Julgevad mõelda suurelt ja teha midagi uut

16. okt. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - Julgevad mõelda suurelt ja teha midagi uut kommenteerimine on välja lülitatud
Narva eesti keele majas said keeleõppijad vägeva elamuse, lüües kaasa räppooperis „Karma“. Foto: Anna Markova

Täiskasvanute eesti keele õpetajad olid koolitusturul pikalt omaette, nappis koolitusi ja kokkusaamisi. Eesti keele majade loomisega võttis Integratsiooni Sihtasutus kõik täiskasvanute eesti keele õpetajad oma tiiva alla. 9. ja 10. oktoobril toimus Tartus esmakordselt eesti keele kui teise keele õpetajate suurkogu.

Tartu ülikooli raamatukogus peetud suurkogul osales vahetult ja veebi kaudu ligi 80 eesti keele kui teise keele õpetajat, kes vahetasid kogemusi ja kogusid uusi erialaseid ja õppemetoodilisi tarkusi. Arutleti ka õppe kvaliteedi ja ühiste õpetamispõhimõtete üle.

Narva eesti keele maja õpetaja Pille Maffucci on töötanud muuseumipedagoogina, kutsekoolis inglise keele õpetajana ja seitse aastat eesti keele kui teise keele õpetajana Tallinna ülikoolis ning uussisserändajate programmis.

„Kui kahe aasta eest loodi Narva eesti keele maja, tundsin, et tahan sinna minna,“ räägib Maffucci. „Oleme proovinud mitmekesistada võimalusi, kuidas eesti keelt praktiseerida, sest just see Narvas puudub, mitte ei puudu eesti keele õpe. Kursuseid on palju, aga need on väga grammatikakesksed. Keskkonna puudumisel keeletase vaikselt kaob. Seepärast pakume alternatiivseid tegevusi, sarju, nagu näiteks põneva persooniga kohtumine, mängude õhtud, väljasõidud.“

Tehakse ka eestlaste ja venelaste tandemõppe kohtumisi. Ehkki Ida-Viru eestlased ei vaja eriti vene keele õpet, hakkab vaikselt nooremaid huvilisi tulema. Koroonaajal tekkis keelesõbra programm, kus vabatahtlikud aitasid eesti keele õppijaid.

„Proovime mõelda suurelt ja teha midagi uut,“ sõnab Maffucci. Koostöös Tallinna eesti keele majaga on loomisel tandemkoor, kuhu kuuluvad eri rahvustest inimesed ja repertuaar on suuremas osas eestikeelne. Septembris astuti Narva Vaba Laval üles räppooperiga.

Õppijaid igast ilmanurgast

Järjest rohkem on Venemaalt ja Ukrainast Narva õppima või elama tulijaid ja vähemaks jääb kohalikke, kes pole kunagi eesti keelt õppinud. „Vanemad küsivad, kas nende lapsed saaksid tulla õppima, aga meie sihtgrupp on alates 17. eluaastast,“ selgitab Maffucci. „Püüame siis teha pereüritusi, et noored saaksid motivatsiooni keelt õppida.“

Narva eesti keele maja ulatab abikäe ka Ida-Viru õpetajaile ja pakub neile kultuurireise.

Multilingua keelekeskuse metoodik – eesti keele õpetaja Ly Leedu on täiskasvanutele eesti keelt õpetanud juba 20 aastat. Esimese kursuse täiskasvanutele tegi ta 1999. aastal, töötades veel üldhariduskoolis.

„Nõudlus on kasvanud ja juurde tulnud algtasemel õppijaid, sest palju on immigrante,“ räägib Leedu. Juba kümmekond aastat ei õpetata eesti keelt enam ainult vene keele, vaid ka inglise keele baasil.

„Igast maailma nurgast on õppijaid,“ täheldab Leedu. Õpetajale teeb rõõmu, kui õppija hakkab eesti keelt kasutama ja tuleb tundi eestikeelse uudisega, mis teda kõnetab. Näiteks on A2-tasemel õppija üles kirjutanud „libe põrand“ ja tahab teada, mis see tähendab. Või on kõrgemal tasemel õppijad vaadanud „Aktuaalset kaamerat“ ja saanud töövestlusel eesti keelega hakkama.

Muret teeb aga kvalifitseeritud õpetajate puudus keeltekoolis. Ülikoolides jätab täiskasvanute õpetajate koolitamine veel soovida. Kuid viimastel aastatel on tulnud praktikale tudengeid, kes tahavad saada just täiskasvanute õpetajaks.

Leedu rõõmustab ka selle üle, et eesti keele kui teise keele õpetajate liit on taas elustatud.

„Kui praegu ütlebki keegi, et liit on kooliõpetajate nägu, siis see on ikka meie enda teha, et see ka täiskasvanute õpetajate nägu oleks,“ sõnab Leedu.

Siberi kogemusega

Suurkogul osalesid ka mõned meesõpetajad. Krismar Rosin on noor mees, aga palju ette võtnud. Oli aasta Siberis ja sattus seal eesti ja inglise keelt õpetama. Õpetamine hakkas meeldima ja koju tulles tahtis ta just vene noortega töötada. Ahtme gümnaasiumist kutsuti ta Narva eesti keele majja tööle.

