Kust see laps need sõnad võtaks?

9. oktoobri Õpetajate Lehes mõtiskles Urve Läänemets selle üle, kas meil on hariduses põhjust kõnelda deprivatsioonist ehk millestki ilmajäämisest.

Lisan oma mõtted ja alustan lasteaiast. Möödas on aasta „suurest sõjakäigust“ lasteaia riikliku õppekava tööversiooni vastu, mille tõttu ei saanud töögrupp oma tööd lõpetadagi. Nad jäeti sellest võimalusest ilma. Ometi pole senini valminud ühtki nn valdkonna spetsialistide või ekspertkomisjoni koostatud dokumenti. Kõlavaid lubadusi, kalender näpus („mis valesti, see uuesti“, „meil on suur mure alushariduse tuleviku pärast“), anti muidugi, aga nendest enamat praeguseni pole.

Milline on tegelik emakeeleoskus?

Vahepeal on kolmeaastased saanud aasta vanemaks, seitsmeaastased käivad juba koolis ja maailma haridusfoorum on kuulutanud koolieelse hariduse prioriteediks nr 1. Meie ministeeriumi kodulehel ripub vaid luitunud lause „Käimas on koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava kaasajastamine ja alushariduse seaduse uuendamine“. Kui kaua veel? Niisama ootamisel pole hariduses väärtust: meid on senini kaasaegsest alushariduse põhidokumendist ilma jäetud.

Mina räägin murejuttu eelkõige laste eesti keele oskuse pärast. Võib ju kõnelda PISA edust, ent numbrid ja protsendid pingeridades tuginevad vaid lugemisoskusele, mis 15-aastasele üldjuhul jõukohane on. Iseseisvat tekstiloomet, mis on keeleoskuse tõeline mõõt ja millele laotakse vundament lasteaias kõneoskuse arendamisega, ei mõõda keegi. Meid on ilma jäetud infost eesti laste tegeliku emakeeleoskuse kohta.

Lasteaias kehtib senini nn vana, tõepoolest nüüdisajastamist vajav õppekava (jõustunud 01.09.2008), milles on näiteks lapse kõne arengule pühendatud tervelt 12 sõna (neist kaks sidesõna). Et lugeja usuks, siis selline see emakeele „ausammas“ on: „Valdkonna Keel ja kõne sisu: 1) keelekasutus: hääldamine, sõnavara, grammatika; 2) suhtlemine, jutustamine ja kuulamine; 3) lugemine ja kirjutamine, lastekirjandus.“(§ 18 lg 2)

Mida hakkab sellega peale näiteks algaja õpetaja? Arvatakse – meil on ju demokraatia –, et iga õpetaja teab isegi, mida ta oma lastega teeb ning toimetab. Kahjuks pole sel arvamusel pedagoogika ega emakeele didaktikaga suurt tegemist. Nagu ka riiklikus õppekavas sätestatud 11 õpitulemusel: 12 sõna sisu ja 11 tulemust!

Ülikoolides oleks võinud ammu pakkuda üliõpilastele esmatasandi uurimuste jaoks teemasid, mida käsitledes võinuks saada parema ettekujutuse lasteaia emakeeleõpetuse tegelikust olukorrast, sh õppekava „toeks“ loodud materjalide kõlbulikkusest. Nii on lasteaiaõpetajad ilma jäetud usaldusväärse(ma) valiku võimalusest.

Iseotsustamine ja arukus

Riiklikus õppekavas sätestatud hariduse sisu on kõigi jaoks üks. Seda on vaja, et lapsed, kui nad kooli lähevad, seal ja ka edaspidi hakkama saaksid. Nii lihtne see ongi. Kui emakeele õppesisu sätestatud pole, saab igaüks selle kokku panna mis tahes subjektiivsest aspektist või Neudorfi jt (2017) järgi „uskumusest“ lähtuvalt. Kahjuks ei leia artiklist ühtegi lasteaiaõpetaja „uskumust“ lapse keeleoskuste, tema kõne arengu olulisuse kohta, seda pole neilt küsitudki.

Aga vaevalt et I kooliastme õpetajad lihtsalt igavusest kurdavad laste kesise koolivalmiduse üle ja logopeede appi kutsuvad. Kui lasteaiast kooli jõudnud laps pole oma keelelises arengus saanud ea- ja võimetekohast õpetust, eelkõige kõne arengu suunamist, on tehtud korvamatut kahju: ta on ilma jäetud võimalusest koolis ning edaspidigi edukas olla. Kui näiteks pole tegeldud teadlikult sõnavaraga, ei saa laps teda ümbritseva maailma asju nimetada (nimi- ja asesõnad) ega iseloomustada (omadussõnad), isegi mitte mängida (tegu- ja määrsõnad).

Sõnavara kujunemisel ja selle aktiivsel kasutamisel on kodu roll loomulikult hindamatu. Kui seal aga aega, tahtmist või oskusi napib, peab selle eest vastutuse võtma lasteaiaõpetaja. Laps oma arengu toetamise ja keeleõppe sisu eest lasteaiaeas vastutada ei saa. Ent teda ei tohi sellest ka mingil juhul ilma jätta.

Aga kõik ei tahagi valida ja vastutada. Teen-mis-tahan-põhimõttest on osa lasteaiatöötajaid autonoomiast unistades kõnelnud innukalt. Mõned on koguni väitnud, et laps võikski teha, mida tahab, ja nimetanud seda lapsekesksuseks. Selline jutt pole tõsiseltvõetav, professionaalidest õpetajad teavad seda ka.

Peep Leppiku sõnul: „Iseotsustamise eeldus on arukus.“ Lasteaialaps pole ennastjuhtiv õppija, kes ise loovalt ja enda karjäärihuvidest lähtuvalt kujundab oma elukestva õpitee (kui kasutada moodsaks peetavat kolekeelt), ta vajab enda kõrvale õpetajat – eeskujuks ja toeks.

Kui lapse keelelist arengut ei toetata õigel ajal, võib jääda midagi pöördumatult tegemata. Lasteaias tähendab keeleõpe eeskätt suulise eneseväljenduse arendamist ja suhtlemisoskuste kujundamist. Samalaadsed ohud on siis, kui kiputakse lapse arengust ette. See on kahjuks kirjas ka riiklikus õppekavas. Lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamine võib kujuneda tarbetuks kiirustamiseks, sest lapsed jõuavad lugemis- ja kirjutamisvalmiduseni erinevas eas ning ka eri moel, ja alles siis, kui nad on selleks tõepoolest valmis.

Aga sellekski peab õpetusele sisu andma. 50 aastat Põlva Lepatriinu lasteaias töötanud Mare Värton teab: „Mänguline õpetamine, mis on lapse arendamiseks parim, nõuab täiskasvanult häid teadmisi, oskusi ja professionaalsust.“ Igal mängul, ka keelemängul on oma eesmärk ja sisu. Kui lapse koolivalmidust ei saavutata, on riikliku õppekava nõuded täitmata. Nii selge see ongi.

Põhikooli eesti keele õpetusest aga järgmisel korral.