Mees, kes tunneb kontrabasside hingeelu

Elupõline pedagoog ja kontrabassimängija, pool sajandit noori kontrabassiste koolitanud ja innustanud Kaupo Olt pälvis õpetajate päeva eel Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali ja Eesti muusikakoolide liidu pedagoogi tunnustuspreemia. Kaupo Oldi panus Eesti kontrabassikultuuri edendamisse on väga suur: tema käe all on üles kasvanud mitu põlvkonda kontrabassimängijaid, häid tulemusi konkurssidel ja õppetöös on tal ette näidata järjepidevalt ning endistest õpilastest on juba ammu saanud kolleegid nii ERSO-s kui ka teistes Eesti orkestrites.

Kaupo Olt on tõeline mentor, sirge selja ja soliidse hoiakuga, taktitundeline, muheda huumoriga ning iseenda isikust rääkides ikka tagasihoidlikuks jääv härrasmees, kelle jaoks kolleegidel ja õpilastel jätkub vaid tunnustavaid sõnu. Lai silmaring ja rikkalikud kogemused, Moskvas ja Leningradis omandatud suurepärane haridus, arvestatav positsioon nende metropolide õppejõudude hulgas, töökus ja järjekindlus. Kolleegidele ja õpilastele on ta suurepärane eeskuju, kes nii proovi- kui kontserdipäeval jõuab kohale esimeste seas, paneb pilli häälde ja mängib lahti. Lisaks on ta omamoodi rahvavalgustusaktivist, kes on uurinud Eesti kontrabassimängu ajalugu ning hoiab järjekindlalt au sees nende nimesid ja elutööd, kes on seda vagu kündnud enne teda. Ja neid, keda meenutada, jätkub: Eesti kontrabassimängija maailmalavadel ehk Ludvig „Väägverest Bostonisse“ Juht, kelle sünnikodu Oja talus Väägvere mail ehib sellest kevadest mälestustahvel, esimene ja kauaaegne Eesti Raadio sümfooniaorkestri kontrabassirühma kontsertmeister Boleslav Kotzensky, helilooja ja kontrabassimängija Adolf Vedro, kelle 130. sünniaastapäeva tähistati Kaupo eestvõttel möödunud nädalavahetusel ettekannete ja õpilaskontserdiga Nõmme kultuurimajas, ja mitmed teised.

„Käige minu tegude, mitte ainult minu sõnade järgi,“ võiks olla tema deviis. Nädal aega tagasi, kui ERSO kontrabassirühm saabus ühispildi tegemisele täiskoosseisus, kuigi tegelikult oli sel õhtul kontserdiga seotud neist vaid neli mängijat, kõlas Kaupo suust tagasihoidliku, ent ilmselgelt rõõmsa ja uhke tooniga musketäride juhtmõte: „Meil ongi nii: üks kõigi ja kõik ühe eest.“

Palju õnne preemia puhul! Milliseid tundeid see tunnustus tekitab?

Muidugi on hea tunne. Kui oled nii pikka aega oma alaga tegelenud ja tuleb tunnustus, siis valdav on eelkõige tänutunne.

Aga alustame algusest. Millised mälestused on sul lapsepõlveajast Porkunis?

See oli õnnelik aeg. Vahetult enne minu sündi oli just meie talu maadel möllanud sõjakeeris ja toimunud verine Porkuni lahing, ent lapse jaoks taandus see kuhugi kaugesse enne-minu-ajaarvamist-olnud aega. Mänguasjadeks olid mul sõjast jäänud laskemoon, püssid ja automaadid, aga muidugi ka kivid ja käbid, linnud ja loomad, ning järv – see oli mu lemmikpaik, mille pärast vanemad ka tihti muretsesid – ja paemurd, kust omal ajal oli võetud paekivi Borkholmi piiskopilossi ehitamiseks. Lapsepõlvest mäletan Porkuni pargis toimunud laulupäevi.

Mu isa Eduard ja ema Selma mängisid mõlemad külakapellis – ametlikult oli see Põdrangu sovhoosi klubi kapell – isa kannelt, ema jauramit. Nad käisid palju esinemas, ka laulupidudel, vabariiklikel üritustel, Leedus, Lätis. Mul on kaksikutest õde ja vend – vend Jaan mängis samuti külakapellis kannelt ja on isegi kantud Eesti rahvakandlemängijate raamatusse.

