Lehm ja lumehang kutsuvad lugema

Tallinna keskraamatukogul on juba 2008. aastast traditsioon anda igal sügisel välja üks lasteraamat, mis kingitakse Tallinnas 1. klassi minevatele lastele. Sel aastal ilmunud raamatu „Kade lehm ja tige lumehang“ kirjutas Markus Saksatamm ja illustreeris Katrin Ehrlich.

Markus Saksatamme esimene lasteraamat „Võlur Sinku-Vinku ja nõiatrall“ ilmus üle kümne aasta tagasi. „Tema raamatud on laste hulgas vägagi loetavad, need on humoorikad ning mõnusate sõna- ja mõttemängudega,“ räägib keskraamatukogu direktor Kaie Holm. „Markus Saksatamm on üsna sage külaline ka meie raamatukogu kohtumistel, ta leiab lastega kergesti ühise keele ja, mis väga oluline, pärast laenutavad lapsed usinalt tema raamatuid.“

„Kade lehm ja tige lumehang“ koondab Saksatamme viimaste aastate lühilugusid ja luuletusi. Kirjanikule omaselt on teemaring lai ja fantaasiarikas, liikudes lapse igapäevaelust kosmoseni välja. Tekstid on vahva vimkaga, last ümbritsev maailm elab ja tegutseb vähem või rohkem pööraselt, pakub nalja ja naeru.

Nii vahetavad toiduained ise oma rolle, kotletist saab magustoit ja kohupiimavormist praad, koerad lähevad kooli, lumehang ei taha ära sulada ja ema keel läheb õitsema. Paljud lood lennutavad lugeja teistele planeetidele, kus tegutsevad eriskummalised olevused. Pole midagi öelda, selles maailmas on lõbus olla! Tore on ka see, et kogumikus on suur hulk luuletusi, osa neist loodud mõne tuntud laulu järgi, nii et laula või kaasa.

Helge ja lõbus maailm

Lugudes on tunda ka turvalist täiskasvanupilku ja toetust. „Markuse tekstidest kumab sageli läbi väike õpetlik noot. Eriti kui asi puudutab prügi maha viskamist või nutitelefonis aja veetmist,“ ütleb illustraator Katrin Ehrlich, kes on Saksatammega ka varem koostööd teinud. „Tema juttudes kohtun alati helge ja lõbusa maailmaga. Iga kord tekib miskipärast tahtmine kollast värvi kasutada.“

Lood ja luuletused on kooliteed alustava lapse jaoks sobiva pikkuse ja raskusastmega. Siit leiavad lugemist nii need, kes veerivad, kui ka need, kes juba pikemate tekstide järele haaravad. Raamat on üles ehitatud aastaringi järgivalt, palju on tähtpäevadega haakuvaid lugusid. Lugude järjekorra määramisel oli abiks toimetaja Margit Ross.

Saksatamme jaoks oli raamatut kokku pannes peamisi eesmärke, et laps saaks ise lugeda. „Põhimõte oli üks: leida selle vanuserühmaga ühine keel ja kõlapind. Et nad tõesti loeksid raamatut ise ning ei peaks seda õppetöö kohustuslikuks osaks. Pikad tekstid võivad olla hirmutavad, eriti praegusele n-ö arvutipõlvkonnale. Sellest on muidugi kahju,“ kirjeldab kirjanik ise.

Pildid jätkavad lugu

Kes pole veel nii hea lugeja või kelle emakeel pole eesti keel, saavad esialgu tutvuda piltidega. Katrin Ehrlichi illustratsioonid, milles on kasutatud päris palju kollaažitehnikat, loovad raamatule oma mõõtme. Ka pärast lugemist saab raamatule mitu tiiru peale teha illustratsioone ja kujundust uurides.

„Tõsi ta on, et minu piltidelt võib leida ka seda, mida tekstis pole. Näiteks luuletuses „Esimene lumi“ ütleb autor, et väike Linda kaotas õues kinda, aga pildil on kinnas juba taksil hambus, kes sellega põgeneda püüab. Samas võiks ju laps oma õpetaja või ema-isaga arutada, kuhu tema meelest see kinnas siis kadus. Sellist loomingulist arutlust ja väikese lapse innustamist oleks koolis hädasti vaja,“ räägib illustraator.

„Katrin Ehrlichi illustratsioonid on detailirohked ja mängulised ning pakuvad teksti kõrval samavõrra avastamisrõõmu,“ lisab Kaie Holm.

Milliseid raamatuid autorid samas vanuses hindasid?

„Mäletan, et suurem osa soovituslikust – toona vist öeldi küll kohustuslikust – kirjandusest oli mul kooli tulles juba läbi loetud. Meeldis Ondřej Sekora „Sipelgad ei alistu“, selles tuules Heino Väli „Vapustav tulikametsa lugu“. Sealt edasi sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“,“ räägib Saksatamm.

