Meeltega metsas

23. okt. 2020 Maiki Kruuda ja Heli Leet Põlva Mesimummi lasteaia õpetajad - Meeltega metsas kommenteerimine on välja lülitatud
Sinilille rühma lapsed ning õpetajad Maiki Kruuda ja Heli Leet, liikumisõpetaja Urve Vares ja tervishoiutöötaja Tatjana Piir. Fotod: Maiki Kruuda

Ma kuulen ja ma unustan.

Ma näen ja ma mäletan.

Ma teen ja ma mõistan.

See Hiina vanasõna käib ka meeltega metsas käimise kohta.

Mesimummi lasteaia õppekasvatustöö üks prioriteet on olnud juba mitu aastat õuesõpe. Õuesõpe on üks paljudest võimalustest õpetamismeetodite mitmekesistamiseks ning lapse loomulikule õpikeskkonnale ja igapäevaelule lähemale viimiseks.

Põlva Mesimummi lasteaia Sinilille rühm võttis eelmisel õppeaastal osa Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse korraldatud VVV matkamängust, mille teema oli elurikkus. See võimaldas meil tutvuda ümbritseva keskkonnaga, õppida märkama muutusi looduses, uurida liigirikkust nii oma õuealal kui ka vees. Matkamängurajad viisid meid lasteaia lähedalt metsast veel avastamata Põlva järve ümbruse idakallastele. Meie pingutused kandsid vilja, meid märgati juba neljandat korda ja tunnustati võidumatkaga VVV matkaradadele. Eriolukorra tõttu jäi meil kevadel preemiareisil käimata.

Kuna tänavune pikk ja kaunis sügis lausa kutsus loodust uurima ja uudistama, sõitsimegi Vapramäele. Eelnevalt jutustasime lasteaias lugusid Vapramäe Vapust. Olime kuulnud tema kaunist elupaigast lookleva jõe kaldal rohelisel metsakünkal, Vapu heast südamest ning oskusest inimesi heade mõteteni juhatada.

Hommikune minekuõhin oli suur ning juba varakult ootasid lapsed lasteaia õuel kannatamatult bussi. Vapramäe loodusrajal läbisime retkejuht Külli juhendamisel tunnetusprogrammi, mille eesmärk oli looduse tundmaõppimine eri meelte kaudu. Tegevuspunktides õpetas ta lapsi eri meelte kaudu loodust vaatlema ning arendas tähelepanelikkust ja suulist väljendusoskust.

Pärast tutvumisringi sidusime kõigil lastel ja ühel õpetajal silmad pehme fliispaelaga kinni, ning hakkasime, parem käsi kaaslase õlal, pikas rivis matkarajale liikuma. Et selline „pimedas“ kõnd kulges aeglaselt, arvasime, et oleme pika maa maha käinud. Lapsed said aru, et pimedas tuleb liikuda rahulikult ja teelt eksimise vältimiseks hoida sõbraga kontakti.

Järgmises tegevuspunktis mängisime detektiivimängu – lastel tuli otsida rohelisi, kollaseid, pruune ja teistes sügisvärvides asju metsa alt. Edasi liikusime hanerivis mäkke, kus püüdsime kirjeldada ja arvata ära kahe lõhna tekitajat.

Mäest alla tulles ootas ees järgmine tegevuspunkt, milleks oli vaikuse ja häälte kuulamise ring. Nagu tellitud, lendasid kõrgemal pool pilvi eri suunas lennukid. Kuulmise järgi said kõik näidata lennuki liikumise suunda. Matkarajal üles-alla, paremale-vasakule liikusime ussikõnnis. Mööda Vapu looklevaid metsaradasid jõudsime Vapramäe loodusmaja juurde. Seal oli võimalus uurida salapärasesse kotti peidetud esemeid, kus leidus kõike: pitsriiet, pliiatseid, kivikesi, sulgi, niidirulle jne. Pimesi kotis sobrades tuli igal lapsel matkajuhi nimetatud asi üles otsida ja teistele näidata. Kõik said hakkama. Viimane punkt pakkus maitseelamust, kus laps pidi panema silmad kinni ja arvama ära, mis talle anti. Kõik said aru, et see oli rosin.

Meie matkapäev läks igati korda. Saime teada, et metsas liikudes saab treenida kõiki meeli. Lapsed õppisid üheskoos ümbritsevat vaatama, kompima, kuulama, haistma ja maitsma, teisisõnu, tajuma loodust kõigi oma viie meelega.

Heas tujus ja veidi väsinuna jõudsime tagasi lasteaeda, kus lapsi ootas korralik lõunasöök ja magusa unega puhkeaeg. Paljud pered on avaldanud soovi minna ühiselt avastama Vapramäe loodusradasid.