Jaan Kõrgesaar: „Aina rohkem sõltub diagnoos vanema oskusest ja tahtest oma lapse eest seista“

2. okt. 2020 Eda Tagamets Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi haridusuuenduskeskuse kroonik - Kommenteeri artiklit
Emeriitprofessor Jaan Kõrgesaar võtab õppevahendi esitlusel vastu õnnitlussõnu professor Äli Leijenilt. Foto: Tartu ülikool

Autismispektri häired on veniv mõiste nagu ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire spekter, ütleb Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaan Kõrgesaar. 70 protsendil juhtudest kaasneb autismispektri häiretega vaimne alaareng, aga sellest ei soovi populaarne kirjandus rääkida.

Tartu ülikooli emeriitprofessori Jaan Kõrgesaare 2002. aastal ilmunud populaarne õpik „Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse“, mis 2010. aastast on kättesaadav ka e-väljaandena, sai nüüd olulist täiendust. Lisatud on peatükid eripedagoogika ajaloost Eestis ja ühiselust-õpilaskodust, sissevaated kaasamisse, agressiivsusesse, autismi jpm. Kaasautorid Maili Karindi, Erle Kuusik, Jürgen Rakaselg ja Riho Rodima.

Meie vestlus leidis aset õppevahendi esitluse järel.

Avalikust diskussioonist on jäänud mulje, et tavaline inimene arvab, et hariduslike erivajadustega laste osakaal kasvab iga aastaga. On see nii?

Võimalik, et mõnda tüüpi probleeme on rohkem kui 10 või 30 aastat tagasi. Osa neist on süsteemi enda genereeritud, põhjuseks kodune kasvatus, seadmed, harvemini lasteaed ja kool. Osa võib olla mingi raskesti defineeritava neuroloogilise taustaga. Selgeid andmeid ei ole.

ENSV lõpuaastatel räägiti murelikult erivajadustega lastest, aga siis nimetati põhjusena alati alkoholismi.

Jah, see taaselustas 20. sajandi alguse mandumishüsteeria, mis levis üle ilma koos karskusaate ja tõutervishoiuga, sotsiaalselt problemaatilisi vanemaid steriliseeriti. Need ideed kaevati välja, kui Gorbatšov alustas võitlust joomarlusega. Ja need emad, kes tarvitasid raseduse ajal klaasi šampanjat, hakkasid ennast süüdistama kõigis laste iseloomuvigades või terviseprobleemides. See on lihtsalt alatu. On muidugi olemas loote alkohoolne sündroom, aga selle tekkimiseks peab ema raseduse ajal iga päev kõvasti viina jooma.

Meie ajalgi on õhus mandumishüsteeria märke – nutiseadmed teevad lapsed lolliks, raamatuid ei loeta, emad-isad on ninapidi telefonis ja lapsed kasvavad kõnetutena …

Nii eripedagoog kui logopeed tegelevad laste kõnega. Tõsi on see, et teler ega videomängud lapse kõnet ei arenda. Kui lastele ei loeta ega laulda, siis nad ei tea ka sõnu.

Iga vanem tahab ju lapsele parimat, miks siis ei loeta ega laulda?

Aga kas nad oskavad? Kas neil on aega? Kas nad ei ole viimati ise nutisõltuvuses?

Seega enne kui tegelda erivajadustega lastega, peaksime alustama erivajadusega vanematest?

Emakeelset väljendusoskust tuleks arendada nagu vanasti – lugedes ja lauldes. Praegu võtab alates lasteaiast muu tegevus aja ära. Eripedagoogi vaatevälja jõuavad siiski lapsed, kelle puhul tuleb sekkuda, et nad midagigi oma võimetekohast saavutaksid.

Üle 90% lastest jõuab oma haridustee alguses lasteaeda. Kas seal märgatakse erivajadusi piisavalt?

Niipea kui eeldame, et lapsed räägivad, mängivad ja panevad ise riidesse, on ka märgata, kui nad ei saa sellega hakkama.

Kas see on lapse erivajadus, kui vanemate vanemlikud oskused pole piisavad?

See ei ole erivajadus. Paljud lapsed on säilenõtked, nad suudavad korvata ka koduse kasvatuse puudused. Igal lapsel on muidugi vajadus olla kiindunud, usaldada ja saada rikastavat tuge. Kui seda ei ole, siis võivad mõned erivajadused, nt neuroloogilised iseärasused, võimenduda.

Tänapäeval räägime neuroloogilistest iseärasustest. Varem tembeldati need halvaks iseloomuks või valeks kasvatuseks.

