad ja vilistlased on tema sõnul kooliga rahul, räägivad sellest sõpradele ja see toob igal aastal nende kooli uusi toredaid gümnasiste. „Lumepalli efekt – õppimistahe, sõbralikkus ja hoolivus suureneb veelgi,“ selgitab ta.

Laine Belovas põhjendab, miks on rootsi kallakuga gümnaasium talle südameasi: „Sattusin Noarootsi 1977. aastal suunamisega. 800 aastat siin elanud ja oma keelt kõnelnud rannarootslastest olid siis alles veel kohanimed ja paarkümmend inimest, kes rootsi keelt rääkisid. Piiritsooni reeglite tõttu ei saanud 1943/1944. aastal sõja jalust Rootsi põgenenud rannarootslased pool sajandit oma kodukanti külastada. 1980-ndate lõpus Nõukogude kord lõdvenes ja paljud endised noarootslased tulid oma lapsepõlve ja nooruse maad külastama. Tekkisid kontaktid inimeste vahel, see suurendas huvi kohaliku kultuuripärandi ning rootsi keele vastu.“

Belovas meenutab, kuidas ta avastas enda jaoks Noarootsi tähelepanuväärse kooliajaloo: „1650 – üks esimesi rahvakoole Eestimaal, 1873 – õpetajate seminar, 1920 – rahvaülikool. Kõik need koolid olid rootsikeelsed. Rootsikeelset kooliharidust taastada ei olnud võimalik, rootsi keelt õppida aga küll.“

Rootsi on tema sõnul meile lähedane ja tähtis naaber. Meil on ühist ajalugu ja kultuuritraditsioone. Eestis tegutseb Rootsi-Eesti firmasid. Rootsi on meie suurim ekspordipartner. „Inglise keele oskajaid on Eestis palju, rootsi keele oskajaid vähe ja tööandjate hinnangul on nad väga nõutud,“ leiab ta. „Meie vilistlastel on tööturul tänu rootsi keelele tuntav eelis.“

Täiskasvanuharidusest on kujunenud oluline haridusvaldkond

Talvi Märja on lõpetanud Tartu ülikooli nii kehakultuuri alal kui psühholoogina. Oma diplomitöö tegi ta spordisotsioloogias ja pärast lõpetamist oli valmis rakendama oma teadmisi sotsioloogina või psühholoogina spordi valdkonnas.

„Paraku tol ajal sellist võimalust polnud, sest seda ei peetud oluliseks,“ nendib Märja, kes asus tööle hoopis Mainorisse (tol ajal kandis see asutus nime Kergetööstusministeeriumi Juhtimissüsteemide Projekteerimis- ja Konstrueerimisbüroo ehk lühidalt KM JSPKB), kus tema ülesandeks sai õppematerjalide koostamine ja hiljem juba koolituste läbiviimine süsteemi ettevõtete (neid oli 23) juhtidele.

„Seega hakkasin küll täiskasvanutele koolitusi tegema, kuid kindlasti polnud see andragoogika. Siis nimetati seda kvalifikatsiooni tõstmiseks,“ meenutab Märja, kes töötas selles asutuses 11 aastat.

„Jõudsin sel ajal töötada välja oma metoodika juhtimismeeskondade koolitamiseks, rakendada seda 20 meeskonna treenimiseks ja kaitsta sel teemal Leningradi ülikoolis ka oma väitekirja,“ räägib ta. „Kuna nn Lasnamäe akadeemias ehk siis Tallinna ülikooli (sel ajal Tallinna pedagoogiline instituut) koolijuhtide täiendõppe teaduskonnas olid parasjagu käimas kursused kauaaegsetele koolijuhtidele, kutsus Milli-Irene Pedajas mind ka neid koolitama. See oli esimene kontakt ülikooliga.“

Järgnes juba andragoogika ja juhtimistöö kateedri asutamine ja kateedrijuhataja ametisse asumine. See juhtus 1986. aastal ja sealt algas Talvi Märja tee andragoogikas.

Laureaadi sõnul hakati Eestis täiskasvanute koolitamisega tegelema küll juba 1970. aastatel, tõsi, siis seda valdkonda veel nii ei nimetatud. Õpetati põhiliselt ülikoolide juures. „Tänu sellele, et koolitamine sai alguse ülikoolidest ja koolitajateks olid ülikoolide õppejõud, oli õppe tase kõrge,“ märgib ta.

Praegusega on seda aega tema hinnangul siiski keeruline võrrelda, sest tänaseks on täiskasvanuharidus riiklikult tunnustatud ja tõusnud tähtsale kohale teiste haridusvaldkondade kõrval.

Peale elutööpreemia on riik Talvi Märjat ka varem tunnustanud – 2003. aastal sai ta andragoogina vabariigi presidendilt IV klassi Valgetähe ordeni. „See oligi seni minu suurim kordaminek – olla kasulik täiskasvanud inimestele nende haridustee jätkamisel!“ lisab laureaat.

Turovski viib inimesed loomadega kokku

Aleksei Turovski on juhendanud Tallinna loomaaias pea pool sajandit zooloogiaringi ja esinenud aastakümnete vältel sadades, kui mitte tuhandetes loomasaadetes. Tal on olnud alati suur soov mitte ainult loomi vaadelda ja uurida, vaid nendest ka kõnelda. Loomadest rääkimine tõmbab mehe enda sõnul lausa käima. „Eks oma rolli on mänginud ka juba kooliajal tekkinud arusaam, et kui tutvustan loomi köitvalt inimestele, siis need inimesed ei kipu kergekäeliselt nõrgematele elusolenditele liiga tegema,“ tunnistab zooloog. „Inimene tuleb loomaga kokku viia, seda mõtet toetas ka minu isa.“

Turovski hinnangul on laste huvi ja teadmised loomade vastu aastate jooksul suurenenud. Aga ka õpetajatel ja lastevanematel on tema arvates loomariigist palju õppida. „Kõrgemad selgroogsed ja püsisoojased kasutavad aktiivselt pedagoogikat, õpetades oma järglasi kindlate võtete, eeskuju ja keelamise abil,“ selgitab ta, lisades kohe, et vitsa kasutamine on kasutu, isegi rumal õpetusmeetod. „Vitsaga õpetad seda, et ei tohi vahele jääda,“ täpsustab ta. „Vitsaga võib õpetada jänese ka kontrabassi mängima, aga see võtab üüratult aega. Loomadel pole seda aega! Loomad ei saa ka oma lapsi klassikursust kordama jätta.“

Turovski selgituse järgi oskavad loomad keelata oma järglasi nii, et väike õppija satub õpetatavast vaimustusse, näiteks on tema sõnul jääkarud suurepärane näide edukast pedagoogikast – nad ei viska oma lapsi kohe sügavasse vette, et need hakkaks surmahirmus ujuma, nad meelitavad lapsed vette mänguliselt.