John Hattie: praegu on õige aeg teha ületunde, et kriis raisku ei läheks

John Hattie on uurinud streikide, looduskatastroofide ja pandeemiate mõju haridusele, jõudes järeldusele, et haridus on neist kataklüsmidest enamasti hoopis võitnud.

Kuna Melbourne’i ülikooli professor John Hattie pärineb Uus-Meremaalt, siis mäletab ta veel värskelt 2011. aastal Christchurchis toimunud maavärinat. Purustused olid suured. Ka siis mindi üle distantsõppele, lisaks sooviti riigieksamitega aasta vahele jätta, kuid Hattie nõudmisel ei jäetud. Tema soovitus põhines streikide mõju uurimisel. Nendel ei olnud õppimisele olulist negatiivset mõju ning kohati oli mõju isegi positiivne. Ka Christchurchi õpilaste tulemused maavärina tingimustes paranesid. Kui aga koolide tegevus normaliseerus, läksid tulemused alla tagasi. Põhjuseks pidas Hattie seda, et distantsõppe tingimustes oli õpetamine fookustatud vaid sellele, mida õpilased ei osanud, ning jäeti ära selle kordamine, mida õpilased nagunii oskasid.

Ka 2005. aastal USA-s aset leidnud orkaani Katrina mõju on hästi läbi uuritud. See mõjutas eelkõige neid õpilasi, kellel oli juba varem probleeme. Esile kerkis mõju psüühikale. Esines traumaatilist stressi, depressiooni, viha ja ärevust. Kuid kohene halb mõju õppimisele oli väiksem, kui kardeti, kõigest –0,17, kui keskmine aastane edenemine on +0,4 standardhälvet keskmisest hajuvusest. Üllatav oli ka taastumise kiirus ja lõpuks oldi vaid 0,06 standardhälvet ootuspärasest allpool, millele vastab meie riigieksamite skaalal 1,2 punkti. Ehkki orkaan oli kogukonna jaoks tohutu tragöödia, öeldi takkajärgi, et Katrina pühkis minema ka sealse tagurliku koolisüsteemi: ehitati uued koolimajad, mujalt tulid uued õpetajad.

Austraalia kool enne koroonat

Austraalias mindi samuti märtsi keskel distantsõppele ja tuldi siis kaheksa nädala pärast jälle kooli tagasi. Kõigepealt esimesed klassid, siis viimased, siis erivajadustega õpilased ning lõpuks kõik ülejäänud. Kuid kohe tuli viiruse teine laine ja õpilased on jälle kodus ning koolid viis kuud suletud. Tagajärgi on jõutud ulatuslikult uurida.

Just enne koroonat lõppes Austraalia lõunaosas Victoria osariigis, kus John Hattie Melbourne’i ülikoolis töötab, uuring, mis hõlmas 60 kooli, 17 000 õpetajat, 14 000 lapsevanemat ja 20 000 õpilast. Tänu sellele on võimalik võrrelda olukorda enne ja nüüd. Victoria osariik on teatavasti kõige rohkem viiruse läbi kannatanud Austraalia piirkond.

Olukord enne koroonat oli tõesti selline, nagu seda kirjeldas ka Pasi Sahlberg Harno hiljutisel rahvusvahelisel veebikonverentsil „Edubest 2020“. Victoria osariigi õpetajad räägivad 89% tunni ajast ise ja esitavad päeva jooksul 150–250 küsimust, oodates neile enamasti kolmesõnalisi vastuseid. Tugevamatele õpilastele (neid on 40%) meeldib, kui õpetaja peab loengut, rõhutades fakte, mida on vaja meeles pidada, kuid nõrgematel käib see üle jõu.