Oled sõjajärgne laps, kui palju teie kodus sõjateemad päevakorral olid?

Isa pääses otsesest lahingutegevusest, ta töötas Tamsalus raudtee peal. Aga eks raudteetöötajad olid ju kõik sõjaväe teenistuses. Enne venelaste sissetulekut oli ta Eesti sõjaväes, praeguse Lasnamäe asemel olnud lennuväljal õhutõrjes. Ema on pärit Porkunist pisut lõuna poolt, Simuna külje alt Võiverest. Ema peres oli kuus last, nii et tädisid-onusid mul jätkus, emapoolsed sugulased pidasid Porkunis kauplust ja ema abistas neid.

1944. aastal läks Rootsi sõjapakku minu onupoeg Harry Olt, kes hiljem tegutses seal muusikateadlase ja heliloojana. See oli uskumatu lugu, kuidas toona 15-aastane poiss jõudis oma perest üksi põgenike paadile. Ta sõitis jalgrattaga ees minema, aga kuni ema-isa hobusekoormat pakkisid ja Aegviidu taha jõudsid, oli venelane juba sees ja kuhugi enam minna ei saanud. Vanemate jaoks jäi Harry hulgaks ajaks teadmata kadunuks ning alles aastaid hiljem saadi temaga kontakti.

Küüditamisest mu vanemad õnnekombel pääsesid. Mäletan, et olime vanaemaga kahekesi kodus, kui maja juurde sõitsid kaks furgooni sõduritega. Vanemad olid metsatööl. Olin kolmene, aga see kõik on mul senini silmade ees – hirm oli suur, mina ütlesin vaid, et vanemaid ei ole kodus, põhiliselt rääkis vanaema. Autod sõitsid ära ja meie juurde rohkem sisse ei tuldud. Aga mööda sõideti küll. Oli 1949. aasta. See oli ju suur pealekaebamiste aeg, tean, et mu isa võttis südame rindu ja hakkas ainsana vastu, ei olnud nõus külameest kulakuks tembeldama. Vanemad rääkisid küüditamisest õudseid asju ja eks meilgi olid igaks juhuks kohvrid pakitud.

Kuidas tuli sinu ellu muusika?

Ma kuulasin väga palju raadiot. Sain kuidagi Tallinna kanali kätte, siis veel mingi Vene kanali, natuke Soomet. Kõik tuli läbi suure krõbina. Mul oli juba lapsena suur nõrkus klassikalise muusika vastu. Kui kõlas Mozarti 40. sümfoonia, siis ema alati hõikas, et tule nüüd kuulama. Just see lugu oli minu jaoks väga tähtis – tundsin sellest ülevoolavat rõõmu.

Kodus oli meil kontsertklaver. Selle oli isa vend muretsenud Harry jaoks. Kui toodi ka ema klaver, oli meil vahepeal isegi kaks klaverit. Aga maja oli nii külm, et minu toas voodi all oli talvel lumehang ja kui pidin samas ruumis klaverit harjutama, oli see parasjagu piinarikas. Repertuaar oli see, mida raadiost kuulsin – lihtsalt võtsin kätte ja mängisin järele. Porkuni koolis oli meil kabinetklaver, aga väga hea pill – küll see helises ilusti! Vanemate klasside tüdrukud teadsid, et oskan klaverit mängida, ja viisid mu ikka klaveri juurde. Mina mängisin ja nemad siis tantsisid.

Hiljem oli Porkuni koolis muusikaõpetajaks tulevase klaveriprofessori Toivo Nahkuri isa. Tema pani kokku orkestri – Nõukogude ajal pidid ju koolides olema mandoliiniorkestrid. Ta liitis juurde kõik teised pillid, mida keegi lastest aga oskas. Mina mängisin algul mandoliini, siis kitarri; kuna mul oli kodus akordion, hakkasin ka seda mängima. Siis vaadati, et orkestris oleks vaja ikka tummisemat kõla, ja mulle pakuti ka kontrabassi – sellega ma toona nõus ei olnud. Aga sellesama pilli ostsin hiljem ära ja see on mul senini kodus harjutamiseks. See on pillimeister August Kristali 1910. aastal tehtud pill – päris arvestatava kõlaga.

