Kui vene laps õpib eesti koolis

Iga aastaga õpib järjest rohkem vene lapsi eesti õppekeelega koolides. Mida on meie koolid sellest uuest olukorrast õppinud?

Eelkõige on õpitud välja töötama muukeelseid lapsi toetavaid tugisüsteeme, iga kool on leidnud mingi oma lahenduse. Samas on selles valdkonnas veel palju probleeme, mis vajavad lahendamist, olgu nendeks siis õpetajate ülekoormus, rahanappus täiendavate pedagoogide palkamiseks, probleemide projektipõhine lahendamine, koolituste vähesus jpm. Aga kuidas näevad seda kõike õpetajad ise? Sellel teemal arutlevad Õpetajate Lehe seekordses vestlusringis Viimsi valla õpetaja Riin Peeters, kes on Haabneeme kooli HEV-koordinaator ja inglise keele õpetaja, ning neli Tallinna õpetajat: Laagna gümnaasiumi ajalooõpetaja Oliver Hoole, Kuristiku gümnaasiumi algklasside õppejuht Ly Melesk, Südalinna kooli klassiõpetaja Riina Abner ja kunstigümnaasiumi klassiõpetaja Mari Küla.

LASTE SUHTUMINE

Kuidas vene kodukeelega laps ennast eesti koolis tunneb? Kuidas eesti lapsed oma vene klassikaaslastesse suhtuvad?

Riin Peeters: Meil Haabneeme koolis on vene lapsed väga tublid, puuduvad vähe, töötavad tunnis kaasa, eesti lastega saavad hästi läbi. Kui meil ei olnud nende jaoks veel abiõpetajaid, siis sattus mõni vene laps keelelistesse raskustesse ning hakkas trotsi pärast tunnis korda rikkuma. Nüüd on meil kolme-nelja vene lapse kohta üks abiõpetaja, kes käib lapse juurest teise juurde ning eesti keele puuduliku oskamise pärast pole enam arusaamatusi olnud.

Ly Melesk: Kuristiku gümnaasiumis on lastel võimalik käia kogupäevakoolis, kus nad saavad pika koolipäeva jooksul osaleda ka huviringides ja õppida järgmiseks päevaks. Väga aktiivselt käivad kogupäevakoolis just vene ja muu kodukeelega õpilased ja seda eelkõige tasuta huviringide pärast, huviring on aga üks paremaid eesti keele harjutamise kohti. Kogupäevakool on Tallinna haridusameti projekt, mille üks eesmärk ongi toetada eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi. Teiseks oleme loonud muukeelsetele lastele eraldi eesti keele õpiabirühmad, et nad kiiremini eesti keeles hakkama saaksid. Kuna me oma koolis vene kodukeelega lapsi igati toetame, siis tunnevad nad ennast meil turvaliselt.

Oliver Hoole: Laagna gümnaasiumis on vene ja eesti laste suhted üldiselt head ning keele või rahvuse pinnalt konflikte ei esine. Kui klassis on erineva keele- ja rahvusliku taustaga õpilased, aitab see kaasa sidusama ühiskonna tekkele. Kuid on ka probleeme. Näiteks on klasse, kus vene kodukeelega lapsi on rohkem kui eesti omi. Tagajärg on see, et vene lapsed suhtlevad omavahel pidevalt vene keeles ja nende eesti keele oskus ei arene, ehkki nad käivad eesti koolis.

Riina Abner: Südalinna koolis käib samuti palju muukeelseid lapsi kogupäevakoolis. Seal saavad nad õpitundide ajal ja kodutööde tegemisel abi ning nende vanemad ei pea muretsema, et lapsel jääb midagi vähese eesti keele oskuse tõttu tegemata. Kogupäevakoolis on lastel igal õhtupoolikul palju ühistegevust ja selles osaledes paraneb vene kodukeelega laste eesti keele oskus märgatavalt. Vene koolidest meile tulnud lapsed on öelnud, et meie koolis on õpikeskkond rahulikum, vaiksem ja parem.

