Kuidas toetada koolilast, kes ei kasva sünniperes?

9. okt. 2020 Brigitta Davidjants sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakond - Kommenteeri artiklit
Eestis lapsendatakse uude perre aastas 20–30 last, hooldusperes elas 1. juuni seisuga 134 last. Lapsi, kes turvalist kodu vajavad on aga palju rohkem. Foto: Andrew Ebrahim / Unsplash

Mitmed Eesti pered on avanud oma südame ja koduukse lastele, kes pole sündinud nende peres. Nad on neile lastele hooldusperevanemad ja pakuvad neile asendushooldust. Neid lapsi ei saa lapsendada, ometi vajavad nemadki kasvamiseks turvalist kodu ja kindlat täiskasvanut, keda usaldada ja kellele iga päev toetuda.

Paljudel juhtudel on sellistel peredel pedagoogiline või sotsiaalvaldkonna taust: nende hulgas leidub kooli- ja lasteaiaõpetajaid, sotsiaaltöötajaid, huvialaspetsialiste ja tugiisikuid. Miks on just haridustaustaga inimesed valmis pakkuma kodu lastele, kellele nad pole sünnivanemad? Ning millised on sel teekonnal nende tugevused?

Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna asendushoolduse talituse peaspetsialist Aasa Rohtla näeb põhjust õpetajate tundlikkuses ja tähelepanelikkuses: „Pedagoogiks läheb teatud inimtüüp, järelikult on see teema talle eos lähedane. Erinevalt mõnest teisest ametist on haridustöötajad lastesse puutuvatest teemadest teadlikud.“

Ka kasuvanemaks sobib Aasa Rohtla sõnul empaatiline, paindlik ja salliv inimene, kes suudab piire seada ja end vajalikus kohas kehtestada: „Lapsele ei saa kõike keelata ja kõiki sõdu ei pea ette võtma. Hoolduspere vanema jaoks võivad lapse käitumises mitmed asjad olla võõrad, arusaamatud ja isegi häirivad, kuid tuleb mõista, et igal lapsel on oma taust, varasemad kogemused. Tuleb osata seada prioriteete ja piiride seadmisel keskenduda suures plaanis olulisele.“ Samu omadusi on vaja õpetajal: „Õpetaja ilmselt eeldab, et tuleb toime ka keerulisema taustaga lapsega. Seetõttu julgebki ta teha esimese sammu ja meie poole pöörduda.“

Hooldusperedel on kindlasti rohkem väljakutseid, kui nende juurde jõuab laps, kes pole maim, vaid juba koolilaps. „Mõnikord pole peredel lihase lapse kasvatamise kogemust. Siis tuleb vanemal õppida lisaks lapse kasvatamisele ka seda, kuidas toetada sünniperest ilma jäänud last, kel kaasas oma seljakott,“ ütleb Rohtla. Siin tulebki pedagoogitaust kasuks. „Pedagoog peab suutma ehitada nullist üles suhte igas vanuses lapsega. Meil on kaasav haridus ning õpetajad oskavad hallata klassi, kus ühes nurgas on näiteks äärmiselt omaette hoidev, teises üliaktiivne laps. Nii on tal väga suured pädevused.“

Õpetajast kasuvanemaks

Pikaaegse lasteaia- ja algklassiõpetaja Tiina kodus kasvab asendushooldusel neljanda klassi tüdruk. Ka Tiina leiab, et õpetajakogemusest on talle väga palju abi, sest tänu sellele tunneb ta laste psühholoogiat: „Aga midagi peab ka sees olema. Mul endal on ainult üks vend ning mõtlesin, et ise tahan suurt peret ja palju lapsi. Võtan ka ise lihtsasti emaliku hoiaku, mul on vaja kõike ja kõiki kaitsta ja hoida, eriti nõrgemaid.“

Algklassiõpetaja Kristiina on viimasel aastal pakkunud kodu 16-aastasele tüdrukule: „Kui ma ei töötaks haridussüsteemis, ei oleks ma seda otsust teinud. Koolis näed, kuidas pere mõjutab lapse toimetulekut. Mõnes teises ametis ei oleks neile teemadele ilmselt mõelnudki, aga pedagoogina tajud sotsiaalset vastutust.“

