Kuidas säilitada tugev ja võrdsust toetav põhiharidus?
Lennart Meri on öelnud, et muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga käib koos, käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid probleeme, neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle seab. See mõte tuli meelde, kui OECD esitas PISA 2018 viimase alauuringu tulemused ja koos Karin Tähega Tartu ülikoolist analüüsisime Eesti andmeid.
OECD on välja toonud mitmeid edukaid haridussüsteeme iseloomustavaid tunnuseid, mille kohta on Eestis rakendusotsused tehtud kas iseseisvusjärgsel kümnendil või veelgi varasemalt. Mõned näited: kohalikul omavalitsusel on kohustus luua kõigile lastele võimalus alushariduse omandamiseks; kõik lapsed lähevad kooli seitsmeaastaselt, kohustuslik õpe põhineb riiklikul põhikooli õppekaval. Aga on ka teise iseseisvuskümnendi otsuseid, nagu loobumine klassikursuse kordama jätmisest või kvaliteedi kindlustamisalaste tegevuste juurutamine.
Iga hariduspoliitilise otsuse taga on teadmine, milleks on seda muutust vaja. Alushariduses osalemise kasutegurit tuuakse välja paljudes teadusartiklites. Ka PISA uuringust ilmneb, et enamikus riikides, kus õpilased saavutasid paremaid tulemusi, on tavapärane, et laps käib enne kooli lasteaias. Teatavasti on lapse kõige parem kaaslane temavanune laps. Sotsialiseerumist ei saa edasi lükata kooliikka.
Tugev üldharidus
Ka võimalike õpiraskuste avastamiseks ja õigeaegseks sekkumiseks on kõige parem aeg just enne kooliminekut. Eriti oluline on, et laps, kel kodune taust ei ole kõige toetavam, saaks arengut soodustavasse keskkonda varases eas. Eestis ei käinud või olid lasteaias väga lühikest aega kehva sotsiaal-majandusliku taustaga õpilastest 13,7%. Eesti järjestub nimetatud osakaaluga 57. kohale uuringus osalenud 79 riigi hulgas, mis on igati hea tulemus. Samas, enamikus Aasia riikides, kus õpilased on näidanud väga häid teadmisi ja oskusi, on kehva taustaga õpilaste lasteaias mittekäimise osakaal alla viie protsendi.
Enamik Eesti lapsi läheb kooli seitsmeaastaselt. Mis võib olla põhjus, et siiski on ka kuueaastaselt kooliminejaid? Võib oletada, et mõne vanema otsuse taga on majanduslik põhjus – lasteaias on kohamaks ja lisaks toiduraha, koolis on õpe ja koolilõunagi tasuta.
PISA uuringud on näidanud, et mida nooremaid õpilasi selekteeritakse ning mida varem nad hakkavad õppima erinevate õppekavade järgi, seda kehvemad on riigis õpilaste tulemuste keskmised. 15 riigist, kus lugemise keskmine tulemus oli kõrgem kui 500 punkti, oli üheksas riigis, sh Eestis, kasutusel normintellektiga õpilastele ühtne kohustusliku hariduse õppekava. Tulemused viitavad, et mõistlik on lähenemine, kus kõikidel lastel on võimalik omandada tugev üldharidus, enne kui nad hakkavad valima akadeemilise ja kutsesuuna vahel.
Tasemerühmad ja õppevahendid
PISA uuring on kummutanud mitmeid müüte. Näiteks seni veel paljudes riikides kasutusel olev õpilaste klassikursuse kordama jätmine ei too kaasa soovitud efekti. Pealegi on see ka majanduslikult kulukas. OECD riikide, sh Eesti õpilaste keskmine lugemistulemus on negatiivses seoses klassi kordamisega. Klassikursuse kordajate osakaal on Eestis 2,9% (OECD keskmine on 11%). Eesti tulemuste põhjal saab välja tuua, et õpilasi jäetakse maapiirkonna koolides pisut rohkem kordama kui linnas (3,2% vs. 2,2%), eesti õppekeelega koolides veidi rohkem kui vene õppekeelega koolides (2,8% vs. 1,7%) ja poisse rohkem kui tüdrukuid (3,4% vs. 1,8%).
Haridussüsteemi üks ülesanne on ennetada ja leevendada sotsiaalset kihistumist ühiskonnas. Üks vorm, mida kasutatakse õpilaste selekteerimiseks, on õpilaste võimete järgi jaotamine nn tasemeklassidesse. PISA näitab, et selline lähenemine ei pruugi soovitud tulemusi tuua. 8,3% OECD riikide õpilastest õppis koolides, kus õpilasi selekteeriti võimekuse järgi klassidesse kõikides õppeainetes (Eestis 1,4%). Kui õpilasi selekteeriti kõikides õppeainetes tasemeklassidesse, siis oli nende keskmine tulemus OECD riikides üheksa punkti madalam, õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta arvesse võtmisel oli erinevus viis punkti. Eesti kohta vastavad andmed puudusid, kuna õpilaste osakaal sellistes koolides oli nii väike, et arvutus polnud usaldusväärne.
Tähelepanuväärne on aga muutus – võrreldes 2006. aastaga, kui osalesime PISA-s esimest korda, on selekteerimine võimete alusel klassidesse kahanenud Eestis 12,5 protsendipunkti võrra. Klassisisene selekteerimine väiksematesse tasemerühmadesse mõnes aines näib siiski olevat õigustatud.
