Kui pikk peaks olema koolijuhi leib?

Tosina aasta eest muutis riigikogu koolijuhtide tähtajalised töölepingud tähtajatuteks, et direktorid ei sõltuks niivõrd kohalikest omavalitsustest ja saaksid pikemalt ametis olla. Eelmisel aastal pakkus aga haridus- ja teadusminister Mailis Reps välja, et taas võiks kaaluda tähtajaliste lepingute sõlmimist. Sellele võimalusele osutab ka „Haridusstrateegia 2035“. Mida arvavad asjast koolijuhid?

Õpetajate Lehe vestlusringis vaagisid tähtajaliste ja -ajatute töölepingute plusse-miinuseid eri koolitüüpide ja generatsioonide esindajad: Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tartu erakooli juhatuse esimees Urmo Uiboleht, Viimsi gümnaasiumi direktor Karmen Paul, Tartu Forseliuse kooli õppejuht Kristi Mumm (läbinud koolijuhtide järelkasvu programmi) ja Jaan Poska gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi (oli aastail 2003–2011 riigikogu liige ja mäletab tähtajatutele töölepingutele üleminekut).

„Kõik muutused koolis toimuvad inimeste kaudu, aga muutumine on väga raske. Olin 14 aastat Treffneri gümnaasiumi direktor ja nägin, et muutusi käivitada on aeganõudev ja keerukas. Sellepärast olingi 2008. aastal seda meelt, et las tulla koolijuhtidele tähtajatud lepingud,“ valgustas Jõgi kolleege enne jutuajamise algust.

Olete kõik oma ametisse palgatud tähtajatult nagu teisedki Eesti koolijuhid. Milliseid plusse-miinuseid näete praeguses süsteemis? Mida arvate tähtajalistest lepingutest?

Helmer Jõgi: See pole mustvalge teema, palju on ka halli. Tähtajatud lepingud haakuvad töölepingu seadusega päris hästi, mõte on tagada juhtide töörahu, stabiilsus ametis. Kuid samas on mõnda juhti päris raske motiveerida, kui napib initsiatiivi ja iseseisvust.

Tähtajaliste lepingute puhul on keeruline inimesi värvata, konkursse läbi viia, komisjone moodustada, uutele juhtidele ootusi sõnastada. Kõik on jäetud kohaliku omavalitsuse õlule ja sageli segunevad valikuprotsessid ka kohaliku päevapoliitikaga

Väiksemas kohas on koolijuhi amet siiski veel atraktiivne. Kuid mida saaks ära teha viie aastaga? Kogu koolijuhi töö on ikkagi tähtajatu ja teha seda tähtajalise lepinguga on loogikavastane.

Teisalt on hea, kui toimub rotatsioon. Head juhid võivad sattuda kehva kohta, tahavad luua keskkonna, milles on enne olnud, ja võivad esile kutsuda positiivseid arenguid. Ja noored pääsevad lihtsamalt löögile. Keegi ei anna muidugi garantiid, et uued tulijad on inspireerivad sädeinimesed, aga loodame.

Olen seda meelt, et võiks olla uuenevad tähtajalised lepingud ja vahepeal „katsumine“. Edasi võiks jääda koolipidaja otsustada, mis tingimustel ja kui kauaks lepingut pikendatakse Aga ei pea tegema trikoovooru uuesti, sest nagunii on trikoo vahepeal kitsaks jäänud. Ja mis saab kümne aasta järel, kas koolijuhina töötanud inimene läheb tagasi õpetajaks või …?

Urmo Uiboleht: Küsimus ongi karjäärimudelis: kuidas koolijuht areneb ja kuhu ta saab oma ametist edasi liikuda. Arvan, et praegu on sobilik hetk võtta teema laiemalt tõsiselt käsile ja kaaluda mitmest vaatenurgast, mitte ainult juhtimise sisu, vaid ka koolipidamise kvaliteeti silmas pidades.

Tartu erakoolis on seni olnud tähtajatud lepingud, aga kaalume muutust. Igal juhil on vaja saada tagasisidet, tegelda enesehindamisega. Ka organisatsiooni väärtused tuleb vaadata teatud aja järel uuesti üle. Juhi panus ja ka koolipidaja tarkus kujuneb selles üha olulisemaks. On raske, kui juht jääb üksi ega saa tagasisidet ning peab mõtlema, kas see, mis ta teeb, on õige.

Karmen Paul: Paljudes asjades olen eelkõnelejatega nõus. Olen seda meelt, et leping peab olema tähtajatu. Kuid milliseid kitsaskohti lahendaks tähtajaline leping?

Töölepingu seaduse järgi on leping tavaliselt tähtajatu, koolijuhtimine seaduse mõistes pole ajutise iseloomuga töö. Ka koolijuhiks kujunemine võtab aega, nõuab stabiilset arengut.