Tiina otsusel kutsuda enda juurde elama laps on pikk tagamaa: „Lõpetasin 1981. aastal pisipeda. Tollal tegid asutused koolidele taotlusi, et töötajaid leida, aga mina, 19-aastane, läksin ja rääkisin otse ühe lastekoduga – ja mind võetigi sinna tööle! Eks ma sealt selle pisiku saingi. Esimesed palgad läksid kõik laste peale, vedasin neid ükshaaval koju. Pärast enda lapse sündi lapsendasime aastaid hiljem veel kolmenädalase tüdruku, kes nüüd on ise täiskasvanu ja ema.“

Kristiina hakkas asendushooldusele mõtlema pärast seda, kui nägi lapsendamise teemalisi reklaame: „See oli neli-viis aastat tagasi, mõtlesin tollal koolieelikule. Läbisin vajalikud koolitused ja mõtlesin isegi vahepeal ümber, sest vanust on mul juba piisavalt, aga siis tuli see tütarlaps. Oli selge, et oma koju ta enam ei lähe ja siis ma otsustasin, et ära ma talle ei ütle, kui ta minu juurde tulla soovib. Tema vanuses on ka küsimus, kas ta ise soovib tulla. Saime tuttavaks ja tema otsustas öelda jah.“

Ka Kristiina tunneb, et õpetajakogemusest on talle abi, lisaks aitab see mõista ealisi muutusi. Ta lisab: „Tüdruk on juba suur inimene ja ma ei saa talle ju läheneda nagu kümneaastasele. Ma ei suru talle enda arvamust peale, vaid pakun kodu ja turvatunnet.“

Kui palju peaks õpetaja teadma?

Kas õpetaja võiks teada, kui tema klassis käib laps, kes ei ela sünniperes? „Õpilasel on õigus eraelu puutumatusele ja tema pere ei tohiks olla teema, mida teised selja taga lahkavad,“ leiab Põltsamaa ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Agne Kosk. „Seega võiks teavitusringi kuuluda esmajoones klassijuhataja ja kooli peamine spetsialist sel teemal – psühholoog või sotsiaalpedagoog. Kui sünniperel on keelatud lapsega enda algatusel kohtuda, võiksid kooli turvalisuse eest vastutavad inimesed seda teada, sest on võimalik, et kohtuda siiski üritatakse,“ lisab õpetaja.

Kuigi on iseasi, kas klassikaaslased lapse tausta teadma peavad, võiks Tiina arvates klassiõpetaja olla asjaga kursis. Nii oskab ta lapsele isiklikumalt läheneda: „Need lapsed võivad käituda omamoodi, ja seda peab jälgima. Lapsed kipuvad tähelepanuvajadusest ka hästi palju fantaseerima. Ja õpetaja peaks oskama vahet teha, millal laps fantaseerib ja millal räägib tõtt.“

Ka Agne Kosk leiab, et pikemas plaanis on iga õpetaja seisukohast oluline, et ta saaks vajadusel kontakti täiskasvanutega, kes õpilast kooliasjades ja kasvamisel toetavad: „Tagasiside ja soovitused peaksid jõudma õige inimeseni, olgu see õde-vend, vanaema, onu või hoolduspere vanem. Selleks ei ole aineõpetajaid vaja otseselt millestki teavitada. Lihtsalt kooli veebiplatvormil peaksid olema täpsed kontaktandmed ja sellega saab ka klassijuhataja tegeleda.“ Ta lisab, et sageli on ka õpetaja arusaam asendushooldusest üsna umbmäärane: „Paljudel võib olla keeruline kujutleda nii emotsionaalselt kui ka juriidiliselt mitmetasandilist perekonda ja selle mõju.“

Oskus mõista

Mida peaks võtma arvesse õpetaja, kelle klassis käib laps, kes ei ela oma sünniperega? „Õpetaja peab olema hästi mõistev. Ta peaks last tähele panema. Märkama hüljatuse tunnet või et laps poleks klassis kõrvale jäetud,“ ütleb asendushoolduse talituse peaspetsialist Aasa Rohtla. „Kui käisime lastekodus visiidil, rääkisid mõned lapsed, et neile on koolis käies öeldud, et „sina oled lastekodulaps“. See on staatuse teema. Seda püütakse küll leevendada, näiteks on lastekodud aadressipõhised,“ ütleb Rohtla. Ometi võivad lapsed sellest hoolimata kogeda sildistamist. Väikeses kohas info levib ja paraku ei suhtuta lapse tausta alati just mõistmisega.