Algkooli ajal hakkasid mul käima imelikud hallutsinatsioonid – ärgates olid peas mingid sümfoonilise muusika helid, mis ei läinud kuidagi ära. Need tulid minuga hommikusse kaasa ja hakkasid alles koos toimetustega vaikselt taanduma. See klaarus minu jaoks siis, kui hakkasin muusikakoolis käima ja oskasin juba muusikast paremini aru saada.

Milline õpilane sa olid ja mida sulle teha meeldis?

Lemmiktunnid olid koolis füüsika ja matemaatika. Joonistamisega ma hakkama ei saanud. Kirjandus algul kohe üldse ei meeldinud. Üks väga suur innustaja oli saksa keele õpetaja, proua, kes oli ühe aasta elanud Saksamaal ja valdas seda keelt väga hästi. Ta andis meile kõigile nii tugeva baasi, et minul ei olnud kõrgkooli lõpuni saksa keelega muret.

Talvel meeldis mulle suusatada, aga raja pidin ikka ise sisse ajama. Mäletan, et sõitsin Porkunist Neerutisse – see on ju päris pikk maa, üle 15 kilomeetri, nii et tagasi jõudes olin läbimärg. Kodukandis leidus ka selliseid mägesid, kust alla lasta. Juba varakult tuli hakata isaga suviti heinamaal käima. Põllu peal kevadise lõokese laulu kuulamine – selleks võtsin kohe aega.

Aga muidu olin pigem praktilist tüüpi. Koolipoisina ehitasin igasuguseid töövahendite, kraanade, buldooserite mudeleid, puidust ja metallist. Raadio kaudu olin seotud vabariigi mudeliehitajate ringiga. Mind kohe tõmbas millegi oma kätega tegemine. Kui isa ostis endale parema raadio, sain vana raadio endale, heli sättisin ühe kanali peale ja sain selle palju puhtamaks. Nii tekkis huvi raadioelektroonika vastu ja 7.–8. klassis oligi kindel plaan seda ala õppima minna. Aga vastu kevadet hakkasid onutütar, kes ise mängis akordionit, ja ema mulle muusikaõppimise auku pähe rääkima ja nii läksingi muusikakooli eksamile. Ma ise tahtsin õppida kas kompositsiooni või klaverit, aga koolis soovitati hoopis kontrabassi eriala.

Porkunist Tartusse minnes saigi maapoisist linnapoiss.

Jah, see oli ilus aeg. Erialaõpetaja Tartu muusikakoolis oli Elmar Luhats – tohutult suur meesterahvas. Ta oli Vanemuises kontrabassimängija ja hiljem ka ooperilaulja, ja nii ta laulis õpilastele kontrabassiteoseid ette nii ilusti nagu ooperiaariaid. Tartus puutusin esimest korda kokku solfedžoga – ma ei olnud sellest varem midagi kuulnudki. Kirjutasin algul kõik diktaadid tooni võrra madalamalt – tuli välja, et mul oli kõrvus Porkuni kooli klaveri kõla, kuid sealne pill oli tooni võrra madalamaks häälestatud.

Juba Tartus hakkasin õppima ka orkestridirigeerimist. Kuna ametlikult orkestridirigeerimist toona õppida ei saanud, tegin oma õppekavad osaliselt ise. Võtsin ka trompeti- ja klarnetitunde. Hommikul kell 8 alustasin ja õhtul kell 8 lõpetasin – see oli väga põnev aeg, ent meeletu tempo oli taga. Praeguseni tunnen, et minu pedagoogilisele tööle on see Tartu-aastate mitmekülgsus tohutult juurde andnud.

Kust tuli inspiratsioon õppida dirigeerimist?

Muidugi Neeme Järvilt. See oli ju vapustav, kui Neeme Järvi oma kammerorkestriga Tartusse tuli. Ülikooli aula oli alati puupüsti rahvast täis ja publik tõesti nautis seda sihvakat mustapäist noormeest. Tal oli erakordne manuaalne virtuoossus, ta näitas sisse absoluutselt kõik hääled, aitas kõiki muusikuid. Sellist asja ma elus rohkem näinud ei ole. Ja ega ka Neeme Järvi ise hiljem enam nii põhjalikult kõiki detaile juhata. Nii et ma olen suure põnevusega saanud jälgida Neeme Järvi arengut dirigendina, tervet tema uhket loomingulist kaart – algul publiku hulgas, seejärel juba ise ERSO-s tema käe all mängides.