Mari Küla: Kõige olulisem on õpetaja valmisolek vene lapsi õpetada. Kui ta oskab korraldada nii, et õpilased hakkavad üksteist aitama, siis kujunevad vene kodukeelega lastel klassis välja eesti sõbrad, kellega nad tahavad suhelda, ning seda eesti keeles. Eakaaslaste tugi tekitab vene lapsele turvalise tunde ja annab neile ka sisemise motivatsiooni eesti keel selgeks saada.

LAPSEVANEMATE SUHTUMINE

Mis pilguga vene lapsevanemad eesti koolile vaatavad?

Riin Peeters: Ilma kogemuseta vene vanemad eesti kooli veel ei usalda. Aga kui mõni vene pere on oma lapsed meie kooli toonud, toovad varsti ka selle perekonna sõbrad oma lapsed meile üle. Vene kogukond suhtleb omavahel. Üks murekoht on siiski see, et vene laste vanemad ei oska eesti keelt ja meie nooremad õpetajad ei oska omakorda vene keelt. Oleme kasutanud majas leiduvaid õpetajaid, kes tulevad appi tõlkima, et oluline info saaks lapsevanematele edastatud. Seni on meil olnud kaks-kolm vene kodukeelega õpilast klassis, kuid nende arv on hakanud kasvama ja vene lapsi tuuakse juba ka esimesse klassi. Vene vanemate peamine lootus on, et nende laps saaks eesti keele korralikult selgeks, ja nii ka läheb.

Ly Melesk: Lasnamäe eesti koolina oleme juba läbi aegade vene keelekeskkonnast pärit lastega kokku puutunud ja tänu sellele on meie õpetajad osanud nendega hästi läbi saada. Igal aastal soovivad vene lapsevanemad üha rohkem panna oma lapsi meie kooli. Enamik mitmekeelsete õpilaste vanematest on koostööaltid ja toetavad oma last. Kuid muidugi on ka erandeid. Probleem on aga selles, et muukeelseid lapsi on meie kooli klassides väga palju: 35–55% klassi õpilastest.

Oliver Hoole: Üldiselt ootab vene lapsevanem eesti koolilt liiga palju. Ta usub, et me teeme tema lapsest nagu möödaminnes eestlase. Ta ei kujuta ette, et ainult vene keelt valdaval lapsel on eesti koolis alguses väga raske. Samas ootab eesti kool vene lapsevanemalt liiga vähe. Oleks ju loomulik, et eesti kooli astuv vene laps elementaarsel tasemel eesti keelt juba oskaks. Seepärast võiksid vene vanemad panna oma lapse kõigepealt eesti lasteaeda, eestikeelsetesse huviringidesse jne. Võib-olla peaks vene laps läbima enne kooli ka spetsiaalse keeleõppeprogrammi. Keeleprogrammi peaks läbima ka lapsevanem ise, et ta suudaks oma eesti keeles õppivat last toetada. Kurb on näha, kui lapse õppeedukus on kehv peamiselt keeleprobleemide tõttu ning lapsevanem ei suuda aidata.

Mari Küla: Meie koolis koostatakse igale muukeelsele lapsele eesti keele õppimise individuaalne õppekava ja lapsevanemad on selle juures. Nii lepitakse täpselt kokku, kui palju tegeldakse sel aastal eesti keelega ja kui palju aineteadmistega. Kui kokkulepe on olemas, siis vanematel kõrgendatud nõudmisi ei teki. Vanemad on nõus isegi sellega, et nende laps õpib mõnda õppeainet madalas klassis, näiteks andeaineid õpib koos oma eakaaslastega, kuid eesti keelt koos väiksemate õpilastega. Meil on 1.–4. klassi vene lastele ka eraldi pikapäevarühm, kus nad saavad õpetajaga eesti keeles suhtlemist harjutada.

