Kuidas õpilane ennast (kodu)koolis tunneb?

9. okt. 2020 Ene-Silvia Sarv haridusekspert, Eesti Haridusfoorumi liige - Kuidas õpilane ennast (kodu)koolis tunneb? kommenteerimine on välja lülitatud
Ene-Silvia Sarv on tutvustanud Eesti haridust paljudes maades, sealhulgas Saudi Araabia õpetajakoolitajate konverentsil. Fotol on hetk tema sealsest PowerPointi esitlusest. Foto: kuvatõmmis
Ene-Silvia Sarv: „Õpilased võiksid palju rohkem oma töö õnnestumist ise hinnata – ka vastastikku.“

PISA tulemused on kõnekad, ent pigem tuleks jälgida seda, kuidas õpilane ennast koolis ja kodukoolis tunneb.

Keskendugem sellele, mis aitab õpilastel suurema süvenemise ja arusaamisega õppida. Ehk tuleks õppida vähem, kuid põhjalikumalt? Teiseks on väga tähtis see, kuidas õpilane ennast koolis tunneb. Umbes nii ütles OECD hariduspoliitika analüütik Miho Taguma 24. septembril Eesti haridusrahvaga peetud veebiseminaril.

Mulle tõid Miho Taguma sõnad silmade ette paar mälupilti.

Ühel neist seisab keskkoolipoiss tunnustatud kooli ukse ees sügisvihmas. Ta tuli teisest linnast, auto jäi ummikusse, ta jõudis kooli 15 minutit pärast tundide algust, uksed suletud, sisse ei saa.

Teisel pildil kurdab esimese klassi poiss, et jõudis tunnis oma arvutusülesande teistest kiiremini tehtud ja tõstis käe. Õpetaja käskis oodata. „Aga mul on kõik valmis!“ – „Mis sa segad, ma ju ütlesin, et oota – klassist välja!“ Emal-vanaemal oli seletamist, et ehk polnud õpetajal „hea päev“. Poisil oli veel nädalad hiljemgi pisar silmas, kui ta mulle sellest rääkis.

Ent missugused olid õpilase ja õpetaja suhted kevadise kaugõppe ajal? Kriisiolukorras tuleb ju kõik tavalisest reljeefsemalt esile. Kuidas lapsed ennast siis tundsid? Nendele küsimustele aitab vastata Eesti Haridusfoorumi (EHF) tehtud distantsõppe uuring, kus õpetajad, õpilased ja lapsevanemad olukorda ise hindasid.

Lapsevanemate kogemus

Toon EHF-i uuringust mõned tsitaadid, kus õpilaste ja õpetajate suhted väga head ei paistnud.

  • Joonistusid välja õpetajad, kes hingega oma tööd teevad. Aga ka sellised, kes ei peaks õpetajaametit pidama. Näiteks need, kellel on kombeks õpilast kõigepealt süüdistada ja alles siis põhjust otsida (näiteks puudulik internetiühendus või tehnilised probleemid). (LV 518)
  • Mõned õpetajad peaks suhtlemise koolitusi võtma. Nägin korduvalt, kuidas õpetaja ignoreeris laste küsimusi, kuidas haugutakse laste küsimuste peale, halvustatakse, isegi alandatakse last. (LV 252)
  • Minu lapse arvutil ei olnud mikrofoni ja see pandi talle kirja põhjuseta puudumisena. Lollus kuubis. (LV 374)
  • Mõnda õpetajat pole vaja, sest lapsed õpivad mõnda ainet iseseisvalt paremini. [—] Noorema lapse koolis ei oldud digiarengutega piisavalt kaasa mindud, nt keeleõppes tulid veebitunnid alles kriisi keskel. Klassiõpetajaga kohtuti veebis ainult üks kord, kuigi lapsed olid valdavalt valmis ja innukad veebikaamera ees kokku saama. (LV 361)

Läbiv mure (enam kui poolte lapsevanemate puhul) oli nende enda ülekoormus. Vanemad tõid välja, et õpetajad eeldasid, et lapsevanem „teeb kõik kaasa – muusika, kunsti, kehalise kasvatuse …“ Vahel oli see tore, kuid paljude jaoks ikkagi koormav. Siiski leidus lapsevanematel kooli ja õpetajate kohta hulgaliselt väga tunnustavat tagasisidet.

  • Kooli poolt olid tagatud kõik võimalused. Räägin Tartu Tamme koolist. Väga tublid inimesed töötavad seal! (LV 137).

Lapsevanemadki õppisid ja õpetasid

EHF-i uuringust selgub, et kevadine kaugõpe lähendas kodu ja kooli, pannes lapsevanemaid õppija ja õpetaja rolli.