30 aastat tagasi käisime läänes seminaridel. Saksamaal räägiti palju autismist, mis meil oli siis haruldane diagnoos. Omavahelises vestluses ütles üks sakslane: „Tööliste lapsed võivad olla vaimse alaarenguga, aga arsti ja inseneri lapsed on autistlikud.” Aina rohkem sõltub diagnoos lapsevanema oskusest ja tahtest oma lapse eest seista. Kui vanem oma laste eest rohkem seisab, võib juhtuda, et lapse probleeme märgatakse alles siis, kui ta hakkab haridussüsteemile või seadusele tõsiselt jalgu jääma. Autismispektri häired on veniv mõiste nagu ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire spekter. 70 protsendil juhtudest kaasneb autismispektri häiretega vaimne alaareng, aga sellest ei soovi populaarne kirjandus rääkida. Samas räägiti Ameerika Ühendriikides vanasti, et vaimselt alaarenenud ollakse ainult kuus tundi päevas ja ainult kooliealisena. See tähendab, et inimene võib saada hakkama igal pool mujal kui algkoolis, kus teda ei õpetata võimetekohaselt.

Autismispektri diagnoosile on tekkinud teatav geniaalsuse oreool ja paljud täiesti tavalised täiskasvanud kipuvad ise end neuroeriliseks diagnoosima.

Oreool või glamuur on palju öeldud. Selles valdkonnas kipuvad kõik sõnad diagnoosidena ennast ammendama ja sisu kaotama, mis tähendab, et spetsialistide kommunikatsioon muutub keerukaks. Samas avalik raha tahab selgeid kategooriaid, mida järgida. Teiseks soodustab diagnoosikesksust lõputu usaldus meditsiini vastu: arst peab lapsele otsa vaadates suutma öelda, millega tegu. Eripedagoogika endale seda vastutust võtnud ei ole.

Aga lastepsühhiaatritest on tohutu puudus.

Jah, ja nende kättesaadavusest võib sõltuda mitu aastat, kas laps saab oma „teenust“.

Kas te olete teenuse mõiste suhtes veidi irooniline?

Jah, õpetamine pole teenus. Aga mis sellest ikka targutada.

Aga üldiselt, kas kõik lapsed on õpetatavad?

Õpitakse lasteaias, koolis, ringides, väljaspool kooli. Jah, kõik lapsed on õpetatavad. Kuigi mõni edeneb väga aeglaselt ja mõni vajab oma potentsiaali vallandumiseks mingit tõuget.

Kas lapsevanema aktiivsusest teenuse taotlemisel sõltub palju?

Nii see on. Seda kompenseeriks tugevam juhtumikorraldus sotsiaalsfääris. Peab olema üks inimene, kelle juures saab kõik asjad aetud. Kui lapsevanemal pole aega ega tahtmist, siis võib tulla Hollandi tüüpi vastureaktsioon. Lapsed võetakse kodust ära ja paigutatakse asutusse. Aga internaatkoolides on näha, kuidas laps igatseb kui tahes viletsasse koju.

Olen kuulnud eriinternaatkoolis õpetajate kurtmist, et kodus veedetud nädalavahetus nullib ära kogu nädalase koolis tehtud töö.

Ja siis tuleb veel vaheaeg otsa! Natuke võib selles tõtt olla, aga päris kaotsi ei lähe ükski õpetus. Välja arvatud eriti rasked juhtumid, eriti raske kiindumushäirega, kuritarvitatud või vanema kaotanud lapsed. Inimene, kes nendega tegeleb, peab aastaid välja kannatama jumal teab mida lootuses, et see usaldussuhe tekib. Vangide puhul ju näeme, et umbes veerand rehabiliteerub.

Hiljuti tekitas meedias palju vastukaja juhtum, kus hooldusperesse paigutati lapsed, keda väidetavalt enam keegi kuskil mujal ei tahtnud ega talunud. Mis teenus suudaks neid lapsi aidata? Kas nendega üldse on midagi teha?

Midagi tuleb ikka teha. Või mis see alternatiiv oleks? Aga see on pikk, tänamatu ja pühendumist vajav töö, mis ei pruugi alati tulemusi anda. Läbipõlemise risk on suur.

Suured asutused ei ole selliste laste jaoks lahendus?

Meil pole lääne mõistes suuri asutusi kunagi olnudki. Foucault’ antipsühhiaatria rääkis tuhandete inimestega vangla tüüpi asututest. Ise olen näinud 2000 inimesega asutust Hollandis. Meil on erihooldekodudes asukaid sadakond, Tapal ja Kaagveres õpilasi mõned kümned. Iseasi, kas ühegi süsteemiga annab korvata usaldussuhte puudust. Saavutada, et inimene usuks, et tasub olla inimlik. Või võtab temas mingi muu instinkt võimust.