Ly Melesk: Paljud vene vanemad on pannud oma lapse eesti lasteaeda, kuid Lasnamäel on mõnes lasteaiarühmas vene lapsi eesti lastest rohkem, isegi kuni 70% rühmast. Lapsed suhtlevad sellises rühmas omavahel pigem vene keeles. Aga meie koolis töötab eelkool, kus lapsed saavad ettevalmistuse esimesse klassi astumiseks, ja meil käivad seal ka vene koolieelikud. Koolile tähendab vene laste kaasamine muidugi lisatööd, kuid tore on vaadata, kuidas eesti ja vene lapsed eelkoolis koos õpivad ja omavahel suhelda püüavad.

Riin Peeters: Suhtlemine eesti lastega on väga tähtis. Pärast suvevaheaega on paljudel vene lastel eesti keele oskus tagasi läinud, sest suvel suhtlesid nad ainult vene keeles. Sama juhtus pika koroonakriisi ajal.

Riina Abner: Meie vene lapsevanemad suhtuvad kooli ja õpetajatesse lugupidavalt. Neile meeldib, et õpetaja oskab nendega vene keeles suhelda ja nende küsimustele vastata. Nende lapsed on enamasti meie eelkoolis käinud ja neile on siin ka kohe meeldinud. Lapsevanematele meeldib ka see, et Südalinna koolis arendatakse laste digipädevusi ning kooli kontakt vanematega käib kaasaegsete suhtlusvahendite kaudu.

Mari Küla: Kui lapsevanem on otsustanud oma lapse eesti kooli või klassi panna ja see tal õnnestub, siis on ta koolile tänulik ning valmis igati koostööd tegema. Õpetajal on oluline pakkuda siis tuge ka vanemale, et see oskaks oma last kodus toetada. Kui oleme lapsevanemale toeks, siis tekib kogu perel eesti kooli suhtes positiivne hoiak.

KUI KLASSIS ON LIIGA PALJU VENE LAPSI

Kui palju vene lapsi eesti klassis olla võiks? Mis piirist alates nad eestikeelsesse keskkonda enam ei sulandu?

Ly Melesk: Kuristiku kooli kogemus näitab, et muukeelsete õpilaste osakaal klassis ei tohiks olla üle veerandi. Paraku on meil mõnes klassis muukeelseid lapsi üle poole ja see tähendab koolile palju lisatööd. Eelkõige tähendab see väikseid eesti keele tasemerühmi, õpiabirühmi, individuaalset õpet, abiõpetajate olemasolu.

Oliver Hoole: Meie koolis käib päris palju uusimmigrantide lapsi. Kuna meil on klassides palju vene lapsi, siis on uusimmigrantide lapsed sattunud tihti segadusse, et kumb keel siis koolis olulisem on, kas eesti või vene. Kui sellistes klassides pole lisaõpetajaid, võib kannatajaks jääda hoopis eesti laps.

Riin Peeters: Mina arvan, et vene kodukeelega laste kvoot klassis peaks olema 2–3. Siis ei teki klassis oma venekeelset kogukoda ja tunniväline vaba vestluski areneb pigem eesti kui vene keeles. Aga Lasnamäe koolide puhul oleks 2–3 last muidugi illusioon.

TÄIENDAV RAHASTUS

Kool ja õpetajad saavad vene kodukeelega lapsi õppima võttes väga palju lisatööd. Kas selle jaoks saadakse piisavalt lisaraha?

Riin Peeters: Viimsi vald võimaldab meil hoida palgal nelja abiõpetajat. Nad on tundides vene laste kõrval, tõlgivad, kui vaja, näitavad ette, aitavad järje peal püsida. Osa meie abiõpetajaid tohib oma kvalifikatsiooni järgi anda vene lastele ka väikestes rühmades eraldi eesti keele lisatunde. Paraku vajavad ka eesti lapsed tuge ja nii peavad abiõpetajad jõudma igale poole.

