Kuidas vältida deprivatsiooni?

Kirjutas mulle mu ookeanitagune kolleeg ja küsis, kui aktiivselt meil deprivatsiooni küsimusi arutatakse. Küsisin igaks juhuks üle, kas me saame sellest mõistest ikka ühtviisi aru. Ta küsis ka, kas me Eestis oleme uurinud, millest lapsed ilma jäävad, ja luges siis nende maa probleemid ette. Pigem selles võtmes, kus lastel abi ja tuge napib.

Tema jaoks oli see oluline hariduspoliitiline küsimus. Vastasin siis, et selle-teemalist uuringut pole mulle küll ette sattunud, aga lubasin mõelda, milles deprivatsioon Eesti hariduses avalduda võiks. Ja pani mõtlema küll.

Deprivatsioon on võõrsõna, mida on eesti keeles kohmakas hääldadagi, aga tähendab see tõesti millestki ilmajäämist või -jätmist, millegi äravõtmist, ilmaolekut või kaotust. Vananenud tähenduses ka ametist tagandamist, aga näiteks juriidilise terminina kodanikuõiguste äravõtmist või ka vabadusekaotust.

USA mured

Endiselt usutakse, et haridus on see, mis võib paremale järjele aidata, ja küllap see nii ongi. Ent küsimus on selles, kellel ja mida on oma tulevikku kujundades võimalik õppida ning millist sotsiaalset tuge saab inimene oma eluga toimetulekuks. Seejuures puudutavad õppimine ja sotsiaalne kindlustatus igas vanuses inimesi lastest eakateni.

Mille üle siis kolleeg kurtis? Eks Ameerika Ühendriikides ole mõned teemad teravamalt päevakorrale tulnud ka seoses eelseisvate presidendivalimistega, aga küllap on probleemidel-muredel sügavamad põhjused. 500 koolijuhiga tehtud intervjuude põhjal selgusid viis põhiprobleemi: poliitiline polariseerumine ja vaenulikkus, küberkiusamine, arvamuste domineerimine professionaalse tõe, faktide ning usaldusväärsete allikate üle, narkosõltuvus ja terviseprobleemid. Kombinatsioonides on neist saanud tõsine takistus püüdlustele kujundada positiivset tulevikku jätkusuutlikus ja turvalises ühiskonnas.

Kooli on jõudnud poliitiline kultuuritus ja ühiskonnas justkui lubatuks kuulutatud ebaviisakus (incivility). Pidev kisklemine ja kiuslik võitluslikkus (contentiousness) poliitikas ja poliitikute vahel, mida meedia alatasa kajastab, on oluliselt mõjutanud käitumist klassis. Täheldatakse ka koolivälist vaenulikkust ja kaklusi. Lisaks tuleb nimetada suutmatust oma kogukonnas milleski kokku leppida.

Kolleeg küsis ka, kui tugevat lobitööd Eesti MTÜ-d hariduspoliitika kujundamisel teevad. Ookeani taga suhtutakse neisse praegu suure ettevaatusega, sest MTÜ-d ei esinda kunagi kogu õpetajaskonda vm sihtgruppi, vaid ikka mitmesuguste huvidega inimesi. Pealegi pole need enamasti ka professionaalset või akadeemilist teadmist kandvad kooslused. Loomulikult kuulavad poliitikud nad ära, ent (osa)riiklikud hariduspoliitilised otsused tehakse siiski uuringute, asjatundjate teadmiste ja seisukohtade põhjal.

Küberkiusamist märkis USA uuringus 92% koolijuhtidest. Sotsiaalmeedia hävitab pidevalt kooliturvalisust ja suhtluskliimat. Pea kolm neljandikku koolijuhtidest, kes peredega vestelnud, on mures narkotarbimise ja terviseprobleemide pärast. Hädade põhjus on eelkõige vaesus, tööpuudus ja kindlasti ka vähene teadlikkus, kuidas oma elujärge parandada. Kui noor teatab, et kehva õppeedukusega väljendab ta sotsiaalset protesti, on tema arusaamades ikka midagi viltu. Kindlasti on see ka õpetamise küsimus – nii kodus kui koolis. Kokkuvõttes on nad mures laste ja noorte turvalisuse, tervise ja vähese õppimise pärast.

Kurja juur

Kuidas on meil lood nende probleemidega? Kuidagi tuttav on see kultuuritus, kui mõelda, millises keeles meie poliitikud suhtlevad. Juba ligi 30 aastat on paljud kokkulepped takerdunud eriarvamuste ja „ärategemiste“ taha ka haridusküsimustes.