„Rõõme on rohkem kui muresid,“ lausub Rosin. „Täiskasvanud õppijad on tänuväärsemad, motiveeritud. Näen, kuidas need, kes alguses üldse keelt ei oska, jõuavad B1- või B2-tasemele.“

Rosin üritab oma tunnist pühendada grammatikale paarkümmend protsenti ja ülejäänud aja kulutada rollimängudele, keelekohviku metoodikale. Rosin ise räägib võimalikult vähe, et õppurid saaksid oma keelebarjääri vähendada. Küll aga on neile oluline, et õpetaja seisaks kõrval, kui nad harjutusi teevad.

„Väga head materjalid on, müts maha Tartu ülikooli ees,“ kiidab Rosin. „Päris paljud meist pole varem õpetajana töötanud. Toimuvad täiendkoolitused ja saame nõuandeid, milliseid nippe tunnis kasutada. Need toimivadki. Mul on üldse vedanud. Kahe aasta peale olen õpetanud juba üle poole tuhande inimese, valdavalt üle 50-aastaseid ja vaid paaril on tekkinud küsimus, et mis see noor poiss meile siin räägib.“

OÜ Algus koolitaja ja Kohtla-Järve gümnaasiumi õpetaja Signe Abel iseloomustab end nii: „Olen täiskasvanute koolitajana avatud, järgin põhimõtteid, et tund oleks huvitav, vajalik, eluline, humoorikas, kordama ärgitav, hoian silmad lahti ja kogun ideid. Koolitustelt ei saa valmis lahendusi, vaid ideid. Tartu koolitus oli väga ideerohke ja sisutihe. Kõikide ettekanded tekitasid mõtteid. Mõtlemapanev on, kuidas saadakse hakkama sisserännanutele riigikeelte õpetamisega Soomes. Analüüsisime n-ö keelekursuste tõhustamise soovituste paketti, see leidis ka osalejate poolehoiu.“

Tartu ülikoolis pannakse kokku ReDeLi mudelit täiskasvanud uussisserändajatele õpiteede kohta, mis aitab koordineerida ja hallata keeleõpet tervikuna riigi tasandil. Võidaksid Abeli arvates kõik: sisserännet kavandav motiveeritud täiskasvanu saab ettekujutuse keeleõppesüsteemist ja planeerib enesearengut. Juba sisserännanu omandab arusaama, kus, mida ja kui kaua õppida ning millised uksed ühe või teise tasemeni jõudmisel avanevad. Laiemalt võidab inimeste teadlikkusest riik, kes saab loodetavasti kvalifitseeritud tööjõu, mitte kohustuse sotsiaaltoetuseid maksta.

Avame kaardid

„Meeleolukas oli tunda end keeleõppijana ja osaleda lauamängu „Avame kaardid“ avaseansil,“ lisab Abel. „Toredad eritüübilised rääkimisele ja kehakeelele üles ehitatud tegevused toovad välja keeleõppijate julguse, loovuse, isikupära ja on humoorikad, ent õpetlikud. Kui õpetajatel on lõbus, siis on ka keeleõppijatel.“

Abelile meeldis mõtiskleda ka rühma juhtimise võtete ja motiveerimise põhimõtete üle ning leida lapse keele õppimise ja täiskasvanu võõrkeele õppimise ühisjooni ja erinevusi. Olenemata sellest, kas tegu on neljakuuse või kaheaastase keelt õppiva lapse või viiekümneaastase täiskasvanuga, viib kordamine sihile. „Võid koogata, laliseda, väljenduda ühe või kahe sõnaga või pikemaid mõtteid kasutades – kordamine ja pidev harjutamine teevad õppijast meistri,“ kirjeldas Abel.

Meelde jäi ka see, et noortepäraseid laule kasutades on võimalus kõnetada keeleõppijaid nende huvidest lähtuvalt. Ent kindlasti ei tohi unustada, et õpetaja peab tundma end seejuures mugavalt.

„Seda tunnet aitab saavutada enda õpilase rolli asetamine, mida me koolitusel ka teha saime. Nii et andkem hagu,“ muheleb Abel.

Tallinna õpetaja Kristina Johannese (Folkuniversitetet Estonia MTÜ) sõnul oli kokkusaamine erialaselt väga kosutav päris mitmel põhjusel. Oli hea võimalus rutiinist välja saada ning õppida-kogeda midagi uut, kohata vanu tuttavaid ning leida uusi mõttekaaslasi, kuulata rühmatööde ja metoodiliste võtete kaudu kolleegide kogemusi, mõnikord ka ebaõnnestumisi ja õppetunde, mida oleks tark edaspidi endal vältida.

„Kui metoodilisi võtteid katsetab iga õpetaja oma grupi peal niikuinii ise ning saab oma õppetunnid, siis seda, mis puudutab kultuurilisi ja usulisi tõekspidamisi, eriti just erinevusi, on hea teada juba varem, et olla valmis kõikvõimalikeks juhtumiteks,“ lausub Johannes. „Olla valmis ja mõelda läbi, kus on minu väärtuste piirid õpetaja, grupikaaslase, kodanikuna, et tahtmatult mitte solvata teisi, aga samas mitte lasta ka endale liiga teha.“
Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel ja kultuuriministeeriumi rahastusel on Tartu ülikool koolitanud täiskasvanute eesti keele õpetajaid kaks aastat. Kristina Johannes hindabki koolitussarja puhul õppijate ja koolitaja-tellija dialoogi. Nii mõnigi teema, mida õpetajad on lisanud tagasisidelehele, on leidnud järgmises moodulis teemade loetelus omale koha.

„Seda nähes on mul täiskasvanud ennastjuhtiva õppijana tunne, et see koolitus on disainitud just minu jaoks. Soovin, et sama kogeksid õppijad minu tunnis,“ ütleb Johannes.