Oliver Hoole: Oleks hea, kui abiõpetajal oleks klassiõpetaja haridus, kuid tihti ei ole ja seepärast peaks olema suure hulga vene õpilastega klassides vähemalt kaks eesti õpetajat. Esimeses kolmes klassis peaks olema see lausa norm, ja selleks on vaja lisarahastust. Lisaks vajavad õpetajad vene lastega klasside eesti keeles õpetamiseks vastavat koolitust. Seal on oma spetsiifika, sest korraga tuleb õpetada nii ainet kui ka eesti keelt. Eks kool ole selleks kõigeks raha ikka leidnud, kuid kahjuks on kõik projektipõhine ja väga väsitav: kool peab kirjutama kogu aeg lisaselgitusi, lisataotlusi, esitama aruandeid jms.

Ly Melesk: Meil on abiõpetajad 1. ja 2. klassi õpetajatel klassis abiks. Oleme proovinud ka nii, et tunni ajal klassist välja võetud väike rühm vene lapsi õpib matemaatikat, loodusõpetust ja teisi aineid lõimitud aine- ja keeleõppena, ülejäänud teevad sama tööd klassis.

Mari Küla: Ressursse on alati vähe – nii aega, raha kui ka inimesi. Meil on praegu kasutusel n-ö agiilne abiõpetajate süsteem ehk nad on seal, kus neid on vaja. Vajaduse nende järele lepivad iga kuu kokku õpetajad koostöös tugipersonaliga. Kui laps saab klassis juba ise hakkama, siis me ei kuluta abiõpetaja aega enam seal, vaid liigutame ta sinna klassi, kus teda on rohkem vaja.

Oliver Hoole: Ühiskonnas ei ole veel piisavalt ühist arusaama, kuidas tuleks muukeelsete laste õppimist eesti õppekeelega koolis toetada, alles otsitakse sobivat mudelit. Eelkõige on aga vaja senisest palju tõhusamaid keeleõppeprogramme nii lastele kui ka nende vanematele.

Riina Abner: Täiendavat rahastust on vaja vene laste puhul väga paljudeks asjadeks: õpetajate palkamiseks eesti keele tundide läbiviimiseks ainult vene lastele väikestes rühmades, keelelaagrite organiseerimiseks, keele, kultuuri- ja ajaloo laiemaks tutvustamiseks õppekäikudel.

Ly Melesk: Et kõik toimiks, on oluline stabiilne rahastus. Kui koolid elavad projektist projekti ja peavad pidevalt tõestama, et nad on teinud nendes projektides vajalikku tööd, võime leida ennast ühel hetkel olukorras, kus õpetajad sellest kõigest keelduvad ja lähevad mõnda teise kooli, kus on vene lapsi ja bürokraatiat vähem.

ÕPETAMISE MEETODID

Kui klassis on laps, kes eesti keelt ei mõista, siis tuleb õpetajal kogu klassi õpetada teistmoodi. Kuidas see on läinud?

Riin Peeters: Meie oleme uurinud, kuidas teised koolid laste õpetamisel keelekümbluse võtteid kasutavad, mõni aeg tagasi tutvusime Lilleküla gümnaasiumi vastavate soovitustega. Sel aastal osaleb üks meie esimese klassi õpetaja HTM-i keelekümbluse katseprojektis, kus abiõpetajad õpivad spetsiaalselt vene laste keeletoetamise võtteid. Otsime meetodeid ja töövõtteid, et kogemusi omandada ja süsteem tulemuslikult tööle saada.

Oliver Hoole: Eesti õppekeelega koolis kasutatakse vene lapsi õpetades sageli keelekümbluse võtteid, kuid kaotajaks võib jääda ülejäänud klass – fookus läheb liialt vene lastele. Õpetajale tähendab see suurt koormuse kasvu.