Mõelgem kas või sellele, kui sageli on vahetunud mõnel pool vallavanemad või kuidas meedia abil tehakse haiget neile, kes tõepoolest probleemidele lahendusi leida suudaksid. Oleme ilma turvatundest, kui soovime arvata nn peavoolust erinevalt.

Kui küberkiusamisele mõelda, siis keegi täpselt ei teagi, kui hull asi on. Mõned kiusamised sotsiaalvõrgus on viinud igatahes suitsiidideni. Ka üleüldine arvutivaimustus hakkab üle minema, seda näitas koroonast tingitud „distantsõpe“ ja õpilaste rõõm koolikaaslastega taas kohtumise üle. Loodetavasti on paranenud arvuti kasutamise kultuur, küberkiusamine ja -turvalisus on aga endiselt probleem nii noortele kui täiskasvanuile.

Uut tehnoloogiat pole kunagi peetud vajalikuks tõrjuda, kuid teda kasutama õppimine ehk kasutamiskultuuri omandamine on alati võtnud aega.

Kui loetleda, millest meie lapsed ja noored on ilma jäänud, siis ütlen järgmist. Kõik algab juba lasteaiaeas. Paljudele lastele on nii koolis kui ka kooliks vajalikest teenustest, tugisüsteemidest jne ilmajäämine ülioluline ning põhjustanud mahajäämust. Kus see kurja juur siis on?

Teame, et pediaatriasüsteemi likvideerimisega pole meil enam spetsialiseerunud lastearste. Mõnes naaberriigis on see süsteem siiski veel alles. Perearst võib tubli olla küll, aga paraku ei suuda ta mitme eest võrdse kvaliteediga tööd teha ega ka vastutada. Lapsed vajavad spetsialistide abi. Adik Levini soovitusi loevad lehest vist kõik lapsevanemad, ometi jääb Eestis pahatihti mõnigi diagnoos õigel ajal panemata ja lapsel ravi saamata.

Kaotatud aeg

Ka pedagoogiline erivajadus jääb Eestis mõnikord pädevate lasteaiaõpetajate ja spetsialistide vähesuse tõttu märkamata. Ja kui seda märgataksegi, siis jääb tugi osutamata sageli vanemate soovimatuse tõttu lapsega spetsialisti juurde minna, sest nad ei saa oma nn eitusfaasist üle. Ei soovita alati ka mõista, et pedagoog ei saa diagnoosi olematuks muuta, kuid last on võimalik tema arengus professionaalse abiga üsna tähelepanuväärselt toetada.

Kõige kurvem on aga näha kooliks ettevalmistamata last, kes on lihtsalt jäetud õpetamata kas vabakasvatuse, parasjagu moes olevate loosungite või lihtsalt erialase küündimatuse tõttu. Väärarusaamad lapsekesksusest, vabadusest, demokraatiast ja kaasamisest ei asenda professionaalset meditsiini ega pedagoogikat.

On vaja teada, mida on kirjutanud Lev Võgotski, Christopher Candlin jpt ning milline on täiskasvanu roll lapse kasvatamisel ja õpetamisel. Teaduspõhjata, kuid uuenduslikuks kuulutatud juhueksperimendid lastega on ebaeetilised, sisutule asendustegevusele kulutatud õppeaeg aga pöördumatult kaotatud. Seega jäädakse ilma ajast, mida võiks õpetamiseks-õppimiseks kasutada.

Kui ka meie kavatseme lõputult lihtsustada õppesisu ja vältida mis tahes pingutust õppimisel, siis ongi tulemuseks noored, kes ei õpi ega tööta (NEET-noored). Neid (vanuses 16–26) on Eestis üle 20 000 ja neil tekib arusaamine vajadusest ametit õppida heal juhul alles kolmekümnendates eluaastates. Ning kui mõelda, et lapsi peavad õpetama vananevate professionaalide kõrval ka need, kes tulnud kooli küll heade kavatsustega, aga mõnetunniseks hobitegevuseks, siis ehk mõistame, millest Eesti lastel puudu või mis neil saamata jääb.

Ei tohiks õpilased ilma jääda ka tahtekasvatusest ning kogemusest õpiedu nimel pingutada. Alustada tuleb aga õigest otsast ja õigel ajal. Koolivalmiduseta kooliminek jätab lapsed ilma edukast kooliteest kõikidel järgnevatel haridusastmetel. On arusaadav, et deprivatsiooni on võimalik vältida.

Sapienti sat!