Esimesed sammud lugemise huvitaval teel

„E-M-A, ema; M-I-N-A, mina,“ veerib laps sõnu kokku. Ajast aega on lapsi lugema õpetatud, aga kunagi varem ei ole selleks olnud nii palju häid metoodikaid ja abimaterjale kui praegu.

Logopeed ja eripedagoog Hilve Kivipõld-Verbitskas on loonud terve hulga lugema õppimist toetavaid materjale ja kõnearendusmänge. Alates Tartu ülikooli magistriõppe lõpetamisest 2001. aastal on lapse tunnetusprotsesside süsteemne arendamine ning ettevalmistamine lugema-kirjutama õppimiseks olnud tema südameasi.

Sel kevadel valmis Hilve Kivipõld-Verbitskasel järjekordne õppematerjal, koolieelikutele ja esimese klassi õpilastele mõeldud karbikestes kaardikomplektid „Esimesed sammud lugemise huvitaval teel“. Abimaterjalid läbisid edukalt katsetusperioodi ning on nüüd kõigile soovijaile kättesaadavad. Paljud lasteaiad ja koolid ongi need juba endale tellinud ja kasutusele võtnud.

Hilve Kivipõld-Verbitskas ise on Pärnu väikelastekoolis nende tähe-, silbi- ja sõnakaartide abil lapsi lugema õpetanud juba mitu aastat.

Õppevara sündis praktilisest vajadusest

„Lapsele tuleb selgitada, et me kuuleme ja hääldame häälikuid, aga näeme ja kirjutame tähti, kokkuleppeliselt on iga hääliku märkimiseks oma täht,“ räägib Hilve-Kivipõld-Verbitskas. „Enne kui laps tähtedega tutvust teeb, peab ta õppima sõnu häälima ning seejärel häälikanalüüsi käigus aru saama, kus konkreetne häälik sõnas asub: alguses, keskel või lõpus. Häälides veerib laps sõna justkui lauldes, kusjuures enne ei tohi eelmisest häälikust lahti lasta, kui saab kinni järgmisest. Nii püüab kõrv sõna paremini kinni.“

Õppematerjalide sari „Esimesed sammud lugemise huvitaval teel“ sündiski kauaaegse logopeedi ja eripedagoogi sõnul praktilisest vajadusest lastele paremini ja näitlikumalt hääliku ja tähe seost õpetada.

Õppevara koosneb kuuest kaardikomplektist. Esimeses on harjutused täishäälikute, teises suluta kaashäälikute ning kolmandas sulghäälikute hääldamiseks. Neljas ja viies komplekt on silbilotod ning kuues lugemisloto, mille abil saab harjutada ühe- ja kahesilbiliste sõnade kokkulugemist.

Üks hea moodus last lugema õpetada

Hilve Kivipõld-Verbitskase sõnul on palju viise ja võimalusi last lugema õpetada. Moodus, mida tema ja õpetaja Hanna-Liisa Ott Pärnu väikelastekoolis kasutavad, on üks paljudest ning töötab hästi.

Tähtede õppimist alustatakse täishäälikutest ehk esimesest kaardikomplektist. Et laps õpiks kohe nii lühikest kui ka pikemat häälikut hääldama, on kaardi ühel küljel kirjas U, teisel UU, ühel I, teisel II, E ja EE, A ja AA jne. See on vajalik seetõttu, et paljud lapsed kipuvad näiteks sõnu „puu“ või „tee“ kokku lugedes kahe täishääliku vahel pausi pidama, nokkides häälikhaaval. Kui laps on algusest peale harjunud pikemalt hääldama, loeb ta sõna kohe sujuvalt kokku. Kui täishäälikud on selged, proovitakse kohe ka täishäälikuühendeid moodustada: AI, OI, AE jne.

Järgmisena võetakse ette suluta kaashäälikud. Põhimõte on sama – ühel kaardiküljel on kirjas N, L või M, teisel NN, LL, MM. Lisaks on komplektis kaasas silbikaardid, kust laps saab kohe lugeda õpitud kaashäälikuid ka koos täishäälikutega: LA, LE, LI, LO, LU. MA, ME, MI, MO, MU jne. Esimesed ahhaa-elamused tekivadki siis, kui laps mõne tuttava sõna, näiteks „lelu“ või „lumi“ kokku loeb.