Mari Küla: Meie koolis on päris keelekümblusklassid, kuid osa vene lapsevanemaid ei soovi oma lapsi sinna panna ning sellepärast on meil vene kodukeelega lapsi ka tavaklassides. Samas muudavad keelekümbluse näitlikud seinamaterjalid jms õppimise igale õpilasele kergemaks ja seega tasub kümbluse võtteid kasutada isegi siis, kui klassis on üksainus vene laps. Kui klassis on enam kui üks muukeelne õpilane, siis on vaja kokku leppida, mis keeles me millalgi räägime. Kui on eesti keele tund, siis räägimegi eesti keeles ning oma kodukeele jaoks on mõni parem aeg. Lapsed võtavad sellised mängureeglid kergesti omaks.

Ly Melesk: Meie oleme oma koolis just muukeelsete õpilaste õpetamisel kasutanud vähesel määral ka keelekümbluse õpikuid. Lisaks oleme proovinud ka eripedagoogika võtteid ja meetodeid. Näiteks viime kokku pilti ja sõna, paneme olulised keelendid klassiseintele välja jne. Jälgime, et tähtsad oleksid nii keel, aine sisu kui ka õpioskused.

Kuid keelekümbluse võtete kasutamisest üksinda ei piisa. Meie koolis on välja kujunenud pikaajaline kooli õppekeelest erineva kodukeelega õpilaste toetamise süsteem ja heal tasemel õpiabi. Koolijuhil on siin oluline roll: ta toetab ja motiveerib õpetajaid, annab võimaluse osaleda koolitustel ja kursustel. Näiteks 1. ja 2. klassi õpetajatele käivitas HTM sel õppeaastal katseprojekti „Professionaalne eestikeelne õpetaja põhikoolis“. Projekt on mõeldud viimaks muu kodukeelega õpilaste eesti keele oskus 3. klassi lõpuks A2-tasemele ning tagamaks mitmekeelses klassis iga lapse areng ja selleks vajalik tugi. Mitmed meie kooli õpetajad osalevad koolitusel „LAK-õppe rakendamise kogemusi õpetajalt õpetajale“. Seega tähtsad on õpiabi, tunniväline tegevus, õpetajate koolitus.

Mari Küla: Õpetajat toetav süsteem on väga tähtis. Meil näiteks on keelekümbluse koordinaator, kes toetab ka tavaklasside muukeelsete laste õpet. Kõige olulisem on see, et muukeelseid lapsi õpetav õpetaja ei jääks selles raskes olukorras üksi, vaid tal oleks koht, kus abi küsida ja kellega arutada, kui palju ja mida ta sel õppeaastal lapsele peab õpetama, kui suuri ootusi võiks lapse õpitulemustele olla jms.

Mida on meie koolid vene laste õpetamisest õppinud?

• Eelkooli kasutamine ka vene kodukeelega laste kooliks ettevalmistamiseks.
• Abiõpetaja rakendamine vene kodukeelega lapse toetamiseks klassis.
• Täiendavate eesti keele õpetajate palkamine rühmapõhise keeleõppe korraldamiseks vene lastele.
• Tugimeeskondade ja -süsteemide loomine keelelistes raskustes vene õpilastele.
• Individuaalse õppekava koostamine eesti keelt puudulikult valdavale vene kodukeelega õpilasele.
• Raskete õppeainete õppimine nooremas klassis, kui puudulik eesti keel neid oma klassis õppida ei võimalda.
• Vene kodukeelega õpilaste kaasamine kogupäevakooli õppimisse ja huviringidesse.
• Keelekümbluse elementide kasutamine tavaklassis ja vene laste rühmades.
• On oma silmaga nähtud, et eesti ja vene laste üheskoos õppimine viib meid sidusama ühiskonna suunas.

Mida on vene lapsi õpetavatele eesti koolidele vaja?

• Püsivat rahastust, mitte projektist projekti liikumist.
• Õpetajatele muukeelsete lastega klasside õpetamise koolitusi.
• Kvoodi kehtestamist – muukeelseid lapsi ei tohiks olla klassis rohkem kui veerand õpilaste üldarvust.

Eesti keeles õppimine põhikooliastmes

Põhikoolis luuakse vene kodukeelega lastele vundament eestikeelses gümnaasiumis ja ülikoolis edasiõppimiseks. Alljärgnevast tabelist on näha Tallinna koolid, mille põhikooliastmes õpib kõige rohkem vene kodukeelega lapsi eesti keeles.