  • Vanaisa õpetas meil poisile füüsikat, keemiat ja matemaatikat. Vanaema aitas vene keeles ja vahel kunstiasjades. Mina jälgisin, et poiss kõik õigel ajal ära vastaks, et ka kohustuslik kirjandus oleks varutud ja loetud. Õppimist oli kodus olles rohkem, kui koolis käies. (LV 225)
  • Avastasin, et päris huvitav on olla õpetaja rollis ja teha lapsele uued asjad ise selgeks. (LV 105)
  • Märkasin, et mu lapsel on ideaalsed projektijuhi omadused, kui kuulsin teda rühmatöös osalemas. (LV 111)
  • Sain aru, et minu 3. klassi lapsel on puudu suur hulk elementaarsetest oskustest: kasvõi tekstiredaktori kasutamine või e-kirjade saatmine. Avastasin ka tema teadmistes ühes aines suuri lünki ja asusime vaikselt neid täitma. (LV 161)
  • Rohkem e-tunde! Lõpetuseks soovin öelda, et koolisüsteem ei saa ega tohi minna tagasi vanadesse rööbastesse. Oleme oma perega arvamusel, et mingis vormis peab e-õpe jätkuma. 5-päevane füüsiline koolinädal koolimajas ei ole enam OK. (LV 100)

Osa lapsevanemaid leidis, et õpetajad panid kogu õpetamiskoorma ülekohtuselt nende õlgadele ja said selle eest palkagi. Teised lapsevanemad aga avastasid lastega koos õppimise võlu ja õppisid ka ise mõndagi uut. Kummagi suhtumisega lapsevanemaid oli EHL-i uuringus peaaegu võrdselt.

Õpilased nägid pigem head

Ent kuidas tajusid kevadist kaugõpet õpilased? Mis tunne neil siis oli? Järgnevalt mõned õpilaste tsitaadid.

  • Õpetajad andsid tunde põnevalt ja asjalikult. Nad olid alati valmis asju üle seletama ja küsisid, kuidas läheb, kas on abi vaja jms. Alati sai naerda ka. Õpetajatel oli samuti raske, aga nad muutusid väga vähe ja jätkasid samamoodi rõõmsalt ja vahvalt edasi! (Õpil 153)
  • Õnneks olid õpetajad erinevates keskkondades alati kättesaadavad. (Õpil 274)
  • Kõik lingid ja materjalid olid antud, kõik oli tehtav ja arusaadav. (Õpil 80)
  • Õpetajad toetasid lapsi väga ega jätnud kedagi hätta. Eriti toredad olid videotunnid. (Õpil 112)

Samas hakkas silma ka kriitilisi noote.

  • Mõned õpetajad olid pigem vaenulikud, ei soovinud aidata, kui raske oli (arvasid, et kui ühel õpilasel on kerge, siis on teistel ka). (Õpil 159)
  • Mõned õpetajad andsid oma ülesanded täiesti juhuslikul ajal, küsimustele ei vastanud ega selgitanud, mis läks valesti või mis oli esitamata, ning panid lihtsalt F-i. (Õpil 248)
  • Kõige raskem oli õpetajatega suhtlemine, nende poolt tekitatud ärvus- ja paanikahäired. Midagi head ei olnud. (Õpil 534)

Õpetaja vaatepunkt

Õpetajate vastuste põhjal eristus üsna suur rühm aktiivseid enesearendajaid, kes otsisid abi ja enesetäienduse võimalusi nii koolis kolleegidelt, FB-kogukondades, HITSA online-koolitustel jm. Aastatel 2004–2007 läbi viidud uuringus TOIME oli aktiivseid ja koostööle orienteeritud õpetajaid ca kolmandik. Umbes sama proportsioon tundus olevat kevadise kaugõppe ajal. Paar tsitaati ka õpetajatelt.

  • Kolleegid olid väga sõbralikud ja jagasid omavahel nippe ja trikke, kes mida ja kuidas teeb. Mõned kutsusid ka oma vebinari või e-kursusele (aga ega väga palju aega olnud teistel külas käia). Samas selline avatus kõneleb usaldusest ja headest suhetest. Usun, et saame nüüd ka päriskoolis paremini või sama hästi läbi.
  • Suhtlus kolleegidega oli süsteemne, tihe, fookustatud, loodi uusi ruume, oli võimalik infokoosolekul osaleda ka passiivselt, sh ilma „osalemata“, mis füüsiliselt ilmudes on keeruline või välistatud.

Õpivõrgustike suunas?

OECD koolistsenaariumide hulgas on lahtikoolistamine (de-schooling) – koolisüsteemi demonteerimine/demonteerumine. Selle üks äärmus on õpivõrgustikud ja võrgustikuühiskond. Miks soovitakse selles suunas liikuda? Üks põhjus on kindlasti see, et osa õpilasi ei tunne ennast koolis hästi ja nii soovitakse koole hüljata mitmesuguste õpivõrgustike kasuks. Kuna ees on Eesti Haridusfoorumi suurfoorum, oleks ehk mõttekas võtta seal üheks tulevikuvaateks avatud haridusruumi idee, mille sisu oleks kodu ja kooli ning koolivälise hariduse sümbioos kui tulevikukooli mudel. Alustada saaks näiteks kevadiste kaugõppe positiivsemate kogemuste rakendamisest. Seejuures võiks silmas pidada järgmist.

  • On hea, kui lapsevanem oma lapsi – eriti algklassides! – kodus õppimisel aitab. Nii mõistab laps paremini õppimise tähtsust.
  • Tulevikukoolis on lapsevanematele vaja digikoolitust, kasvõi Zoomi-õppena, et nad oskaksid toetada oma lapsi ka e-õppes.
  • On iseenesestmõistetav, et me oma õppematerjalid digikesksemaks disainime.
  • Vastastikune toetav tagasiside on hea (kodu)koolimiljöö vundament.