Teiseks – professionaalsuse küsimus. Kui koolijuhilt eeldatakse professionaalsust, siis eeldaks seda koolipidajalt ka värbamisprotsessis, toetamisel, tagasiside andmisel, hindamisel kompetentsimudeli alusel.

Kui puhuvad aga poliitilised tuuled ja toimub fiktiivne konkurss ning koolijuhiks saad ainult siis, kui suudad end maailmavaatelisse raami pressida, muudab see protsessi koomiliseks ja alandavaks. Ebakindlus ametis põhjustab stressi ja raskendab töö planeerimist.

Kui tähtajalist lepingut on vaja selleks, et perioodiliselt hinnata juhi tegevust, leiab avalikust konkursist iga viie aasta järel vähem koormavaid ja odavamaid mooduseid. Rootsis hindavad üksteist koolijuhid. Kui tulemused on head, palk tõuseb. Kui kehvad, siis koostatakse arenguplaan ja hinnatakse uuesti.

Kui liigume coach’iva mentorluse, inimese professionaalset arengut toetava mõtteviisi poole, on koolipidaja professionaalne tugi oluline. Riigigümnaasiumi direktorina mina praegu tunnen tuge. Ma ei pea ootama viis aastat tagasisidet.

Kristi Mumm: Nagu on viidanud juba eelkõnelejadki, on kitsaskoht koolijuhi professionaalse arengu toetamine. Ehk siis tuleks mõelda sellele, miks üldse tõstatub tähtajaliste või tähtajatute töölepingute vajalikkuse teema. Räägime kogu aeg vaid õpetajate arengu toetamisest, aga koolijuhi toetamine on samavõrd oluline. Ehk saaks koolipidajad veel enam mõelda sellele, kuidas süsteemselt koolijuhtide professionaalset arengut toetada.

Arvan, et viis aastat on tähtajalise lepingu pikkuseks vähe. Kui mõtlen iseendale viie aasta eest, siis algul püüdsin ellu jääda, nüüd on mul juba terviksüsteem kujunenud ja tean, kuhu plaanime üheskoos liikuda.

Viieaastane leping eeldab ka teatud tüpaaži. Uus koolijuht ei saa minna kohe lammutama. Samuti võib arvata, et lühiajaliste lepingute puhul hakatakse tegema asju selleks, et end tõestada, aga suur pilt – õpilased ja hariduse perspektiiv – hakkab kaduma.

Kes on hea koolijuht?

Helmer Jõgi: Mida me ootame koolijuhilt? Kas ta on juht, kes teeb asju õigesti, või liider, kes teeb õigeid asju? Minu põlvkonna juhid kuuluvad pigem liidrite põlvkonda, aga praegu oodatakse, et juht on saja teaduse professor.

Urmo Uiboleht: See on minu jaoks tundlik teema. Helmer ütleb, et vanemad koolijuhid on võitjate põlvkonnast. Nüüd tuleb peale uus põlvkond, kes on uue aja juhid. Mina jään sinna vahele ja olen n-ö kaotajate põlvkonnast. Oli ajajärk, mil nii koolijuhtide kui õpetajate koolitus läks metsa, ja sellepärast räägimegi põlvkondade erinevusest, et juhtimise kvaliteet pole selline, nagu võiks olla.

Helmer Jõgi: Mitte võitjate põlvkond, vaid toona oodati meilt selgelt liidriomadusi. Mind tegi kurvaks, kui tööle võeti haridus- ja noorteameti uus juht ja öeldi, et ta tuleb erasektorist ja just erasektorist tuleb uus sünergia. Palganumber oli vaid selle arusaama kinnitus. Mujal maailmas on ikka nii, et kui oled koolis vastu pidanud, oled võimeline edukalt toime tulema mitmetes teistes valdkondades.

Urmo Uiboleht: Kahjuks pole ka veel näiteid, et koolijuhist on saanud erasektori tippjuht. Kuid tuleb toetada mõtteviisi, et koolijuhi karjäärimudel on selline, et ta ei pea jätkama koolisüsteemis, vaid on võimeline jätkama ka mujal sektoris. Aga selle koha peame endale ise välja võitlema ja näitama, et oskame juhtida inimesi, protsesse, süsteeme. Kui oleme kössikesed ega julge selga sirgu lüüa, ei tule keegi meile midagi pakkuma.

Helmer Jõgi: Seaduse järgu saab koolijuhte vaid konkursiga ametisse võtta. Aga miks ei saa neid tööle kutsuda? Ministeeriumides ja kolmandas sektoris ju kutsutakse. See tahab muutmist. Ja kui uus juht tuleb tööle oma tiimiga, peab ka tiim tulema samadel tingimustel, see tähendab kutsetega. Aga praegu tuleb korraldada konkurss ja teised otsustavad, kes sinu tiimi sobivad. Nonsenss!