„Niiviisi kaartidega mängides jäävad tähed lapsele paremini meelde, ühtlasi saab ta harjutada ja kinnistada varem õpitut ning õpitud tähtede piires ka juba ise sõnu kokku sobitada. Lapse jaoks on see huvitavam kui raamatust silpe ja sõnu lugeda ning lugemisoskus kujuneb kiiremini,“ tõdeb Hilve Kivipõld-Verbitskas.

Lõpuks, kui sama süsteemiga on läbi võetud ka sulghäälikud, on võimalik juba palju sõnu luua.

Süsteemsus on väga tähtis

Hilve Kivipõld-Verbitskas peab tähtede õppimisel väga oluliseks süsteemsust. „Igale ära õpitud tähele joonistame kohe ringi ümber, et tööjärg oleks näha. Kõik täishäälikuid märkivad tähed on kaartidel punased, suluta kaashäälikud sinised ja sulghäälikud rohelised, mis samuti aitab süsteemi luua. Igas tunnis õpime selgeks ainult ühe tähe – alustame huvitava sissejuhatusega, hääldame häälikut, jälgides artikulatsiooniaparaadi liikuvust, eristame õpitavat häälikut sõnades kuulmise järgi, tutvume tähekujuga seda põhjalikult analüüsides, harjutame tähte kujutama esmalt magnettahvlil, seejärel suurelt rasvakriitidega joonistusplokis ning lõpuks õpime seda tähte hariliku pliiatsiga tähevihikusse kirjutama, kasutades töö käigus mitmesuguseid mängulisi ja lõbusaid võtteid.“

Muuhulgas aitavad õpitut harjutada ja kinnistada silbilotod. Mäng käib doomino põhimõttel – kokku sobivad ühesugused silbid ja kujundid. Lugemisloto puhul aga tuleb üles leida sarnased sõnad ja pildid.

Lugemist toetavatele kaardikomplektidele lisaks on Hilve Kivipõld-Verbitskas koostanud kaardikomplektid peast arvutamise harjutamiseks. Neid on kokku neli: viie piires liitmine, viie piires lahutamine, kümne piires liitmine ja kümne piires lahutamine. Neidki komplekte saab Pärnu väikelastekoolist tellida.

Miks tekkis Pärnu väikelastekool?

Mida tugevam alusmüür enne kooli laduda, seda paremini laps koolis hakkama saab, võib Hilve Kivipõld-Verbitskas oma kogemuse põhjal kinnitada. Ta on koolis logopeedi ja eripedagoogina õpiraskustega lapsi toetanud paarkümmend aastat, viimased kaheksa Surju koolis. Pärnu väikelastekooli rajaski ta 2013. aastal eeskätt soovist ennetada õpiraskuste tekkimist. Kui esimesel aastal käis tema juures õpetust saamas 12 last, siis sel aastal on lapsi juba 32.

„See on kaheaastase õppetsükliga huvikool, kuhu laps tuleb viieaastaselt ja kus ta käib kuni kooliminekuni,“ räägib Hilve Kivipõld-Verbitskas. „Sisuliselt on tegu eripedagoogiliste sugemetega eelkooliga. Kokku saame kord nädalas pooleteiseks tunniks. Selle aja jooksul tegeleme mitte ainult eelduste kujundamisega eesti keele ja matemaatika õppimiseks, vaid ka lapse tunnetusprotsesside arendamisega, mida ma pean eriti oluliseks. Kuna lapse kõne, mõtlemine, lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus saab kujuneda tema motoorika ja tajude teatud arenguastmel, on nende valdkondade arendamine ülitähtis.“

Paljudel lastel on tema sõnul raskusi tähelepanu koondamise ja keskendumisega. Oskus jälgida, kuulata, meelde jätta ei tule aga tühjalt kohalt, seda tuleb järjepidevalt harjutada.