Meil tsiteeritakse Hollandi autoriteete, et kaasav haridus oleks justkui ummiktee. Et ikka on vaja erikoole. Aga missugune vanem tahaks saata oma niigi haavatavat last kuhugi kaugele erikooli, kus temaga võib juhtuda ei tea mida?

Ei pea ju saatma kaugele. Tartus ollakse Masingu ja Maarja kooliga väga rahul. Masingu kooli soovivad vanemad väga oma lapsi õppima saada; Maarja kooli asutasidki vanemad ise lastele, kes omal ajal abikoolini ei küündinud. Ja neil on seal täitsa hästi läinud. Kodust kaugele saatmise teema tekib ainult teatud puhkudel. Ei teagi, mida vanemad kõige rohkem kardavad. Võib-olla seda, et erikoolis on koos väga erinevate erivajadustega lapsed. Teiselt poolt on olemas õpiraskused, mida vanem ei tunnista. Ega olegi meil eriti neid koole, kuhu laps ära saata. Ja vägisi ei saadeta lapsi ju kuhugi, ikka vanema avalduse alusel.

Aga on kuulda ettepanekuid, et peaks saama suunata lapsi erikooli ka vastu vanema tahtmist, pedagoogilis-meditsiinilise komisjoni otsusega.

Ei ole sellest lugenud ja kusagil pole nii olnud. Isegi ENSV-s ei tehtud midagi vägisi. Tungivalt soovitati küll ja inimese toimevõime oli väiksem, survele alluti kergemini.

Kas vanem ei või arutleda nii: soovin, et minu eriline laps õpiks ja kasvaks just tavaliste seas ja õpiks nende pealt?

Hoolivad lapsevanemad tutvuvad kõigepealt keskkonnaga – mida kuskil tehakse, millised ressursid on, kuidas õpitakse. Meie kohalikel omavalitsustel on kahjuks erinevad võimalused, nt pädeva tugiisiku või eripedagoogi olemasolu tagamiseks. Eriti oluline on see lasteaias, kus töö peab toimuma kohapeal iga päev.

Lätis on ühes koolimajas erinevad lapsed tavalisest õppekavast hooldusõppeni. Õpitakse osaliselt eraldi, aga vahetunnis puutuvad kõik mingil määral kokku.

Seda leiab meilgi. Eesti seadused võimaldavad nii väikeklasse kui üks ühele õpet. Paljuski sõltub koolis toimuv rahastamismudelitest. Väikestes maakoolides pole muidugi võtta kõiki erivajaduste kategooriaid, eliitkooli neid ka millegipärast ei satu, aga suuremad linnad on olnud üsna osavad neid muresid lahendama. Osa aega õpitakse näiteks eripedagoogiga lugemist, aga kehaline kasvatus on koos teistega.

Porkuni koolis ja paljudes uutes lasteaedades saab rühmi hästi liigendada, hooned ja õueruum on universaaldisainiga, pääseb kõikjale liikuma, on ühised söögikorrad ja rituaalid. Sageli vahetavad vanemad elukohta, et laps saaks nende meelest parema kooli, parema suhtumise, tugevamad spetsialistid. Kurtidele ja pimedatele on üha enam abiks moodne tehnoloogia, saab õppida ka distantsilt.

Üks argument kaasava hariduse toetuseks on, et peame ju pärast kooli kõik ühiskonnas koos toimetama, tavalised ja erilised. Kas me oleme sallimatud?

Oma raamatus tõin ühiskonna mitmekesisuse teema sisse. Inimlik mitmekesisus ei tähenda ainult meele- ja vaimupuudeid, vaid ka kultuurilisi, etnilisi ja muid erisusi. Robert Putnam ja Paul Collier on sellest kirjutanud: pikas vaates mitmekesisus rikastab ühiskonda, lühivaates aga tekib mõnda aega mullistusi.

Kas see on ka koolile ülekantav, et kui kõik on koos, siis nad harjuvad ja sallivad? Uuringuid on ühte- ja teistpidi. Kui inimene pilku nutiseadmest ei tõsta, siis ei tule ka hoolimist, ja ühiskond tervikuna on tänapäeval pigem killustunud. Sallivus ja kaasamine on kaunid üldinimlikud ideaalid, mille poole tuleb lakkamatult püüelda, isegi kui me ei tea, kui lähedale neile üldse jõuame.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!