Urmo Uiboleht: Ärisektoris loob juht endale meeskonna ja mina toetan seda põhimõtet ka koolis. Moodustad organisatsioonile sobiva juhtimismeeskonna, kellega saad eesmärgini kõige kiiremini liikuda. Juhi praegune töövaldkond on oluliselt laiem, oma tiim aitab seda katta.

Helmer Jõgi: Minu tähelepanek on, et noored saavad hästi hakkama, lahendavad kiiresti asju. Igal juhul on vaja põlvkondade vahetust. Nii nagu õpetajaamet on kutsumus, on seda ka koolijuhi oma. Kõlab pateetiliselt, aga kõige kasulikum oma riigile saan ma olla koolimaja nelja seina vahel. Kuigi palk on niru ja keegi meid ei hoia.

Urmo Uiboleht: Kui sa niimoodi ütled, siis ongi juba selg küürus ja nina maas …

Karmen Paul: Mina tunnistan, et ega mul ole ülevaadet, mis toimub laiemalt Eesti koolijuhtimises ja kus on kitsaskohad. Arvan, et Tartus-Tallinnas, Harjumaal on päris hästi, aga mis toimub väikestes kohtades, kui palju on seal professionaalsust, millised on tõmbetuuled?

Urmo Uiboleht: Välja paistavad need koolid, kus läheb hästi, ja seal on ka juhtimisega üldjuhul hästi. Muret teeb aga, kui palju me tegelikult teame ja näeme. Kahjuks ka mujal piirkondades ei teata.

Kes otsustab, millistele nõutele koolijuht peab vastama?

Helmer Jõgi: Kuidas ja mis tingimustel koolijuhte värvatakse, on kohaliku omavalitsuse otsustada. Peaks olema aga üle riigi kokku lepitud kriteeriumid, millele peab vastama, et üldse kandideerida, ja kindlasti peaksid olema soovitajad.

Urmo Uiboleht: Nii nagu kooliski, saad seda, mida hindad. Juhtide valikul saad seda, keda värbad. Värbamise tähtsusest väga ei räägita. Aga näen, et just see on võimalik edu võti. Haridus- ja teadusministeerium on teinud riigigümnaasiumide juhtide värbamisel olulisi positiivseid muutusi.

Kristi Mumm: Siinkohal tuleks ka küsida, kes on koolijuht – kas ta peaks olema esiõpetaja, õpetamise õppimise liider?

Helmer Jõgi: Soomlased värbavad ja koolitavad koolijuhte pool aastat, vaatavad isikuomadusi. Mina vaataks hoopis inimesele otsa: kas tal on huumorimeelt ja intelligentsust. Peeter Tulviste ütles kunagi, et piisab sellest, et vestelda kolm minutit, ja asi on selge. Olen nõus, pole vaja hunnikut pabereid. Tuleb võtta riske. Võib coach’ida ja mentordada, aga kui pole usaldust, ei juhtu midagi.

Saan aru, et tagasiside koolijuhtidele on napivõitu. Aga kui valmis te üldse hindamiseks olete?

Urmo Uiboleht: Koolijuht ei tohi karta hindamist. Oled keskkonnas, kus hindamine ja tagasisidestamine on loomulik, aga ise kardad.

Helmer Jõgi: Meil on igaühel oma tükk laua peale panna ja ette näidata, mida oleme teinud, aga palju on juhte, kes vaatavad vaid, kas rida seadusest on täidetud. Väliselt on korras ega ole põhjust külge hakata.

Karmen Paul: Koolijuhil on võimalik küsida tagasisidet neljalt asjaosaliselt: koolipidajalt, õppijatelt, vanematelt, meeskonnalt. Kui sa julgelt küsid tagasisidet, julgeb ka õpetaja küsida oma tööle tagasisidet. Meie julgeme küsida, teame, et see viib edasi.

Kui suur kasu on haridus- ja teadusministeeriumi korraldatud koolijuhtide järelkasvuprogrammist?

Kristi Mumm: Programm oli terviklik, aluseks oli võetud koolijuhi kompetentsimudel. Põnev oli juba valikuprotsess, toimus mitu vooru, tegime grupitöid, intervjuusid, meid uuriti mitmel tasandil. Meid võeti partneritena – küsiti, mis on kitsaskohad, kus ootame arengutuge, milliseid teemakäsitlusi me ise vajame. Pakuti coaching’ut, käisime ka välismaal, külastasime Londonis paari kooli ning koolijuhti. Olime terviklikult toetatud. Kohtusime koolijuhtidega ja see oli väga suur asi.

