Haridussalong: miks head mõtted praktikasse ei jõua?

Meie õpetajad tunnevad enamikku nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtteid ja meetodeid väga hästi, kuid ise õpetavad pigem traditsioonilisel viisil.

29. septembril toimus õpetajate liidu esimene haridussalongi õhtu, mille teema oli „Õppimise aluseks on koostöö“. Arutelu kohaks oli valitud rahvusraamatukogu Milleri salong ja mõtteid vahetasid õpetajate liidu juhatuse liikmed Margit Timakov, Astrid Sildnik ja Elin Ots, koolijuhid Toomas Kruusimägi ja Vahur Kõrbe, õpilasesinduste liidu juhatuse liikmed Kristin Pintson ja Lennart Mathias Männik ning lastevanemate liidu juhatuse esimees Aivar Haller.

Arutlejate ringi selles salongis teadlikult suureks ei aetud, sest väiksemas seltskonnas saab igaüks piisavalt sõna. Eesmärk oli luua koht ja aeg, kus hariduses koostööd tegevad inimesed saavad kuus korra arvamust avaldada, elavalt arutleda ning iga päev olulisi teemasid lahata.

Õpetajate liidu juhatus arutas juba augustis, mis murekohtadele peaks haridussalongis keskenduma. Välja valiti kümme teemat ja nendest tehti ka plakat „10 mõtlemiskohta koolidele“. Plakat saadeti kõigile salongis osalema kutsututele ning salongiõhtu algas selle ühise analüüsiga. Sealt valitigi arutamiseks välja koostöö (koosõppimise) teema.

Kui hakkaks õpilasi usaldama?

Teemaks võeti küll koosõppimine, kuid jutt läks pigem sellele, mis seda takistab. Näiteks distantsõppesse suhtutakse Eestis üldiselt halvasti, ehkki see aitab nüüdisaegset õpikäsitust edendada. Toomas Kruusimägi märkis, et Soomes anti tänavu sügisel koolidele range soovitus viia lõpuklassid distantsõppele, sest nii saavad nad paremini süveneda ja kooli lõpetamiseks valmistuda. Eestis aga usutakse, et abiturient valmistub lõpueksamiteks kõige paremini koolis õpetaja valvsa pilgu all. Me ei usalda oma õpilasi ja see takistabki õppijakesksele õppele üleminekut, nentis Kruusimägi.

Ta lisas, et distantsõppe ajal läks nendel õpetajatel, kes oma õpilasi usaldavad, igati hästi. Nende õpilastel ei olnud kodus iseseisvalt õppimine probleem. Seevastu traditsiooniliste õppemeetodite kasutajad istusid iga päev seitse tundi Zoomis, olid lõpuks surmväsinud, kuid nii häid tulemusi ei saavutanud. Nüüd sügisel jäi Kruusimäe koolis üks õpetaja haigeks ja siis toimus õpe nii, et õpilased olid klassis ja see õpetaja juhendas neid veebi teel kodust. Ta isegi ei näinud oma õpilasi, ainult kuulis neid, kuid klass õppis, õpilased aitasid üksteist.

Lennart Mathias Männik rääkis distantsõppe uuringust, mille õpilasesinduste liit on teinud. Sealt selgus, et algul oli iseseisev õppimine õpilastele paras šokk ja tekitas palju segadust, kuid distantsõppe lõpuks harjuti sellega ära ning kõik olid motiveeritud. Distantsõppe ajal tekkis ka mitmeid koosõppimise vorme. Näiteks tema klassis valmistusid õpilased matemaatika riigieksamiks veebipõhiste rühmadena, kus küsiti üksteiselt nõu, aidati üksteist. Neil tekkis ka ühiskonna teemasid arutav veebipõhine rühm. See oli n-ö isetekkeline koosõppimine.

Kruusimägi toonitas, et distantsõppes ei tohi näha koletist, kelle eest peab põgenema, sest õpilaste õppimis- ja õpetajate õpetamisoskused arenesid selle ajal. Näiteks harjusid paljud õpetajad töötama veebis õpilaste väikeste rühmadega, kuna kogu klass ei mahtunud korraga ekraanile ära. Kruusimäe arvates tuleks kiita koole, kus kasutatakse osalist distantsõpet ka praegu – nädal koolis, nädal kodus, kolm päeva koolis, kaks kodus jne.

Astrid Sildnik lisas, et distantsõppe ajal õppisid lapsevanemadki rühmadena. Ta teab juhtumit, kus ühe õpilase ema õpetas teise lapse isale jäägiga jagamist, et see saaks oma kodus õppivaid lapsi matemaatikas aidata.

Ka Aivar Haller toonitas, et meie kooli on vaja rohkem usaldust ja koosõppimist. Ta nimetas praegust õppeviisi industriaalseks ja sõjaväeliseks ning imestas, et oleme sellest nii kaua kinni hoidnud. Ta viitas PISA koordinaatori Andreas Schleicheri välja toodud paradoksile, et Eesti õpetajad on nüüdisaegsetest õpimeetoditest väga huvitatud ja tunnevad neid hästi, kuid õpetavad vanaviisi edasi. Haller küsis, kas meil ei oleks aeg sõlmida ühiskondlik lepe, kus oleks kirjas, mida uut ja mis ajaks peab oskama õpilane, õpetaja, koolijuht, lapsevanem. Võib-olla julgustaks selline avalik kokkulepe inimesi uuendustega kaasa minema, arvas ta.

Toomas Kruusimägi pakkus välja, et meie õpetajaid tuleks mõneks ajaks välismaale saata, et neil tekiks Eesti kooli kohta kõrvaltvaataja pilk. Paraku liigub Eesti ühiskond suletuse suunas, haridus vajab aga just avatust.