Hajutada võiks koolivaheaegu, mitte kontaktõpet

Covid-19 on seadnud meile kõigile väljakutseid, distantsõpe on üks neist. Tekkinud on problemaatilised olukorrad, kus rahul pole ei paljud õpilased, lapsevanemad ega pedagoogid. Artikli eesmärk pole koole ja õpetajaid süüdistada, sest neile on olukord eriliselt raske.

Eesti kui digiriik on digiusku, kuid ehk on vähemalt mõtteharjutusena kasulik märgata osalise distantsõppe mõju juba nüüd, esimese vaheaja eel.

Pakume lapsevanematena välja mõtte, et hajutada võiks vaheaegu, mitte kontaktõpet. Selleks vaheajaks on idee küll juba lootusetult hilinenud. Rõhutame, et see on vaid paari lapsevanema vaade olukorrale, lapsed ise on distantsõppega juba kohanemas.

Jagame vaheaegade hajutamise mõtet juhuks, kui olukord riigis veelgi halveneb. Siis tasub ehk vaheaegade ajastamise küsimust koolide ja ministeeriumi vaates põhjalikumalt kaaluda, sest selle ümberkorraldusest võiks olla kasu üle Eesti. Kui koolide vaheajad oleks erinevatel aegadel, väheneks koolide õpilaste kogunemine avalikesse kohtadesse.

Kui hajutatud koolivaheaeg kestaks näiteks kolm nädalat, siis oleks korraga koolis kolmandiku võrra vähem õpilasi ja õppeaasta lõikes võidaks päris kõvasti muidu distantsõppele mõeldud nädalaid. Reisimine pole sel aastal koolivaheajaks argument, sest tavapärased koolivaheaja reisid jäävad ära.

Olgem ausad – hajutatud distantsõpe on hädaolukord. Püüdes sellest leida vähemalt midagi head, võib öelda, et õpilased harjutavad distantsõppel iseseisvat õppimist ja mis ei tapa, teeb tugevaks. Teisest küljest tekib õppimises lünki. Õpilased peavad ka pidevalt kohanema; erineb ju distantsõppe nädal nii oluliselt koolinädalast. Koolinädalad kujunevad peamiselt hinnete saamise nädalateks. Eriti raske on olukord lõpuklassidele, 9. ja 12. klassile, sest programm tuleb lõpueksamiteks läbida.

Copy-paste ja kontrolltööd

Juba paari kuuga on näha, et üle paari nädala korduv distantsõpe avaldab soovimatult negatiivset mõju õppimisele ja õpetamisele. Kontakt- ja distantsõppe vaheldumine tekitab olukorra, kus paratamatult võtab iga õpetaja kontaktõppest maksimumi ja enne vaheaega on igas aines töö, arvestus või kontrolltöö, mis normaalolukorras oleks isegi lubamatu.

Ühte kontaktõppe koolipäeva või nädalasse surutakse arvestused, kontrolltööd ja tunnikontrollid. Unustatud on varasemad seadused, et kontrolltöid tohib olla päevas vaid üks ja see päev ei tohi olla esmaspäev ega reede.

Formaalselt võivad kobarkontrolltööd ju toimida, aga kas laps sellises pingeolukorras teadmisi omandab, on küsitav. Miks siis surutakse kontrolltööd kontaktõppe perioodile? Sest on hästi varjatud saladus, et distantsõppe nädalal tehakse töid copy-paste-meetodil ja paljud lapsed ei õpi sisuliselt midagi.

Kiirustamisega on materjali raske põhjalikult omanda, eriti halvas seisus on erivajadustega lapsed. Võib hakata toimuma õppimine hinde pärast, mis stressitingimustes kuigi hea tulla ei saa.

Hulk vastuseta küsimusi

Seoses distantsõppega on nelja-viielistest saanud kolmelised ning endised kolmelised on üldse pildilt kadumas. Ei saa ka arvestamata jätta, et iga viies üldhariduskooli laps on erivajadusega, sest meil on kaasav haridus ja võtmesõnaks individuaalne lähenemine.

Eraldi probleem on lapsed, kes mingi põhjusel köhivad või köhatavad, olgu neil siis allergia, tikid või paranemisjärgus olev külmetushaigus, millega varem rahulikult koolis käidi, ilma et see paanikat oleks põhjustanud.

Niisiis, köhatamisega kodus oldud nädalale järgneb kontaktõpe – lisaks jooksvale materjalile peab õpilane järele vastama kõik hüüumärgid ja ühed, mis tekkinud on. Kiire kontaktõppe nädal tähendab, et õpilane topitakse teadmisi täis, vaba aeg ja trennid, muusikakool ja muu on sel perioodil välistatud.

Kogu selles tohuvabohus vajavad lapsed ja pered kokkuleppeid ja plaani. Kas lõpueksamid toimuvad, kas materjal peab olema omandatud sellises mahus, nagu varasematel aastatel nõutud, kas erivajadustega lapsed saavad individuaalset lähenemist, kas pöörata rõhku eksamiainetele ja vähendada mahtu teistes ainetes? Kas loota aineõpetajate eraviisilistele konsultatsioonidele või palgata eraõpetaja, kui laps materjali ei omanda? Kui tihti ja mis mahus lapsed koju saadetakse? Hulk vastuseta küsimusi.

Distantsõpe on ka seepärast kehv lahendus, et surub lapsed päevadeks arvuti taha – lapsed peavad tunniplaani järgi olemas tunni alguseks arvutis. Arvutis on teatavasti nii palju põnevat, et täiskasvanutelgi on raske tööle keskenduda, rääkimata siis teismelistest, kellel tiksub mängimise mõte kuklas ja pidevalt tuleb sotsiaalmeediast teateid ja sõnumeid.

Õpetajate kiituseks võib öelda, et õpetajad on distantsõppe ajal suunanud õpilasi ka arvutist välja, lugema raamatuid ja õpikuid, täitma töövihikuid ning tegema loomingulisi töid.

Distantsõppes võetakse siiski edasi oluliselt vähem materjali võrreldes kontaktõppega, seega tuleks kaaluda kõiki muid lahendusi peale selle, et õpilased distantsõppele jätta. On tekkinud olukord, kus osa lapsevanemaid näeb, et niimoodi distants- ja kontaktõppe vaheldumine pole jätkusuutlik. Ehk tasub mõelda pikemas perspektiivis ning kaaluda hoopis üleriigiliste vaheaegade hajutamist.