Et ennetada sotsiaalset kihistumist ühiskonnas, on oluline haridussüsteemis ressursside võrdne ja õiglane jaotus. Uuringus vaadeldi, kas koolides tuntakse puudust õppevahenditest (õpikud, IT-vahendid jne) ja õpetajatest. OECD tõi välja, et riikides, kus õppevahendid olid koolide vahel võrdsemalt jaotatud, olid ka õpilaste tulemuste keskmised kõrgemad. Õppevahendite puudumise indeksi järgi paikneb Eesti riikide järjestuses pisut kõrgemal kui OECD keskmine, koos Soome, Leedu, Belgia, Brasiilia ja Kasahstaniga. Eesti koos Soomega eristub eespool nimetatud riikidest – meie koole iseloomustab võrdsus õppevahendite jaotuses, kuid siiski käib rohkem kui veerand õpilastest koolis, kus direktori sõnutsi on puudus õppevahenditest. Eesti paikneb arvutite arvult ühe õpilase kohta riikide järjestuses 9.−12. kohal koos Kanada, Hongkongi ja Rootsiga. Meist paremini on varustatud koolid vaid Luksemburgis, Suurbritannias, USA-s, Macaus, Uus-Meremaal, Islandil, Austrias ja Austraalias. Nende üheksa riigi kohta, mille andmed on olemas, on ainult Eestis, Islandil ja Kanadas maakoolid paremini arvutitega varustatud kui linnas.
Maailma tipus
Ajaressurssi käsitleti PISA 2018 uuringus kahest aspektist. Ühet poolt n-ö tavatundide arv ema- ja võõrkeeles, matemaatikas ja loodusteadustes koolipäeva jooksul (nn kontakttunnid), teisalt, kui palju aega pühendatakse õppimisele väljaspool õppetunde. Eestis on keskmine tundide arv emakeele õppimiseks kolm (OECD keskmine neli). Oluline on selle juures mainida, et need on õpilaste vastuste põhjal tekkinud arvud. Võõrkeelt õpitakse mitmetes riikides kaks tundi, aga näiteks Luksemburgis isegi kuni kuus.
Eestis on võõrkeele õpetamiseks pühendatud kontakttundide arv sarnaselt OECD keskmisega neli, kusjuures ilmnes, et parema taustaga koolides pühendatakse võõrkeelte õpetamisele rohkem aega.
Huvitegevust käsitletakse antud uuringus väiksemas mahus ning keskenduti ainult loovust arendavale huvitegevusele (muusika-, draama- ja kunstiringid). Eestis on loovringides osalevate õpilaste osakaal pisut kõrgem kui OECD riikides keskmiselt, kusjuures oleme üks väheseid riike, kus loovuse arendamist toetavad huvitegevuse võimalused on sarnased nii parema kui ka kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga koolides, linna- ja maakoolides ning ka munitsipaal- ja erakoolides.
Uuring käsitles ka hariduse kvaliteedi kindlustamist. Hea oli tõdeda, et kõik Eesti koolid tegelevad kvaliteedi tagamisega. Meil on siin aga arenguruumi − hindamistulemuste kasutamine õpikeskkonna parendamise eesmärgil on pigem kahanenud kui kasvanud. Samas võib selline muutus viidata tõsiasjale, et koolides kasutatakse õpitulemuste kõrval senisest enam kvaliteedist ülevaate saamiseks ka muid näitajaid, nagu õpilaste rahulolu, kuuluvustunne, kiusamine jms.
Tulles tagasi Lennart Meri artikli alguses viidatud tsitaadi juurde, saame öelda, et oleme teinud mitmeid hariduspoliitilisi otsuseid, mis on olnud igati asjakohased ja mida OECD soovitab teistele riikidele, saavutamaks kõikidele õpilastele võrdne juurdepääs kvaliteetsele põhiharidusele. Vähemasti PISA tulemuste põhjal võime tõdeda, et õpilaste teadmised ja oskused põhikooli lõpus on maailma tipus. Meil on aga ka väljakutseid, mis vajavad tähelepanu, ning peame arvestama sellega, et tehnoloogia areng toob kaasa paratamatud muutused majanduses ja tööturul.
Artikkel on koostatud PISA 2018 analüüsi põhjal: Kitsing, M. ja Täht, K. (2020). PISA 2018: Eesti haridussüsteemi iseloomustab ressursside võrdne jaotus. www.hm.ee
Madam Kitsing,
väga õige küsimus on Teie lool, aga asjatundjana (hm!) võin kohe lisada, et tegelikkuses süvenevad vastupidised protsessid (olen sellest nii palju argumentide najal kirjutanud, ka tänases ÕP. Lehes)…
Lennar Meri ütlemine käis täiskasvanute kohta, aga kui haridussüsteem “laseb välja” üha nõrgema ettevalmistusega noori, siis pole nad VALMIS meie ühiskonnas ARUKAID muutusi ette võtma (mina näen vastupidist). 20. sajandi lõpu kool vajas vaid pisihäälestust, mitte lammutamist.
Ja soovitus – lõpetagem nendest OECDE “uurimustest” lähtumine. Avaldasin kokkuvõtte näiteks TALIS 2018 kohta, milles pole teaduse haisugi… Pangem tööle (rahaga!) meie vähesed tõsiteadlased ja hakakem analüüsima meie oma koolide tööd!
P.S. Head lähenevat Õpetajate päeva!
P.S.
Soovitan kõigil, kes muretsevad meie eesti elu, eriti laste arendamise ja õpetamise-kasvatamise pärast, lugeda ka minu tänast üsna pikka lugu portaalis Uued Uudised.