Just uurimistöö viib õpetaja teaduse juurde
Septembri keskpaiku jõudis meieni teade ÜPUI (ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi) töö lõpetamisest, mida tuleb pidada eesti pedagoogilise mõtte surmapäevaks (loodan aralt, et varjusurma päevaks). Ligi 60 aastat olid õpetajate uurimiskursused ÜPUI-ga kooli teadusmõtte lipulaev, mis viimasel kümnendil siiski ankrus.
Täpsem uurimine selgitas, et idee õpetajate viimisest uurimistöö juurde tekkis legendaarsel Aleksander Elangol 1932. aastal. Ja 1962. aastal pandigi tema eestvedamisel Tartu ülikoolis alus uurimiskursusele, millest 1972. a kasvas välja ÜPUI. Toetajateks minister Ferdinand Eisen ja Endel Pirn VÕT-i (õpetajate täiendusinstituut) direktorina. ÜPUI haaras Heino Liimetsa eestvedamisel suurema osa Eesti pedagoogika- ja psühholoogiateadlastest. Ja ärgem rohkem kedagi nimeta, nii jääks keegi niikuinii kõrvale …
Kuid meie eesmärk polegi praegu ÜPUI kuulsusrikast ajalugu meenutada (soovitan 2001. a ilmunud ÜPUI 54. kogumikku (Viivi Eksta toimetatud), kus on hea ülevaade).
Elango mõte oli lihtne, aga geniaalne – kui viia õpetaja uurimistöö juurde, siis on ta paratamatult sunnitud tegelema teadusega seoses õpetamisega. Ja see toimis. Minnes 1981. a uurimiskursustele, oli mulgi mõte tehnoloogia kasuteguri uurimisest õpetamisel, kuid selleks vajalikud teadmised-oskused omandasin siiski kursustel. Seoses teadustöö metoodikaga pean oluliseks just tulemuste statistilist (matemaatilist) töötlemist, mis tänapäeva Eestis kohati täiesti kadunud.
Töö teaduskirjandusega
Kursustel loodi side põlvkondade vahel – Käisi õpilased! Nüüd – olen ise tark. Uurimistööst huvituvale õpetajale soovitan lihtsat, 1998. a ilmunud „Uurimistöö koolis on huvitav“ (REKK, 208 lk), kus 16 autori uurimistööd ja üheksa tööd teistelt ÜPUI-lastelt. Töö teaduskirjandusega oli eriti tähtis. Muide, toona (Nõukogude aeg ju) polnud ÜPUI-s õnneks isegi ideoloogilist lähenemist teadusele – võrdselt olid au sees tõsised teadlased idast (ka Nõukogude) ja läänest. Nüüd kohtan loengutel otsitud teadmisi vaid moodsatelt „lääne teadlastelt“ ja isegi tõrjuvat suhtumist Vene teadlastesse, kuigi näiteks kõrgema närvitegevuse vallas ei pääse ükski Lääne teadlane kasvõi Pavlovi koolkonna uurimistulemusteni.
ÜPUI avaldas pidevalt uurimistööde kogumikke; juba esimesest 51-st võib kokku lugeda ligi 800 praktilist uurimistööd Eesti koolidest, aga kõik ju kogumikesse „ei mahtunud“. Üle 40 ÜPUI-lase kaitses ka väitekirja (neist 33 filosoofiadoktoriks), mille teadustaset suur osa tänapäeva doktoreid välja ei kanna. Olid traditsioonilised teaduskonverentsid (arvuka auditooriumiga), kus ka Eisen oma osakonnajuhatajatega algusest lõpuni kohal oli. Kuid peale ÜPUI tehti uurimistöid PTUI-s (pedagoogika teadusliku uurimise instituut), VÕT-is ja kõrgkoolides. Ideoloogilise taustaga nn teadustöid oli erakordselt vähe.
Oma viimases raamatukeses „Carpe diem!“ (2020, EÜK, 79 lk) toon õpetajatele välja üheksa lehekülje ulatuses teaduskirjandust, millest suur osa eesti koolis ja eesti kooli kohta tehtud eestikeelsed uurimistööd. Hakakem neid vaid lugema-mõtestama!
Just praegu oleks seda vaja
Viimane tõusuaeg oli minister Peeter Kreitzbergi ajal, kui ÜPUI-le esitati pea nn sotsiaalne tellimus, kuid pärast seda … algas ka kohe „tülika“ ÜPUI kõrvale tõrjumine. Üks kõrge haridusametnik olevat lausa välja öelnud, et nüüd oskab enamik õpetajaid inglise keelt ja leiab ise, mida neil vaja on. Samas nõudsid meie ühiskonnas toimunud muudatused uusi uuringuid; juba 2005 tõi meie uurimisgrupp välja laste kõne- ja üldarengu järsu languse enne kooli, mida meil püüavad logopeedid ja nn tugiisikud senini „kaotada“ – mindi võltsteaduse teele – logopeed tegeleb kõne-, mitte kasvatatud (!) arenguhäiretega. Ja vanematelegi räägitakse senini lapse „vabast arengust“ – ei sõnagi, et kõne alus luuakse 1. ja 3. eluaasta vahel (koos lihtsate ja oluliste mõistete omandamisega enne kooli).
Maailmas toimuvat sõnaosavalt „põhjendajad“ väidavad, et ÜPUI aeg sai lihtsalt läbi. Absoluutselt vale! – just praegu oleks vaja konkreetseid teadustasemel võrdlusuuringuid. Kuid nii tuleksid välja ka meie kooli „projektlõhkujad“! Veel 50 aastat tagasi oli ÜPUI-l ülitähtis ka rahvuskooli kaitsmine, nüüd isegi enam.
Tammsaarel on mõte: eestlane eestlast ei armasta, ta armastab sakslast ja/või venelast (nüüd ameeriklast!). 30 aasta eest tutvusid meie ÜPUI põhimõtetega välismaa kolleegid, kellest soome, saksa, taani, norra ja rootsi kolleegid seda kõrgelt hindasid. Vaid meile ei sobi! Hoiatati ka Lääne moodsate suundade eest.
ÜPUI teene oli tegevõpetaja mõtlemise kallutamine teaduse poole. Ka vaimsed teed kulgevad protsesside kaudu, mitte – leia ise midagi internetist (kus on tohutult kommertslikku rämpsu) … Pärast kognitiivse psühholoogia uuringuid aastatel 1950–1980 on õpetamisega seoses üsna vähe midagi „avastada“, rohkem tuleks teadust õpetamisprotsessis rakendada. Aga turumajandus töötab täie hooga edasi ja isegi tippülikoolide professorid on sellega kaasa läinud – mõtlevad välja aiva „uusi ja innovaatilisi“ kunstvõtteid-meetodeid, märkamata, et teadusest endast kaugenetakse nii üha enam … Ja nii me ei saagi enam sageli üksteisest aru!