Tajude arendamisest ja süsteemsest mõtlemisest

„Tajude arendamise ja suunamisega tuleb alustada maast madalast,“ soovitab Hilve Kivipõld-Verbitskas. „Lasta lapsel tunda ja kirjeldada lõhnu ja maitseid, võrrelda esemete suurust, kõrgust, laiust, raskust, et harjutada teda ümbritsevat märkama ja tähele panema. Kui olen mõnikord lastelt küsinud, mida keegi kooli tulles nägi, vastab mõni laps, et mitte midagi. Palun tal järgmine kord tähelepanelikult ümbrust jälgida – oi, kui palju tal siis rääkida on! Sama on kuulmisega. Metsas võib tunduda, et ümberringi on üksnes vaikus, aga kui keskenduda ja kuulatada, kuuleb lehtede kahinat, okste praksumist, linnulaulu, kaugelt koera haukumist. Last tuleb õpetada teadlikult ümbrust jälgima, muidu ta ei õpigi.“

Samamoodi tuleks Hilve Kivipõld-Verbitskase hinnangul koolieelses eas panna alus süsteemsele mõtlemisele, et laps oskaks koolis käies seoseid luua ja süsteemselt õppida. „Need sahtlikesed ei teki ajus iseenesest, need tuleb sinna varakult tekitada, muidu ei oska laps saadud teadmistega midagi peale hakata. Väikelastekoolis harjutame lastega klassifitseerimist, räägime, kes on koduloomad ja kes metsloomad, millised on puuviljad ja millised aedviljad. Vahel valan lauale hunniku nööpe ja palun neil välja otsida kahe auguga nööbid, nelja auguga nööbid, kannaga nööbid, kuni lõpuks jõuame selleni, et lapsed leiavad ise rühmitusaluse ja jagavad: väikesed, suured, kollased, sinised, lillekujulised, kuldse äärega nööbid. Vanematel olen soovitanud panna kodus pere riided ühte suurde kuhja ja lasta lapsel need rühmadesse jagada: isa riided, ema riided, enda riided, õe riided, talveriided, suveriided jne jne. Nii kujuneb tasapisi süsteemne mõtlemine, mis aitab lapsel koolis luua seoseid ka õppeainete vahel.“

Empaatiavõimest ja eneseväljendusoskusest

Koolivalmidusega on tihedalt seotud ka lapse sotsiaalne ja emotsionaalne areng: kuidas kaaslastega suhelda ja nende käitumist mõista, kuidas osaleda ühises tegevuses jne. Seda poolt toetab Hilve Kivipõld-Verbitskase arvates hästi Persona Dollsi nukumetoodika. „Meil on üheksa nukku, igaühel oma lugu. Nukkude abil saab õpetada lapsele sallivust teistest erinevate inimeste suhtes, kujundada empaatiavõimet, julgustada ebaõiglusele vastu astuma ning enda ja kaaslaste eest seisma, rikastada sõnavara, edendada suhtlemisoskust. Nuku käitumist arutades jõuame lastega enamasti selleni, et ei tohi teha teisele seda, mis sulle endale ei meeldiks. Laste käitumisprobleemid saavad sageli alguse puudulikust suhtlemisoskusest. Suhtlemine on seotud mitmesuguste tunnetega. Püüame emotsioonimaskide abil näoilmeid kirjeldada ning õpime mitmesuguste õppemängude abil näitlikes situatsioonides tundma erinevaid emotsioone ning käitumismalle.

Väga tähtsaks pean ka lapse jutustamisoskuse arendamist. Selleks kasutame laste lennukat fantaasiat, mõtleme välja lugusid, teeme instseneeringuid. Kõigepealt õpime sidesõnade abil moodustama liitlauseid: „Lähen poodi, sest ma soovin saia osta“; „Lähen kooli, sest ma tahan targaks saada“; „Läksin õue, aga vihma hakkas sadama.“ Kui oleme liitlausete moodustamise selgeks saanud, hakkame juttu kokku seadma. Palun lapsel rääkida, kes on tema loo tegelased, kus nad käisid, mida tegid, mis juhtus, ja lõpuks loo kokku võtta. Kuueaastased oskavad juba väga ilusasti jutustada, eriti näpunukkude abil, ning on võimelised lühemaid jutukesi lugema. Oleme teinud nii, et iga laps loeb kodus läbi lihtsa tekstiga raamatu ja tutvustab seda koolis teistele. Lastele see meeldib. Teise aasta lõpuks on kõik juba mitu raamatut läbi lugenud. Olemegi tähtede õppimiselt sammhaaval jõudnud selleni, et lapsed oskavad ja tahavad lugeda.“