Kevadisest koroonaajast, tagasiulatuvalt

TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumil on saanud heaks tavaks iga paari-kolme aasta tagant korraldada õpilasvõistlust „Kooliajalugu uurima!“. Esialgseid plaane keskenduda sel korral koolide „sugupuudele“ („Meie eelkäijad ja järeltulijad“) segas koroonaaaeg, mistõttu väärt teemapakett tuli ootele panna. Selle asemel kutsusime õpilasi-õpetajaid üles saatma meile distantsõppega seotud koolitöid, kogumaks n-ö algallikaid tulevaste põlvede tarbeks. Oodatud olid nii dokumentaalsed kui ka loov- ja loometööd, olgu siis tegemist hetkelise mõttevälgatuse või pikema mõttetöö ajel sündinud oopusega.

Kokku laekus EPAM-ile 112 kaastööd: joonistusi ja meeme, videoid, distantsõppe päevikuid, kirjandeid ja luuletusi, sketše ning üks teemakohane laulgi. Distantsõppe võlust ja valust anti meile teada Tallinnast ja selle lähiümbrusest (Tallinna 21. koolist, Gustav Adolfi gümnaasiumist, Tallinna Kesklinna põhikoolist, Tallinna saksa gümnaasiumist, Heleni koolist, Püha Miikaeli koolist, Merivälja koolist, Saku gümnaasiumist) kui ka Lõuna-Eestist (Vastseliina gümnaasiumist, Parksepa keskkoolist, Nõo põhikoolist, Laiuse Jaan Poska põhikoolist). Töid laekus ka Saaremaalt (Kärla põhikoolist) ning Ida-Virumaalt (Narva Vanalinna riigikoolist). Täname kõiki kaasalööjaid ja nende innustajaid-juhendajaid. EPAM-i kogudes säilitatav teave jätab tuleviku haridusloolastele sõnumi: hoolimata sellest, et koroonaaeg pani proovile nii pedagoogide, lastevanemate kui ka õppurite närvid ja digipädevuse, saime me hakkama, sest oleme leidlikud.

Kõige rohkem töid (78 lühikirjandit ja 14 luuletust) saabus tänu õpetaja Ave Vurmale (Tallinna 21. kool). Siit mõned tarkuseterad 5. klassi õpilastelt.

• Kokkuvõttes olen saanud aru, et karantiinil on omad plussid ja miinused. Alguses olin ma kurb, et meid pandi karantiini. Nüüdseks olen aga harjunud selle olukorraga ning mind see enam väga ei häiri. Olen hakanud hoolsamaks ja õppinud rohkem planeerima aega ning viibima enam õues. Mulle on hakanud väga meeldima koduõpe ning tahaksin jääda ka edaspidi koduõppele. Võib-olla ongi see kõik hea, sest me peame olema elus alati valmis igasugustele ootamatutele asjadele.
• Koroona õpetas mulle, kui palju me tegelikult sõpru vajame. Inimesed ei saa lihtsalt üksinda ja ainult oma pere keskel elada. Me vajame iga päev oma sõprade ja kaaslaste päriselt lähedal olemist, sest praegu tunnen end üksi. Sõbrad ja naer aitavad kõigest halvast mööda minna ja heaga välja tulla. Alguses tundus küll kõik tore ja lahe, aga ma ootan väga, et see lõpeks ja mitte kunagi enam ei korduks.
• Sellel kevadel õppisin ma väga palju. Õppisin tundma iseennast ning väärtustama häid asju. Sain aru, et iga inimese panus on väga oluline.

Lootused korraldada sügisel asjaosalistele suurem tänuürtus luhtusid uute koroonasõnumite tõttu. Sestap toimus 15. oktoobril minikonverents-tänupäev vaid Tallinna 21. kooli õpilastele, teistele lähetati tänu- ja aukirjad ning meened postiga kooli.

Kes aga tunneb, et temagi koolis on koroonaajal antud huvitavaid distantsõppeülesandeid, mida tahaks muuseumis jäädvustada, siis needki on oodatud (epam@tlu.ee). Ühtlasi võiks kaugemasse tulevikku vaadata ning mõtteid mõlgutada ka oma kooli „põlvnemisloo“ teemal – kuidas õpilastele ülesandeid jagada, kuidas kooli „sugupuud“ üles joonistada, kuidas vormistada jne. Sest järgmine võistlus „Kooliajalugu uurima!“ tuleb ühel päeval niikunii!