Äge oli see, et tekkis oma punt kirglikke noori, kellega räägime haridusest. Grupp ei kasva konkurentsi, vaid koostöö vaimus. Jagame ideid, eesmärk on Eesti hariduse areng.

Urmo Uiboleht: Ongi vaja, et tekiks sünergia. Ka mina sattusin noore koolijuhina ühel koolitusel sellisesse punti, kus minu telefoni tekkisid sellised kontaktid nagu Helmer Jõgi, Toomas Kruusimägi, Viljar Aro, Toomas Takkis, Mehis Pever, Toomas Kink. Sain mõttekindluse oma töös, mul olid inimesed, kelle poole nõu saamiseks pöörduda. Praegu peamegi lähenema meeskondadega ja kasvatama üheskoos mõttemaailma muutust ning panema lumepallid veerema.

Mentorlus ja tiimitöö aitab juhtimise kvaliteeti parandada. Vaatan tunnustavalt riigigümnaasiumite võrku, kuidas seal juhid omavahel koos töötavad. Analoogseid mudeleid peame forsseerima. Üksteisele toeks olemine ja nõustamine lahendab paljud probleemid eos.

Helmer Jõgi: Ideaalis võiks igal koolijuhil olla oma kriitiline sõber väljaspool formaalharidust. Kui ma juhtisin Treffneri gümnaasiumi, käisin ikka üle tee Akadeemia toimetuses Ain Kaalepi ja teiste tuttavate toimetuse inimestega vestlemas tulevikukoolist ja haridusest ning vaagimas tulevikuvaatest lähtuvalt seni tehtu õigsust.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kas HTM eelistab koolijuhtide tähtajatut või -ajalist töölepingut?

Robert Lippin, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler:

Koolijuhtide lepingute kestuse küsimuses ei välista me ühtegi suunda. Oleme igati avatud diskussioonile.

Mõlemal töösuhte variandil, nii tähtajalisel kui tähtajatul töölepingul, on omad plussid ja miinused.

Üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste juhtide tähtajalistest töölepingutest rääkides ei pea me jääma kinni seni levinud automaatsesse lähenemisse, et leping on kas tähtajatu või tähtajalisena viie aasta pikkune. Kõne alla võib tulla ka näiteks pikem periood. Lisaks tuleb tähtajalistest lepingutest rääkides pöörata tähelepanu koolijuhi sotsiaalsetele tagatistele ning täiesti omaette arutelu väärivad seaduse rakendamisega seotud üleminekusätted.

Haridusvaldkonna arengukava eelnõus aastateks 2021–2035 ei käsitleta otseselt töölepingute kestuse küsimust, ent olulisel kohal on juhtimise kvaliteedi tõstmine, milleks on vaja liikuda edasi terviklahendustega koolijuhi karjäärimudeli arendamisel ja toetamisel. Sealjuures on fookuses eelkõige koolijuhtide ametisse sobivuse ja arengu hindamise võimaluste arendamine. See tähendab, et tähelepanu tuleb pöörata juhtide järelkasvule, värbamisele, professionaalse arengu toetamisele, tagasisidestamise vahenditele ning ka koolipidajate professionaalsele arengule. Ühtlasi tuleb meeles pidada, et koolijuhtimise kvaliteedi parandamine tähendab ka koolikeskkonna parandamist, mis on äärmiselt oluline tegur õpetajate järelkasvu tagamisel. Kindlasti jätkame uuel arengukava perioodil nii koolijuhtide järelkasvuprogrammi kui alustavate koolijuhtide arenguprogrammiga, aga arengut toetavaid tegevusi leidub ka juba kogenud koolijuhtidele.

Vabatahtlik koolijuhi hindamismudel eeldab juhi ja koolipidaja motiveeritud teadlikkust, tsentraalne ja kohustuslik hindamine on aja- ning ressursinõudlik, vähendab koolipidaja vastutust ning on risk, et süsteem võib muutuda bürokraatlikuks ega toeta piisavalt koolijuhi professionaalset arengut.

Praegu kehtib Eestis koolijuhtide vabatahtlik hindamise ja enesehindamise süsteem ning koolijuhi arengu toetamine ja tagasiside andmine on eelkõige tööandja ehk koolipidaja vastutus. 2016. aastal uuendati haridusasutuse juhi kompetentsimudelit, mida on võimalik kasutada alusena koolijuhtide värbamisel, arengu toetamisel, töö tulemuslikkuse ja kutseoskuste hindamisel ning tunnustamisel.

Lõplikke lahendusi praegu ei ole ning otsused saavad sündida vaid partneritega arutledes.