Veel hiljem Leningradi konservatooriumis aspirantuuris õppides pani dirigeerimine mul südame kiiremini põksuma, aga samas oli mul Tallinnas juba pere ja õpinguid enam pikemaks venitada ei tahtnud. Abikaasa Eviga kohtusime konservatooriumi ajal, aga abiellusime 1972, kui olin juba Leningradis aspirantuuris. Tema on tšellomängija ja oleme mõlemad terve elu olnud seotud ERSO-ga. Tütar Maia õppis natuke klaverit, aga temale see ei sobinud ning ta valis juura. Poeg Indrekuga oli kohe selge, et tema ala on käsitöö, vestmine, voolimine ja puidutöö. Tema koolitas end pillimeister Raivo Hiiemaa käe all, ERSO-ski mitmed muusikud mängivad praegu Indreku ehitatud pillidel, just vioolarühmas.

Tallinna konservatooriumist jõudsid ka Nõukogude Liidu suurlinnadesse.

Jah, Tallinna konservatooriumis õppisin kontrabassi Vladimir Luhti juures, tänu temale tekkisid kontaktid Moskvaga. Kuna kohe esimesel kohtumisel Moskva konservatooriumi professori Andrei Astahhoviga tekkis meil erakordne klapp, hakkasin Tallinna konservatooriumis õppimise ajal igal semestril vähemalt ühe korra Moskvas käima.

Pärast sõjaväge astusin aga Leningradi konservatooriumi assistentuuri-stažuuri. Just Leningradis pöörati esmakordselt pillimängu kõrval päris palju tähelepanu ka inimese füsioloogiale. Ka instrumentalist peab teadma, kuidas närviimpulsid tekivad, kuidas toimib kesknärvisüsteem ja lihaste töö.

Kuidas tuli su ellu õpetajaamet?

See kukkus sõna otseses mõttes sülle. Minu õpetaja Vladimir Luht suri ootamatult detsembris 1969. Jaanuari alguses määrati mind, viimase kursuse üliõpilast konservatooriumi ja muusikakeskkooli õppejõu kohale. Algatuseks sain ka endiste kaasõpilaste juhendajaks. Aga siis tuli muidugi kohe sõjavägi vahele – minul läks tegelikult hästi, teenisin vaid ühe aasta Riias, kus olin Balti ringkonna staabiorkestris.

Praegused Eesti kontrabassimängijad ja ERSO kontrabassirühm täies koosseisus on kõik puha sinu koolitatud. Mis on õpetajatöös kõige tähtsam?

Jah, nii see on. Ants Õnnis, praegune kolleeg ERSO-s, on üldse mu esimene õpilane, praegune kontrabassirühma kontsertmeister Mati Lukk on esimene, kes on kontrabassi algusest peale minu käe all õppinud. Juhendamine on väga loominguline tegevus, iga õpilane on omaette isiksus, kellesse olenemata vanusest tuleb suhtuda nagu omasugusesse, nagu täiskasvanusse. Oluline on leida igaühe jaoks just see temale kõige sobilikum lähenemisviis, et huvi ei kaoks, vaid ikka kasvaks.

Ma laulan väga palju tunnis ette, eks see ole mu esimese õpetaja eeskuju. Just tema näomiimika tõi loo iseloomu esile isegi paremini, kui et ta oleks seda pillil mänginud. Tihti mängin tunnis ette ka klaveril, eriti kui on küsimus intonatsioonis. Klaveriga unisoonis mängimine on samuti väga kasulik. Keelpillimängijal peab ju väga hea kõrv olema. Üks osa minu ja tegelikult iga pilli- või muusikaõpetaja tööst on muusikateadliku publiku kasvatamine.

Kuidas minnakse õpetaja-õpilase suhtelt üle kollegiaalsele?

Seda tuleb targalt suunama hakata juba muusikaakadeemia vanematel kursustel. Tuleb olla üha vähem õpetaja ja selle asemel pigem nõuandja. Tuleb osata end tasapisi eemale tõmmata, et õpilane hakkaks iga päevaga üha enam iseseisvalt hakkama saama. See on loomulik protsess, mis kujuneb järk-järgult, vaikselt. Praegu oleme head sõbrad.

Mis vanuses hakatakse kontrabassi õppima?

Varem võeti kontrabassi erialale alles tehnikumiealisi. Laste koolitamine on oluliselt hilisem suundumus ja nüüd on selleks olemas ka eri mõõdus väikesed kontrabassid.