• Pae gümnaasium 566
• Mustamäe humanitaargümn 399
• Läänemere gümnaasium 323
• Humanitaargümnaasium 229
• Kunstigümnaasium 201
• Laagna gümnaasium 181
• Lasnamäe vene gümnaasium 179
• Kuristiku gümnaasium 165
• Lasnamäe gümnaasium 162
• Haabersti vene gümnaasium 104
• Järveotsa gümnaasium 89
• Kadrioru saksa gümnaasium  66
• Prantsuse lütseum 57
• Mahtra põhikool 44
• Mustjõe gümnaasium 43
• Õismäe gümnaasium 35
• Pirita majandusgümnaasium 26
• Pelgulinna gümnaasium 25
• Südalinna kool 21
• Arte gümnaasium 20
• Õismäe vene lütseum 20

Allikas: EHIS

KOMMENTAAR

Meil on vaja ühtset eestikeelset haridusruumi

Signe Kivi, riigikogu kultuurikomisjoni liige, Reformierakond:

Mulle väga meeldisid artiklis esinenud õpetajate hoiakud, tähelepanekud ja ettepanekud. Need puudutavad küll probleeme, kus muu/vene emakeelega laps õpib eesti koolis, kuid sisuliselt toetavad meie ettepanekut ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekul – alustades alusharidusest aastal 2025 ja lõpetades üldhariduse üleminekuga 2030 aastal.

See on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikke ümberkorraldusi, mida Eesti haridussüsteem kohe praegu vajab. Tuleb algatada õpetajate järelkasvu riiklik programm. Selle teema on keeleõppe ja õpetajakoolitusega seoses tõstatanud nii Tartu kui Tallinna ülikool. Kusjuures kahe eraldatud kooli hoidmine ei ole keeleõppe ega ühiskonna sidususe seisukohalt mõistlik.

Meenutuseks – juba 1993. aastal võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus eesmärgiga, et aastaks 2000 (!) on Eestis ühtne eestikeelne gümnaasium. Praeguseks, 20 aastat hiljem, on ainult gümnaasiumid läinud üle vaid osalisele eestikeelsele õppele (60 : 40) ning leidub koole, kus õpe on täies mahus venekeelne.

Nii näemegi, et hoolimata paljudest ponnistustest eesti keele õpetamisel, mitmesugustest arengukavadest, strateegiatest, programmidest ja projektidest, keelemajadest ja keelekümblusest ning Eesti hariduse üldisest kiiduväärsest kõrgest tasemest, ei ole me oma vabaduse kolmekümne aastaga suutnud luua ühtset sidusat ühiskonda ja paljude gümnaasiumilõpetajate eesti keele oskus on endiselt nigel. Sest keeleõppega alustatakse liiga hilja ja keele omandamine vanemates klassides ei ole nii tõhus kui eelkoolieas, mil keelt saaks õppida mängeldes.

Riik hoiab üleval kahte paralleelset koolisüsteemi, kulutades maksumaksja usaldust ja raha, sest eesmärki – seadustada ühtne eestikeelne haridus – pole vastu võetud. Kas samamoodi edasi veel 20 aastat?

Vene emakeelega lastele ja noortele, kes ei oska eesti keelt või oskavad seda halvasti, võib tulevik tähendada kehvemat haridustulemust võrreldes eesti keelt kõnelevate lastega, mida kinnitavad PISA testide tulemused. Samuti pärsib see lõimumist, takistab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ühiskonnas ja on segregatsiooni allikas. Takistuste põhjus on puuduv keeleoskus, mitte rahvus.

Samal ajal soovivad paljud teise emakeelega pered panna oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda ja kooli – mis on kiiduväärt, kuid seda protsessi peab suunama, toetama ja finantseerima. Ja mis kõige olulisem – eesmärgistama!