Victoria osariigis oli enne koroonat 80% selliseid koole, kus 90% küsimustest uuris õpilaste faktiteadmisi. Õpilasi seal diferentseeriti, segregeeriti, pandi õppima tasemerühmadesse, ja seda kõike tehti faktiteadmiste põhjal. Teisalt lasti õpilastel teha innustunult asju, millel ei olnud õppimisega suurt tegemist. Näiteks kirjalikud tööd küsimustes, mida õpilased nagunii teadsid, ajalooliste kostüümide valmistamine perioodist, millest õpilased ei mäletanud hiljem suurt midagi, paljudele arusaamatute materjalide mehaaniline ümberkirjutamine jms.

Olukord pärast esimest viiruselainet

Seevastu pärast esimest distantsõpet oli Victoria osariigi koolides moraal kõrge. Õpetajad ja koolijuhid tegid tihedat koostööd ja lahendasid keerulisi dilemmasid. Vanemad said erakordselt hea ülevaate, mis nende lapsega koolis toimub. Lapsed hindasid kõrgelt vabadust ja paindlikkust edeneda omas tempos. Arad õpilased kogesid vähem stressi ja kõrvalisi segajaid. Esikohal olid majandus- ja terviseprobleemid ning lähedaste surmaga seotud traumad.

Optimistlik oli ka Hattie ise, öeldes, et kui Victoria osariigi lapsed ei saa kümme nädalat koolis käia, siis sellel ei tarvitse PISA uuringu tulemustele suurt mõju olla, sest Eestis, Soomes ja ka Lõuna-Koreas ongi kooliaasta kümmekond nädalat lühem kui Austraalias. Pigem loeb see, et õpetajad oskavad nüüd paremini õpetada.

Esimese distantsõppe uuring näitas, et selle mõju oli õpilaste soorituste variatiivsusele suurem kui keskmisele tulemusele – juurde tuli nii tugevamaid kui ka nõrgemaid õpilasi, edukamaid kui ka vähem edukaid õppeaineid. Hattie märgib, et distantsõppe ajal tuleks kõige rohkem muretseda matemaatika, loodusainete ja ajaloo pärast, mida vanemad ei oska kodus lastele õpetada nii hästi kui õpetajad koolis. Õpilaste eristumist distantsõppes põhjustas Hattie hinnangul laste koduste ressursside nappus: vanemate suurem/väiksem abi, õppematerjalide halvem/parem kättesaadavus, õppimiseks oma toa olemasolu või puudumine jne – mõju (0,51). Seega võib kodus õppida rohkem kui koolis keskmiselt (0,4), ent mitte igas kodus, sest paljud vanemad ei oska oma lapsi aidata – sellepärast ongi loodud üldhariduskool.

Pärast teist koroonalainet

Juba pärast esimest, aga eriti pärast teist distantsõppe perioodi täheldati Victoria osariigis, et hariduses on toimunud lausa üllatavalt suured muutused. Kõige olulisemana toodi välja, et kui tavaolukorras olid õpilased klassis kohal, ei tuntud tihti huvigi, kas nad õpivad ka. Erandina jälgiti vaid erivajadustega õpilaste õppimist, kuid distantsõppe ajal said kõik õpilased selle privileegi osaliseks. Teiseks ei rääkinud õpetajad distantsõppe ajal enam tundides kogu aeg ise (ei pidanud loengut), vaid kuulasid tehnoloogiat kasutades, mida õpilased räägivad, kuidas mõtlevad ja mida nad õppinud on.

Tuntud kõnekäänu järgi on suurte muutuste tegemine hariduses raskem kui surnuaeda teise kohta kolida. Koroonakriis aga näitas, et väljapääsmatus olukorras tehakse suured muutused päris ruttu ära. Mis tegi selle võimalikuks?

Hattie viitab Michael Fullanile, kes on väitnud, et efektiivsed muutused algavad õpetaja ja koolijuhi tasandilt ning riigil on raske muutusi ülevalt alla sisse viia. Hattie järgi ei alanud ka koroonaaegsed muutused riigi tipust, vaid keskelt: koolijuhtide ja õpetajate tasandilt. Õpetamismeetodeid reformisid õpetajad. Nemad leidsid viisid, kuidas saab olla õpilastele distantsilt kõige kasulikum.

