Noa laev tuleb valmis teha enne veeuputust
Praeguses maailmas on üha raskem valida ametit kogu eluks. Keerulisemaks muutis olukorra ka kevadel puhkenud koroonaepideemia.
Tänavu veebruaris lahati Läti seimi haridus- ja teaduskomisjoni, haridus- ja teadusministeeriumi ning täiskasvanute hariduse ja kutsehariduse ühingu korraldatud konverentsil „Kutseõppe uuendused ja proovikivid“ täiskasvanute haridust puudutavaid kitsaskohti, mis on seotud muutustega tööturul.
Konverents toimus enne koroonakriisi ja karantiini – siis polnud Covid-19 veel loonud nn uut normaalsust ega sõnavara. Ei räägitud veel ka sellest, et sirgumas on kovidioodid – et mida kauem Covid-19 endast ühes karantiinide jm piirangutega tunda annab, seda enam on alust arvata, et mõne aasta pärast astub ellu karantiinide jm piirangute kogemustest läbi imbunud C-põlvkond (praegu vanusevahemikus 6–16).
Probleeme ja teadmatust on palju, nende lahendamiseks vajalikud muudatused tuletavad meelde ajaloolist tõika: inimkonna kõige kuulsam üleminekuprotsess õnnestus seepärast, et Noa ehitas oma laeva enne veeuputust. Põhimõtteliselt sama on öelnud jäähokilegend Wayne Gretzky: „Uisutada tuleb sinna, kuhu litter läheb, mitte sinna, kus litter parajasti on.“ See tähendab, et protsessid ja valikud toimuvad tingimustes, mida iseloomustab põhimõte: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida!“
Erialad ja õppimine
Seimi haridus- ja teaduskomisjonis toimunud arutelul tõdeti, et tööturul valitseb nõudlus uute elukutsete järele ning paljud, seni stabiilseks ja hinnatuks peetud alad ja ametid kaotavad oma tähtsuse. Teisisõnu, abituriente ahvatlev väide, et kui leiad huvipakkuva eriala ja jõuad diplomini, siis ootab sind ees väärt amet kogu eluks – või „elukutse valid kogu eluks“ –, ei pruugi enam paika pidada. Üha vähemaks jääb elukutseid, mis peavad ajale vastu kogu inimese eluea vältel. Tööturu järsud muutused tähendavad seda, et haridussüsteemilt nõutav ettevalmistus „edukaks eluks ja õnnelik olemiseks“ ei lõpe enam noortele väljastatavate diplomitega.
Teisisõnu, elukestev õppija jääb igaveseks kooli. Kui 20. sajandil kirjutatud miss Holiday Golightly (Truman Capote’i „Hommikusöök Tiffany juures“) tänapäeva kehastuks, peaks ta uksesildil olema enam mitte: „Miss Holyday Golightly reisimas“, vaid sootuks „miss Holyday Golyghtly õppimas“.
Ülalmainitud konverentsi avades tõdes seimi haridus- ja teaduskomisjoni esimees Arvils Ašeradens sedagi: „Automatiseerimisest tingitud riskid ei pruugi ilmtingimata ähvardada vähekvalifitseeritud tööjõudu / lihttöölisi, keda läheb alati vaja: keegi peab ju iga riigikorra ajal midagi ühest kohast teise tõstma, midagi sorteerima, koristama ja küürima, kasvõi leiba küpsetama.“
Starost ne radost
Juhtimiskonsultatsioonide valdkonnas tegutseva Läti firma Fontes juht Anta Praņēviča andis konverentsil ülevaate 2019. aastal tehtud uuringust, mis käsitles Läti töötajate põlvkondi ja nende iseärasusi. Uuringu käigus analüüsiti ka rohkem kui 82 000 töötaja (need moodustasid ca 10% uuringu läbiviimise ajal tööturul olevatest töötajatest) töötasu.
Kõige arvukamalt (42%) on tööturul praegu esindatud inimesed vanuses 38–57 (nn X-põlvkond; viimane ilma nüüdistehnoloogiateta üles kasvanud põlvkond) ja vanuses 23–37 (41%) – nn Y-põlvkond, millenniumilapsed. Tööturule alles hakkab sisenema Z-põlvkond (noored vanuses 23+; 5%). Üsnagi kiirelt lahkub tööturult BB- (Baby Boomers) põlvkond vanuses 57–74 (14%). Töökohtadel on veel näpuotsatäis nn vaikse põlvkonna esindajaid – inimesi vanuses 75+(0,2%).