Ta lisab, et sageli on värskelt perre jõudnud lapsel koolis keeruline toime tulla, sest üsna tihti ei ole tema sünnivanemad õppimist liialt tähtsustanud. Vahel on laps hoolitsenud hoopis väiksemate õdede-vendade eest või pole ta nädalaid kooli jõudnudki. Seetõttu võivad lapsel olla õpiraskused, mis teeb alguse veelgi keerulisemaks ning ta võib vajada suurel määral individuaalset lähenemist. Seega võiks õpetaja leida Rohtla sõnul endas keskmisest rohkem kannatlikkust: „Et ta ei otsustaks ruttu – vale õppevorm ja vale kool, saadame mujale. Kui laps on tulnud rasketest sotsiaalsetest oludest, selgub tema tõeline võimekus alles kuude pärast. On oluline arvestada ja mõista, et igal lapsel, kes ei saa elada koos oma vanematega, on isiklik kaotuse kogemus ja ta vajab sellega toimetulekuks palju tuge.“

Kristiina kogemuse järgi tuleb märgata konkreetse lapse vajadusi: „Sõltub, milline taust ja kui suured traumad tal on. Kas ta on õppinud järjepidevalt ühes koolis või koole pidevalt vahetanud. See on ju iga lapse puhul erinev.“ Kuna Kristiina kodus elav laps jõudis tema juurde üsna suurena, ei ole Kristiina ise klassijuhatajaga ühendust võtnud: „Laps on ise harjunud kõigega hakkama saama ning seda tehes tunneksin, et tungin sellesse, millega ta on ise toime tulnud. Aga kodus me muidugi räägime koolist ning minu arust on kool teda vägagi toetanud.“ Nooremate laste puhul rõhutab Kristiina kooli ja hoolduspere koostöö vajadust.

Puhtinimlikult võib aineõpetaja vajada lapse pere kohta infot, et õppesisus muudatusi või kohandusi teha. Näiteks tasub pereteemasid käsitleda tundlikult, et õpilane ei tunneks end kõrvalejäetuna või vati sees hoituna, aga et teda ei survestataks ka oma olukorda „publiku“ ees mõtestama ja sõnastama. „Näiteks võib mingitel hetkedel olla halb mõte anda ülesandeks sugupuu koostamine, pereliikmetest jutustamine, üle võlli isade- või emadepäeva tähistamine, intervjuud kodustega jne,“ ütleb Kosk. „Neid piire on raske sättida, kuid teadmatus võib sünnitada nii mõnegi valusa hetke, mida saaks vältida. Kõigil pole julgust ega soovi hakata õpetajale oma olukorda selgitama või alternatiivset ülesannet küsima.“


  • Lapsendamise tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ning kohustused, nii nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendamine on võimalik, kui lapse vanemad on surnud, neilt on hooldusõigus täielikult ära võetud või nad on andnud lapsendamiseks nõusoleku. Eestis lapsendatakse uude perre aastas 20–30 last.
  • Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last. Ta hoolitseb lapse eest pikaajaliselt täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja on kohalik omavalitsus, kes sõlmib perega lepingu, mille alusel pere last kasvatab. Omavalitsus toetab perekonda nii moraalselt kui ka rahaga ning võtab vastu olulised lapsega seotud otsused. Ent kõik otsused peavad olema tehtud koos lapse ja perega ning lähtuma lapse vajadustest, sest igapäevaselt kasvatab last ju pere. Hooldusperedes elas tänavu 1. juuni seisuga 134 last.
  • Eestkostepere on lapse seaduslik esindaja, kellel on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava lapse ja tema vara eest. Eestkostjaks on sageli lapse sugulased või lähedased, näiteks vanavanemad või tädid-onud. Eestkostja võib olla ka inimene või pere, kes ei ole lapsele sugulane. Eelmise aasta detsembri seisuga elas eestkosteperedes ligi 1400 last.
  • Praegu kasvab Eestis ligi 800 last institutsionaalsel asendushooldusel, st pere- ja asenduskodudes (endise nimega lastekodu). Igal aastal eraldatakse perest ligi 250 last. Osa neist naaseb sünniperesse, mõnel lapsel pole see kahjuks võimalik. Inimesed, kes kaaluvad kodusoojuse pakkumist lapsele, kes ei saa kasvada oma sünnikodus, võivad julgelt võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti spetsialistidega telefonil 655 1666 või aadressil asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee. Spetsialistid töötavad Eesti eri piirkondades ja on valmis kõigi huvilistega kohtuma, neile nõu andma ja küsimustele vastama. Alati võib pöörduda ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kellelt saab infot ja nõu küsida. Kasuvanemluse ja asendushoolduse kohta saab rohkem lugeda lehelt https://tarkvanem.ee/kasupere/.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!