Vanemate mõju õpitulemustele

Vanemate mõju on 0,43, sellest isa mõju 0,21. Perekonna kommunikatsioonikvaliteedi mõju on aga 0,56. Kuid tuleb eraldi rõhutada, et kõige suurem on vanemate ootuste mõju – 0,7. Mida paremaid tulemusi vanemad oma lapselt ootavad, seda rohkem laps ka saavutab. Vanemate mõju väheneb pärast seda, kui laps oskab juba lugeda. Kui aga lapsed tunnevad ennast tugeva koduse järelevalve all, mõjub see neile halvasti, sest õpetajad politsei rolli ei täida ning kodu kontrolli alt vabanenud lapsed õpivad tegelikult koolis paremini.

Kodutööde mõju distantsõppe ajal kasvas, kuid seda juhul, kui kodus korrati ja harjutati, mitte ei õpitud uut osa. Kodus harjutamine mõjus distantsõppe ajal hästi, projektid aga halvasti, sedastab Hattie. Ta rõhutab, et õppimine peab olema tagasisidestatud ja eesmärgistatud, kuid need on õpetajate, mitte vanemate oskused.

Kuidas õppimine Victoria osariigis muutus?

Hattie toob välja, et kõige halva kiuste muutus õpetamine Victoria osariigis kolossaalselt. Ja oli ka aeg, leiab Hattie, sest osa õpilasigi imestas distantsõppe ajal, kuidas oli võimalik kodus paari tunniga ära õppida see, millele koolis kulus 7–8 tundi. Hattie on öelnud, et praegu on õige aeg teha ületunde, et kriis raisku ei läheks. Ta on toonud oma ettekannetes välja ka distantsõppe ajal toimunud hoiakute muutusi, mida peab murrangulisteks.

• Õpetajad ei oodanud enam, et lapsed jutustaksid neile ümber teiste inimeste mõtteid, vaid tahtsid kuulda laste enda mõtteid ja hinnanguid eri olukordadele ning jälgida õpilaste arutluskäike.
• Õpilaste raskustesse sattumine ei olnud enam midagi lubamatut, vaid ootuspärane, tänu millele olid õpilased julgemad ja uudishimulikumad, katsetasid ja avastasid rohkem.
• Õpetajad pakkusid õpilastele varasemast rohkem vahendeid õpitava üle iseseisvalt järelemõtlemiseks.
• Õpetajad ei andnud minutilise täpsusega ette, mida õpilased peavad parasjagu tegema, vaid vastutus õppimise eest delegeeriti õpilastele. Õpilased hakkasid õppima eneseregulatsiooni ehk enesejuhtimist.
• Õpilased hakkasid sotsiaalmeedia vahendusel üksteiselt abi ja nõu küsima, mitte ei pöördunud kohe õpetaja poole.
• Suuremates raskustes õpilased julgesid endast õpetajale märku anda, mida kontaktõppes üldiselt ei juhtu.
• Tekkisid lindistatud tunnid, mida õpilased said omas tempos järele vaadata, vajadusel mitu korda.
• Õpetajad hakkasid aktiivselt õppima, kuidas paremini õpetada.
• Koolijuhid hakkasid otsima seda, mis töötab, ega keskendunud enam puudustele ja vigadele.
• Õpetajatel oli vähem koosolekuid ja rohkem koostööd, kooli juhtimine muutus kollegiaalsemaks.

Kasutatud allikad:

• https://lingid.ee/KifQT
• https://lingid.ee/tSuST
• https://lingid.ee/Sreby
• https://lingid.ee/h20Kx
• https://lingid.ee/hMZ4e
• https://youtu.be/mtIt1TKtLZs
• https://lingid.ee/Eth5Q