Kui analüüsiks probleeme hoopis näidendi vormis?

Kriitilised elusündmused võiks lastega läbi mängida teatrietendusena, siis saaksid nad keerulistest asjadest palju paremini aru, selgitab näitleja ja lavastaja Liia Kanemägi.

Rakendusteatri meetodite hulka kuulub foorumteater. Foorumteatri etendustena võiks läbi mängida näiteks koolis esinevaid probleeme ja konflikte, selgitab Kanemägi. Distantsõppe ajal laskis mõni kirjandusõpetaja teha oma õpilastel raadiosaateid või kuuldemänge teemadel, mis neid koolielus huvitasid, ja klassikaaslased said neid kuulata. Kuid teatrietendus oleks efektsem ja suurema mõjuga. Foorumloo teemadel arutlemine ja loo kokkupanek on võimalik ka distantsõppe tingimustes – seda saavad õpilased teha üheskoos Zoomi keskkonnas kodust väljumata.

Liia Kanemägi on loomu poolest õpetaja. Ta on küll lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia näitlejana, kuid hiljem kandideerinud ka „Noored kooli“ programmi. Ühel hetkel mõistis ta aga, et rakendusteatri vorm võimaldab tal samuti nagu õpetajalgi õpilasi oluliste asjade üle arutlema panna. Talle meeldib näidata noortele lavalt asju, mis aitavad neil maailmast paremini aru saada. Eriti meeldib talle, kui noored ise etenduse valmis teevad. Kuid teatrilavastused aitavad õpilastel paremini mõista ka tunniplaanis olevaid õppeaineid. Näiteks enda tehtud lavastustesse on Kanemägi põiminud päris teadlikult ajalugu, rahvakultuuri, luulet ja muid riikliku õppekava teemasid.  

Mis on foorumteater? 

Liia Kanemägi: Foorumteater on rakendusteatri üks haru. Rakendusteatri alla paigutatakse veel teatrivorme, nagu elulooteater, luguteater, protsessdraama. Nendel kõigil on keskmes mingi inimesi ühendav lugu. Mina olen rohkem kokku puutunud foorumteatri ja protsessdraamaga ja mõlemad sobivad väga hästi nii klassile, koolile kui ka õpilase kodukoha kogukonnale.

Kui kogukonnaga foorumteatrit teha, siis sobiks võtta probleemiks näiteks väikeste maakoolide sulgemine. Õpilased koguksid selle kohta andmeid ning paneksid kokku ühe väljamõeldud kooli sulgemise loo. Nad paneksid näidendisse eri osapoolte vaatenurgad ja nii tekib selle kooli loost üldisem pilt. Kuid see pole veel kõik. Nimelt on foorumteatri eripära, et publiku hulgast saavad inimesed tulla etenduse ajalgi lavale ning oma seisukohad välja öelda ja oma lahendusi pakkuda. Niimoodi käivitub arutelu ning võivad kooruda ka võimalikud lahendused. 

Koolis võetakse foorumteatri puhul sageli vaatluse alla mõni koolipere probleem – näiteks mingit liiki kiusamine –, tehakse sellest etendus ning kutsutakse siis kogu klass või kool seda vaatama ning selle üle arutama. Koolis saavad etenduse vaatajad samuti lavale tulla ja lahendusi pakkuda.

Mis probleemidest on teie õpilased lugusid teinud? 

Foorumteatri võtmes oleme Rahumäe põhikooli õpilastega vaadanud, kas poiss ja tüdruk saavad olla sõbrad. Lugu oli selline, et ühe poisi ja tüdruku emad olid sõbrannad ja nende lastest said ka sõbrad. Emaga koos külas käies unustas poiss oma raamatu tüdruku koju. Järgmisel päeval andis tüdruk poisile selle raamatu klassis tagasi sõnadega „Sa unustasid selle eile minu juurde“. Selle lause peale hakkas klass nii poissi kui ka tüdrukut narrima, isegi kiusama, ja sellest näidend tehtigi.

Teine etendus oli ehitatud üles Heliose ja Phaetoni müüdile. Seal küsiti, kas vanemad peavad lastele seda lubama, mida need väga-väga tahavad. Phaeton tahtis väga päiksevankri hobuseid juhtida ja tema isa Helios lubas tal seda teha. Isa andis järele süütundest, sest ta oli väga palju ära ning sai harva oma pojaga kokku. Tagajärjeks oli Phaetoni õnnetus. Õpilased said seda näidendit kirjutades ja läbi mängides väga hästi aru, et mõningaid asju siiski ei tohi lastele lubada. Etenduse ajal tulid lapsed ise lavale ja proovisid olla isa rollis, kes ei tohi lapse nõudmistele järele anda, kuid peab seda tegema nii, et laps aru saaks.

Mis on protsessdraama? 

Protsessdraama erineb foorumteatrist selle poolest, et seda ei tehta publikule näitamiseks, vaid enamasti grupi enda jaoks. Samas on ka protsessdraama mingi elulise probleemi analüüsimine teatri meetodeid kasutades.