Kunstnikule omaselt on Katrin Ehrlichi mälestused pildilisemad. Ta meenutab: „Kui esimesse klassi läksin, ma sorav lugeja polnud. Mäletan, kuidas lugesime vanaemaga suvel võrkkiiges suurte piltidega raamatuid. Tol suvel kinkis üks tudengineiu mulle Siima Škopi illustreeritud „Pöial-Liisi“. Raamatust leidsin südamliku pühenduse, mida siiani kalliks pean. Meeldisid väga „Naksitrallide“ raamatud ja „Sipsik“, seda paljuski tänu Edgar Valteri illustratsioonidele. Natuke hiljem püüdsin läbi pureda Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imelist teekonda läbi Rootsi“, aga pikad kirjeldused, tegevustiku aeglus ja vähesed illustratsioonid said saatuslikuks ja lõpuni ma ei jõudnudki.“

1970-ndatel oli illustratsioonides moes tugev stilisatsioon ja trükitehnilistest võimalustest tingituna trükiti paljud lasteraamatud kas mustvalgena või kahe värviga. „Mustvalgetest piltidest meeldisid mulle Elle Tikerpäe väljavenitatud ja karikatuursed tegelased. Hiljem, Tallinna kunstiülikoolis graafikat õppides, võlus mind mustvalgete illustratsioonide maailm väga.“

Raamatukogus on hea!

Markus Saksatamm toob lapsepõlve meenutades välja raamatukogu olulisuse ja hubasuse. „See oli selline aeg, kus Saku, minu kodukant, oli veel üsna väike. Raamatukogu asus vanas puust majas. Ongi meelde jäänud mõned karged talvehommikud, kui läksin raamatukogusse, otsisin lastekirjanduse riiulilt lugemist, esikus aga praksusid ahjus halud. Idüll!“

Ka Keskraamatukogul oli raamatusarja käivitades soov, et iga Tallinna laps leiaks tee nendeni.

„Mõtlesime, kuidas muuta külastus eriti meeldejäävaks, nii et saadud positiivne emotsioon püsiks meeles tükk aega ning innustaks taas tulema. Oluline oli meie jaoks ka see, kuidas motiveerida õpetajaid raamatukogu küllakutset vastu võtma. Soovisime, et terve klass koos õpetajaga tuleks koos lähimasse raamatukokku, et teekonna turvaline läbimine saaks lastele selgeks,“ selgitab Holm. „Lapsele kingitud raamatuga saame viia ka pereni teadmise, et kõik on raamatukokku oodatud.“

Nõnda satuvad siia ka lapsed, kes perega pole jõudnud tulla. Nad saavad teada, kuidas raamatkogu kasutada, milliseid võimalusi koht pakub. Päris tihti tuleb ka selgitada, et seda kingiks saadud raamatut tagasi tuua ei tulegi.

„Vast kõige parem hinnang projekti edukusele ongi see, et väga paljud lapsed tulevad pärast kinkeraamatu saamist koos vanematega ennast lugejaks registreerima ja teatavad raamatukoguhoidjale suure uhkusega, et kingitud raamat oli väga tore, sai kohe läbi loetud ning nüüd tuldi uusi raamatuid valima,“ rõõmustab Kaie Holm. „Õpetajate toetus ja tagasiside väljendub selles, et paljud kasutavad meie raamatut õppetöös – on ju see kõigil olemas ja nii saavad kõik koos seda lugeda.“

Kuidas saavad raamatut lugeda need, kes sel aastal Tallinnas 1. klassi ei läinud?

Raamatut saab lugemiseks laenata kõigist Tallinna keskraamatukogu raamatukogudest. Samuti on raamat tulevikus kõigis Tallinna koolide raamatukogudes. E-raamatuna saab lugeda seda Lastelehel või laenata e-raamatukogust Overdrive. Raamatut saavad osta ka kõik teised raamatukogud üle Eesti, ostusoov tuleb edastada Tallinna keskraamatukogule.

Varem kingitud raamatud:

1. klassi kinkeraamatute sarjas varasemalt ilmunud:

• „Tohuvabohu“ (autor Kadri Hinrikus, illustreerija Anne Pikkov)
• „Kooliraamat“ (autor Indrek Koff, illustreerija Marja-Liisa Plats)
• „Härra Klaasi pöörane muuseum“ (autor Kairi Look, illustreerija Marge Nelk)
• „Kuukassi koerused kosmoses“ (Joonas Sildre, Elina Sildre)
• „Kõik on kõige targemad“ (autor Contra, illustreerija Ulla Saar)
• „Armando“ (autor Mika Keränen, illustreerija Kertu Sillaste)
• „Suvevaheaeg koolis” (autor Kätlin Vainola, illustreerija Kertu Sillaste)
• „Onu Heino väike pere” (autor Jaanus Vaiksoo, illustreerija Kertu Sillaste)
• „Väike puu ja rändur kuu” (autor Ülle Kütsen, illustreerija Kertu Sillaste)
• Sarjas on välja antud ka kolm laste omaloomingut sisaldavat raamatut „Omad jutud“. Sarjas ilmunud raamatuid saab lugeda Lastelehelt.