Läänemeri tuli õpetajatele lähemale

19. oktoobril toimus õpetajatele Lennusadamas konverents „Läänemeri maailmameres“, kus tutvustati uuel näitusel käsitletavaid teemasid ning näituse käigus ka koolidele mõeldud lisavõimalusi. Kutsusime vestlusringi muljeid jagama konverentsil osalenud bioloogiaõpetajad Liina Inno Keila ja Rocca al Mare koolist ja Inga Kanguri Keila koolist ning konverentsi juhtinud Helene Uppini ja konverentsi korraldanud Kristel Soidra Eesti meremuuseumist.

Konverents andis õpetajatele võimaluse kohtuda näituse „Läänemeri maailmameres“ tegijatega. „Teame, et õpetajad on põhjatult uudishimulikud ning alati huvitatud kuulamast just kõige värskemat teavet. Seda saimegi neile konverentsil pakkuda koostöös näituse koostanud teadlastega,“ ütles Helene Uppin. Keerulisest ajast hoolimata oli Lennusadamasse kohale tulnud poolsada õpetajat ning pea sama palju jälgis üritust veebi vahendusel.

Õpetajate sõnul saigi konverentsilt lisaks näituse tutvustamisele palju üldharivat infot Läänemere kohta. „Näiteks meregeoloog Kalle Suuroja ettekandest tuli välja, et bretšad Loode-Eesti rannikul ei ole mitte meteoriidiplahvatuse käigus sinna paiskunud, vaid viimasel jääaja mandrijää nihutatud. Põnev oli kuulda ka merevaigu tekkest ja leidumisest Läänemere ääres – seda teadmist jagasin kohe edasi järgmises 8. klassi tunnis okaspuude teema juures,“ rääkis Inga Kangur. Meregeoloogia tutvustusest avaldas Liina Innole muljet Eesti vetes asuva, maailma ühe paremini säilinud Neugrundi meteoriidikraatri lugu.

Bioloogiaõpetajatele pakkus äratundmisrõõmu merebioloog Arno Põllumäe ettekanne ning huvitavaks peeti sissevaadet ka teistesse valdkondadesse. „Näiteks köitis noore merearheoloogi Liisa Randmaa jutt oma elukutsest ja sellega seotust,“ lisas Inga Kangur.

Mäng E-koolikotis

Kõik näituse kuraatorid panustasid ka E-koolikotti loodud Eesti meremuuseumi mängu „Läänemere teadussimulaator“ loomesse. Konverentsil tutvustas mängu selle arendaja, TM Developmenti esindaja Ruslan Miklasevics.

Õpetajad ei ole veel jõudnud mängu proovida, kuid peavad seda katsetamist väärt ettevõtmiseks. Liina Inno sõnul tundub mäng üldhariva sisuga ja sobib nii bioloogia-, geograafia- kui ka klassijuhatajatundi. Inga Kangur plaanib digitaalset mängu proovida 8. või 9. klassis ning püüab mõne klassiga ka näitusele minna.

Meremuuseumi haridustöö kuraator Helene Uppin peab seda heaks plaaniks, sest mäng moodustab näitusega terviku: „Mängus tutvutakse uurimisvahendite ja esemetega, mida näeb muuseumis ka päriselt ning mille kohta saab näituselt rohkem teada.“

„Mängu loomist alustasime aasta tagasi ning see osutus ajamahukamaks, kui esialgu arvasime,“ rääkis meremuuseumi haridusprogrammide kuraator Kristel Soidra. „Kuid tulemuse üle oleme rõõmsad. Euroopa sotsiaalfondi toel on valminud alternatiiv õpikutekstile, mis on kasutatav samal ajal üle Eesti“. Soidra sõnul saavad õpilased endale mängus võtta uurija rolli ja asuvad lahendama ehtsaid ülesandeid, mille valdkonna teadlased on oma töös võtnud.

Muuseumitund näitusel

Sarnaselt digitaalse mänguga saavad õpilased endale eakohase uurimisküsimuse näitusele loodud muuseumitunnis „Salapärane veealune maailm“.

Inga Kangur tõi muuseumitunni tutvustusest välja metoodika: „Mulle meeldis, et rühmad saavad ülesanded näitusel uurimiseks ja pärast jagavad saadud teadmist klassikaaslastele. Ja eks õpilastele meeldib alati, kui saab midagi ise proovida, katsuda ja läbi teha.“

Ka Liina Inno hindab muuseumitundides praktilist lähenemist: „Õpilastel on võimalus ise kogeda ja katsetada ning selleks on olemas ka sobivad vahendid, mida koolides olla ei pruugi. Olen käinud aastaid tagasi 10. reaalklassiga meremuuseumi muuseumitunnis ja jäime selle töötoaga väga rahule.“ Ta lisas, et muuseumitundides saab edukalt arendada koostööoskusi ja oluline on ka see, et õpilastega tegelevad oma ala spetsialistid, kes teemat valdavad.

Kirss tordil – näitusekülastus

Näitused „Tundmatu ookean“ Ameerika loodusloomuuseumilt ja selle loogilise jätkuna „Läänemeri maailmameres“ Eesti meremuuseumilt avati vaid kaks päeva enne õpetajate keskkonnakonverentsi. Seega ei olnud keegi näitusega veel tutvuda jõudnud.

Näitusekülastus oli jäetud konverentsi lõppu ja nii sai kulgeda omas tempos. „Rõõmustasime siiralt, et näitustel veedeti lausa tunde. Õpetajad asetasid end laste rolli ja katsetasid innuga ka kõiki käed-külge lahendusi,“ märkis Helene Uppin. Tema sõnul tõsteti esile just Läänemere näitust ja imestati, et meie väikesest kodumerest saab nii huvitavalt jutustada.

Lisaks ilusatele ja salapärastele eksponaatidele, keda ilmselt muidu kunagi ei näeks, paelusid õpetajaid ka näitlikustatud katsed. „Näiteks selgitatakse ühes videos atraktiivselt osmoosiprotsessi rosina katsega. Soolasuse näitlikustamiseks kasutatud anumad aitavad õpilasel hästi aru saada, mida soolasus tähendab ja kui palju soola Läänemeres on. Samuti oli Secchi ketas väga vahva eksponaat, millega sai mõõta vee hägusust,“ vaimustus Liina Inno ja leidis enda jaoks huvitava fakti, miks on puidust laevavrakid Läänemeres nõnda hästi säilinud.

Järeleaitamistund

Näituse raames on ilmunud ka kaks raamatut. Lasteraamatu „Ümarmudil otsib kodu“ (Tammerraamat) on kirjutanud Katrin Väljataga ja illustreerinud Anu Kalm. Teist väljaannet „Veealuse maailma õhtuõpikut“ (Hea Lugu) tutvustati õpetajatele konverentsil.

Kui matemaatika või füüsika õhtuõpik aitab meid teada-tuntud ainetes järele, siis Helene Uppin leiab, et merenduse tundi meil õppekavades ei ole ja seda rohkem oli vaja õhtuõpikut just sel teemal: „Loodetavasti on see väärt abimees õpetajatele, kes peavad andma lihtsad seletused miljonile miks-küsimusele.“

„Õhtuõpik pani veelgi rohkem teema vastu huvi tundma ja selle ma endale muuseumipoest ka soetasin,“ ütles Inga Kangur. 

Et saada teateid, millal näitusel või konverentsil esitatud materjalid veebis kättesaadavaks muutuvad, tasub tellida muuseumi infokiri õpetajale https://meremuuseum.ee/uudiskiri/.