Protsessdraama aluseks on tavaliselt pikem, pöördeliste sündmustega lugu. Õpetaja teeb loo sisse pause ja vaatleb koos lastega tekkinud olukorda eri vaatepunktidest. Uuritakse, mida tegelased tunnevad, mõtlevad, soovivad. Kuidas olukorda hinnata? Mida saaks või tahaks osalejad ise siin muuta ning miks? Head protsessdraamat on tehtud isegi mitu kuud järjest, kui mingi probleem on vajanud põhjalikumat analüüsi. Draamaloosse saab kaasata ka teiste valdkondade tegevusi, näiteks koostasime ühes loos koos osalejatega piirkonna kaardi. Kaardi koostamine võib olla eraldi õppe-eesmärk, mida saab ellu viia koos loodusõpetuse õpetajaga.

Teie teatril Oma Lava on kavas rahvaluuleteemaline etendus „Pikk tige vanaeit“. 

Oma Lava üks tegevussuundi on õppimine teatri kaudu. Selles etenduses ma lapsi lavale ei kaasa, vaid püüan teha võimalikult haarava esituse näitlejana. „Pikk tige vanaeit“ koosneb rahvajuttudest, mis on enamasti pärit suurepärase jutuvestja Piret Pääri kogumikust „Taevane pulm“. Need lood on vanad, kuid omamoodi väga ajakohased. Ühes neist näiteks küsitakse, kas meil on õigus teisi nende välimuse põhjal hinnata? Selles loos saab kuningatütar endale meheks merepõhjas elava hirmsa ussi, kes pärast naha mahaheitmist on inimene mis inimene, pealegi väga kena ja hea. Kahjuks kannatavad lähedaste eelarvamuse tõttu nii uss kui ka tema naine ja lapsed. Kevadise viiruseepideemia tõttu oktoobrisse lükkunud etendused toimuvad peamiselt Nõmmel Von Glehni teatris. Uudne lahendus terviseriskide hajutamiseks on see, et ühe etenduse ajal on saalis vaid ühe koolipere lapsed.

Õpetajatele peaks „Pikk tige vanaeit“ huvi pakkuma ka sellepärast, et lavastuse kodulehele www.pikktigevanaeit.ee on üles riputatud videod, mis tutvustavad helis ja pildis huvitavaid fakte rahvaluule kohta. Neid võib kasutada rahvaluule tunnis arutelu käivitava õppematerjalina. Aja jooksul lisandub kodulehele ka draamamänge ja -harjutusi, mille abil on õpetajal võimalik etendust õpilastega eesti keele või inimeseõpetuse tunnis analüüsida. Õpetajatele teadmiseks veel seda, et „Pikka tigedat vanaeite“ kirjutades jälgisin ma ka 4.–9. klassi kirjanduse ainekava, et toetada koolis õpitavat. Selle etenduse vaatajana kujutangi kõige paremini ette 5.–6. klassi õpilasi, kuid etendus peaks sobima ka 7.–9. klassile – eriti inimsuhete analüüsimise vaatepunktist.

Pean siinkohal tänama Eesti kultuurkapitali ja Tallinna kultuuriametit, kes on toetanud selle etenduse valmimist ja esitamist. 

Mida teatritegemine õpilastele annab? 

Teatriga kokkupuude annab õpilasele julgust väljendada oma arvamust. Teiseks parandab teatritegemine õpilase eneseväljendust, arendab ta kõnet, laiendab silmaringi, aitab mõista meie ümber toimuvat. Alguses näevad lapsed ainult oma ninaotsa, aga koostöö edenedes juba natukene kaugemale, kuni peavad loomulikuks näiteks seda, et sõber võib mõnest asjast täiesti teistmoodi aru saada ja see ei ole üldse probleem. Kuna õpilased kirjutavad ja lavastavad etendust üheskoos, siis õpivad nad ka koostööd tegema, üksteist toetama ja üksteise peale lootma. Ennekõike peaksid klassijuhatajad olema need, kes õpilasi teatrit tegema innustavad, sest teater aitab klassis meie-tunnet tekitada. 

Esinemisjulgus on õpilastele teatritegemise juures üks tähtsamaid asju. Olen õppinud näitlejaks ja väga palju laval esinenud, kuid iga etenduse algul mul põlved värisevad. On hea, kui õpilased saavad juba koolis teada, et igaüks kardab natuke, kuid kõigil on võimalik sellest hirmust üle saada. 

Kus saab rakendusteatrit õppida?  

Eestis ei ole rakendusteatri süvaõppe osas väga hea seis. Kuid on mõned suurepärased õppejõud, nagu Katrin Nielsen Viljandi kultuuriakadeemias, kelle käe all on toimunud kursusi teemast huvitatud õpetajatele. Hea uudis on see, et tegevust on alustanud Baltimaade esimene rakendusteatri kool BATS (Baltic Applied Teatre School). Olen selle kooli Eesti-poolne projektijuht. Info kooli kohta on eestikeelsena leitav www.draamaharidus.ee kodulehelt. BATS-i staap asub praegu Leedus, kuid sealsed lektorid on pärit Londonist Goldsmithi ülikoolist. Arvan, et see algatus on väga oluline kogu Eesti rakendusteatri arengule.

Kui mõni kool, kogukond või õpetaja tunneb, et tahaks rakendusteatrist rohkem teada või tal on lugu, mida võiks rakendusteatrit kasutades avada, siis võib ta julgelt kontakti võtta e-aadressil liia.kanemagi@gmail.com.