Muusikakeskkool on võrreldes 1970-ndatega, kui seal tööd alustasin, väga palju muutunud. Muusikaõpe on palju professionaalsem. Suhtumine teoreetilistesse distsipliinidesse ning see, kui hästi lapsed solfedžot oskavad, on kõik mõjutanud ka minu töötulemusi. 70-ndatel oli väga populaarne jo-le-mi-süsteem, aga see on koorilaulukeskne ning instrumendiõpetuses on sellest vähe abi. Väga oluline on tugev tehniline baas – heliredeleid ei jäta ma tunnis mitte kunagi mängimata. Või siis peab see olema väga suur erandjuhtum.

Nõmme muusikakoolis on eesmärk just koosmängimine, rõõm ühisest musitseerimisest. Mul on seal nii väga väikseid lapsi kui ka gümnasiste. Tihtilugu on nad mõne teise eriala, näiteks klaveri juba lõpetanud, aga tahavad saada orkestrimängu kogemust ja tulevad siis kontrabassi õppima. Nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis on oma sümfooniaorkester, seega on ka kõrgkoolis võimalik koosmänguoskusi täiendada. Muusikaharidussüsteem on Eestis väga hea.

Kuidas panna pill kõlama, et see paitaks nii mängija kui kuulaja hinge?

Kõik algab suhtumisest: võtan pilli, hakkan seda mängima ja teen seda kõige paremini. Pill peab olema puhas ja korras, õiged keeled peal, õige jalg all ja pilli suurus vastavuses mängija füsioloogiaga – need asjad peavad olema paigas algusest peale.

Üks asi on noodikõrgused ja rütm, aga kõige olulisem algusest peale on see, millist kõla sa pillil tekitad – kuidas mängida pehmelt, teravalt, vaikselt, valjemalt. See kõik on kinni koolituses. Kõlakultuur on kindlasti seotud rahvuslike traditsioonidega. Tihti aitabki pilli paremini omandada rahvamuusika. Olen muusikaakadeemias päris palju tegelenud Hiina tudengitega ja pannud nad kontrabassiga oma rahvamuusikat mängima. Aga mitte nii, nagu seda tehakse Hiinas, vaid nii, nagu seda mõistetakse Eestis – hiina muusika läbi eestiliku prisma.

Kuidas elad kaasa õpilaste esinemistele?

Mul on hästi meeles, kui ma väga noorena võtsin klassi üle ja mu õpilane esimest korda esinema läks – kõht vibreeris närveerimisest nii, et ma lausa vabisesin. Kui ma ise esinen, on kõik minu enda teha, aga sel hetkel, kui õpilane esineb, saan vaid kaasa elada. Õpetajana on mul klassis ikka tahvel šokolaadi või kommi. Soovitan kommi süüa, see tõstab veresuhkru üles ja nii ei teki suuri sabinaid – töö on ju tehtud ja kõik õnnestub. Kui õpetaja on rahulik, on õpilasel ka kindel tunne. Närveldamine on nakkav. Eks ma aja jooksul olen rahulikuks muutunud. Tegijal juhtub nii mõndagi. Konkurentsi tingimustes on muidugi oluline, et ei juhtuks. See ongi professionaali ja taidleja erinevus, et professionaalsuse taga on stabiilne kvaliteet. Kui midagi ka juhtub, on vajalik oskus väga lühikese aja jooksul kõik taas joonde saada.

Kuidas sa ise kontserdiks valmistud?

Kui on vaja end mobiliseerida, on eelnev lõdvestus väga vajalik. Viimase hetke harjutamine võib esinemisel pigem segama hakata, loomingulisele tegevusele ei anna see samuti midagi juurde. Enne kontserti püüan natuke puhata ja panna vähemalt 15–20 minutiks silmad ja võimalusel ka kõrvad kinni. Kõige parem on aga üks tunnike magada. Seda soovitan ka õpilastele.

Kas on veel mõni kasulik nipp, mida oled õpilastele soovitanud?

Põhimõtteliselt saab harjutada ka ilma pillita. Selline keskendunud, kinniste silmadega harjutamine, kus mõtled kogu teose, kogu aplikatuuri läbi, on ülikasulik. See arendab mälu isegi palju paremini kui teose pilli peal läbimängimine. Aga see muidugi eeldab, et tekst on perfektselt selge. Kui seda ei ole, siis kinnised silmad ei aita.

Mis on su vitaalsuse ja rõõmsameelsuse võti?

