Keelekaste: Piano pianissimo
Lapsena tegid mulle palju lusti lood, kus kõik sõnad algasid ühe ja sama tähega. Üks mu lemmikuid oli p-tähtedega lugu: „Paar punase peaga poissi palusid papat: pai papa, pane paadile punased purjed peale – paadiga purjetame Peipsile“ ja samas vaimus ikka edasi ja edasi. Sellest loost on levinud mitmeid variante ning eri allikad nimetavad seda küll rahvamänguks, küll liisusalmiks, küll kiirkõneharjutuseks, aga minu jaoks oli tegu lihtsalt toreda jõudejutuga, mida sai nii eest ja tagant kui ka keskelt omasoodu täiendada ja edasi kirjutada, välja mõeldes ja lisades sobivaid p-tähega algavaid sõnu.
Keele- ja kirjandusteaduses tuntakse sedasorti tekste – nimesid, luuletusi, ütlusi, lugusid, kus kõik sõnad algavad sama tähega – tautogrammidena (kreeka tauto gramma ‘sama täht’). Ja paljude keelte kuulsamad tautogrammid tõstavad kilbile just p-tähe. Näiteks venekeelne lugu Podolski polgu porutšikust Pjotr Petrovitš Petuhhovist („Пётр Петрович Петухов, поручик пятьдесят пятого Подольского пехотного полка, получил по почте письмо, полное приятных пожеланий“) või siis ukrainakeelne pajatus populaarsest poeedist Pavel Petrovitš Podiltšakist („Популярному перемиському поету Павлові Петровичу Подільчаку прийшло поштою приємне повідомлення?“).
Dominikaani munk Johannes Leo Placentius avaldas 1530. aastal pseudonüümi Publius Porcius all kahesaja viiekümne kolmest värsireast koosneva ladinakeelse poeemi „Pugna Porcorum“ („Sigade sõda“), mille kõik sõnad algavad p-ga ja mida mõned peavad muuseas George Orwelli „Loomade farmi“ eeskujuks, ning itaalia semiootik Umberto Eco kirjutas 1995. aastal koos oma tudengitega seminaris loo „Povero Pinocchio“ („Vaene Pinocchio“), kasutades samuti ainult p-ga algavaid sõnu.
Tautogramm võib tunduda tühise keelemänguna, aga tegelikult sunnib meid revideerima oma sõnavarapagasit ning hindama keele võimalusi ja suupärasust. Rääkides suust: meie p-tähe eelkäija on semiidi (foiniikia) täht nimega pe ‘suu’. Ja suu, õieti asjad, mis sealt väljuda võivad, on praegu eritähelepanu all. Ennekõike muidugi köha ja aevastused, aga ka kõne ja selle üksused häälikud – sest needki võivad edasi kanda ohtlikku viirust, kusjuures mõni häälik on viiruselevitajana elukardetavam kui teine. Rootsi teadlased tegid ühe hiljutise uuringuga kindlaks, et kõige rohkem piisku ja nendega koos ka potentsiaalseid viirusosakesi paiskub õhku kaashäälikute, eriti sulghäälikute hääldamisega, kusjuures iseäranis tasub karta just p-häälikut.
Õigupoolest on p-hääliku ohtlikkus selge lähemalt uurimatagi. See häälik tekib, kui huuled tammina sulguvad, et õhuvoolu tõkestada, ja siis avanevad, nii et õhk järsult valla pääseb. Toimub justkui väike purse või plahvatus, ja kui eesti keeles osutab sedasorti häälikute nimetus häälduselundite tekitatud sulule („sulghäälik“, „klusiil“ < ladina clusilis ‘suletav’), siis inglise ja saksa keeles on neil üks nimi, mis rõhutab just seda järgnevat purset või plahvatust: plosive. Pole juhus, et nii paljud plahvatust jäljendavad onomatopoeetilised sõnadki algavad p-ga: „pahh“, „pauh“, „prõmdi“, „põmm“, „põmaki“ …
Aga pandagu peopesa suu lähedale ja tehtagu proovi, võttes võrdluseks juurde veel kaks bilabiaali, m-i ja b (too viimane on tegelikult küll lihtsalt p lühike variant helilises ümbruses). M-i hääldades on nahal tunda vaid ninast väljuvat ühtlast kerget briisi; b puhul paitab peopesa juba tugevam, kuid kiirelt mööduv puhang; ja p lajatab äkilise kõva tuuleiiliga. Mitte küll nii võimsaga nagu aevastus, aga siiski …
Niisiis oleks praegu vastutustundlik p-hääliku kasutamisest loobuda. Samamoodi häälikut tähistavast kirjamärgist, sest pahatihti realiseerub seegi häälikuna kõnes. Ühest küljest oleks see nagu tore mäng, omamoodi lipogrammiline väljakutse: kas saab kõik p-deta öeldud-kirjutatud. Teisalt oleks p-st loobumine muidugi ekstreemne, isegi mõeldamatu. Aga nii palju saame küll teha, et aheldame oma p-häälikute õhuvoolud maski taha ja toome p-d kuuldavale ppp ehk piano pianissimo – pehmelt ja äärmiselt tasa.