Ma lihtsalt olen see, kes ma olen. Võib-olla on selle taga see maakodu ja lastetuba, kust ma pärit olen. Võimalik, et pean selle eest tänulik olema oma vanematele, kes ei sundinud mind olema keegi teine, vaid lasid mul olla mina ise.

Kui lapsena vaimustusid Mozarti 40. sümfooniast, siis milline repertuaar paneb praegu südame kiiremini põksuma?

Südame peale need asjad enam ei mõju. Südant ei tohi lasta nende asjade pärast rütmist välja minna. Ilusat muusikat on väga palju: Bachi suured koori- ja orkestriteosed, Brahms, Richard Strauss, Eduard Tubin. Ja Mozarti looming meeldib mulle siiamaani.

Kaupo Olt

• Sündinud 15. mail 1946 Porkunis
• Tartu muusikakool (1965)
• Tallinna riiklik konservatoorium (1970)
• Täiendanud end Moskva konservatooriumis
• Leningradi konservatooriumi assistentuur-stažuur (1974)
• Alates 1974 ERSO-s, sh 21 aastat (1979–2000) kontrabassirühma kontsertmeistrina
• Alates 1970 Eesti muusika- ja teatriakadeemia (end Tallinna riiklik konservatoorium) õppejõud ja Tallinna muusikakeskkooli õpetaja
• Õpetab ka Nõmme muusikakoolis
• Kirjutanud artikleid Eesti kontrabassimängu ajaloost
• Eesti kontrabassimängukultuuri eestvedaja

Õpilase ja kolleegi pilguga

Mati Lukk:

Mul oli õnn olla Kaupo esimene õpilane, kellele ta õpetas kontrabassimängu aabitsatarkust päris a-st ja b-st peale. Ta oli äsja Moskvas ja Leningradis õpingud lõpetanud „noor ja vihane“ mees ning asus kogu seal omandatud tarkust minu peal katsetama. Ennekõike kajastus see läbimängitavas repertuaaris. Sel ajal Eestis noodipoodides ja raamatukogudes kuigi suurt kontrabassinootide valikut ei olnud ja seetõttu oli Kaupo sidemetest nende hankimisel palju kasu.

Hiljem, kui olin õpingud lõpetanud ja valmistusin üleliiduliseks kontrabassimängijate konkursiks, oli Kaupo mulle suureks abiks nii kavade valimisel ja viimistlemisel kui ka moraalseks toeks konkursil. Žüriisse kuulusid kõik selle aja kontrabassiõppe vägevad ehk siis Moskva ja Leningradi professorid, kes kujundasid tollase Nõukogude Liidu kontrabassimängijate taset. See oli omamoodi võimulabürint, millest ei olnud lihtne läbi trügida.

Juhtus aga nii, et meie koostöö Kaupoga päädis konkursil finaali jõudmisega – esimest korda Baltimaadest pärit keelpillimängijana! See oli tõestuseks, et Kaupo oli pedagoogina absoluutses tippvormis ja temast peeti selles keerulises professorite seltskonnas lugu.

Kaupolt olen õppinud ennekõike oskust olla objektiivselt kriitiline iseenda mängu suhtes ja kindlasti ka sihikindlust jõuda püstitatud eesmärkideni.

Ants Õnnis:

Kõige paremini kõneleb tema kohta tõsiasi, et peaaegu kõik Eesti orkestrite kontrabassimängijad on tema õpilased. Minul õnnestus olla üks tema esimesi õpilasi – olin toona vaid 14, tema 24 aastat vana. Mäletan, et ta oskas arvestada noore inimese hingeeluga ega surunud oma mõttemaailma peale. Muusika on väga tähtis, aga ta näeb elus ka kõike muud.

Xiaonan Nie:

Kaupol on suurepärane oskus leida iga õpilase juures kasvõi üks pisike detail, mida tunnustada, märgata ka väikeseid edusamme. Ja nii kasvab enesekindlus. Ta on suurte kogemustega õpetaja, kes näeb õpilast pika perspektiiviga – ta teab, kus sa praegu oled ja millal oled valmis järgmiseks sammuks.

Imre Eenmaa:

Arvestades tema panust Eesti kontrabassimängijate koolitamisse ja igakülgsesse arendamisse, peaks Kaupost juba tema eluajal saama kontrabassimängijate kaitsepühak – St. Kaupo.