2019. aasta seisuga oli tööjõuturul Y-põlvkonna esindajaid kaks korda rohkem kui X-põlvkonna esindajaid. Põhjuseid on mitu, esiteks on X-põlvkond stabiilsem: tööelu jooksul on küll palju ära proovitud, ent nad ei kipu töökohti sageli vahetama; teiseks, näost näkku vestluste põhjal selgus, et X-põlvkonnal pole nii palju võimalusi uue töö leidmiseks kui Y-põlvkonna esindajatel. „Tööandjad panevad nende tööotsimisavaldused kõrvale tihtipeale lihtsalt taotleja vanuse tõttu“ (Praņēviča).
Beebibuumerid jäävad pärast tööd tavaliselt kohe pensionile. Kui beebibuumerid tehakse töökohast priiks enne pensionile minekut, ei hakka enamik neist kahjuks enam uut töökohta otsimagi. Iseäranis kehtib see juhtiva ametikoha kaotanud meeste kohta, kes ei soovi lihtspetsialistidena edasi töötada. Parem juba kodus lapselapsi kantseldada.
Praņēviča tõdeski, et koduseks jäävad praegu just vanaisad.
Objektiivne näitaja töötajatele antava hinnangu kohta tööturul on töötasu. „Olime väga üllatunud, täheldades, et 42. eluaasta läve ületanud töötajate töötasu ei vähene natuke, vaid kukub lausa kolinal,“ tõdes uuringu esitleja. „Vähemalt 40-aastase kogemusega töötaja teenib sama palju kui kolmeaastase kogemusega töötaja.“
Riigiti see näitaja erineb. Leedus on piiriks 45. eluaasta, Eestis 40. Seevastu Lääne-Euroopa riikides tõuseb töötasukõver kuni umbkaudu 37. eluaastani ning langeb alla alles enne pensionile minekut, 60. eluaasta ringis. See paneb mõtlema, et Lääne-Euroopas hinnatakse töötajate kogemusi kõrgemalt.
Töötasu suurust mõjutab oluliselt inglise keele oskus, iseäranis väliskapitalile kuuluvates organisatsioonides. Kohalikule kapitalile kuuluvates ettevõtetes pole inglise keele nõue niivõrd kategooriline, aga ka võimaluste tase on seetõttu madalam. „X-põlvkonna esindajad, vastates küsimusele, mis takistab neid kõrgemale ametikohale jõudmast või kiiresti tööd leidmast, tunnistasid just, et inglise keele puudulik oskus,“ rõhutas Praņēviča.
On muidugi kutsealad, mis paeluvad rohkem noori inimesi, ning kutsealad, kus töötavad pigem vanemaealised. Tööturult lahkuvad just vanuse tõttu elektrikud, mehaanikud, santehnikud, puusepad ja viimistlustööde spetsialistid. Nende praktiliste elukutsete meistreid on aga noorte seast raske leida: need alad ei tõmba noori. Seepärast on nende töötasu viimastel aastatel järsult tõusnud.
Töökohapõhine õpe
Tänavu suvel jagati kutsevaliku ees seisvatele Läti noortele „rõõmusõnumit“, mis lähtus USA tööstatistika büroo andmetest: Läänes alustab tööteed põlvkond, kellest lõviosa ei suuda enam oma õppelaenu aktiivse tööelu jooksul tagasi maksta. Kõrgharidus kallineb, metropolide kinnisvarahinnad ja elamiskulud kasvavad. Aga lohutati, et Läti pole Suurbritannia ega USA. Veebiportaal www.barrons.com teavitas Austraalia valitsuse kavatsusest tõsta ülikoolide humanitaaralade õppemaksu eesmärgiga suunata inimesed õppima erialasid, mis neile töö ja sissetuleku tagavad.
Läti ülikooli prorektor Ina Druviete tunnistas samuti, et Lätiski on tehtud ettepanekuid vähendada riigieelarvelisi õppekohti humanitaaria-, sotsiaal- ja käitumisteaduste õppesuundadel või loobuda üleüldse riigieelarvelistest õppekohtadest nimetatud valdkondades. Praegu on väga vähe neid üliõpilasi, kes katavad ise õppekulud humanitaaria õppesuunal. Riigieelarveliste õppekohtade likvideerimisel aga ei ole prorektori hinnangul humanitaar-, sotsiaal- ja käitumisteaduste õppesuunade eksisteerimine võimalik, mis oleks andestamatu, sest riik peaks kindlustama spetsialistide juurdekasvu just rahvusülikooli aatele olulistes valdkondades.
Tänavusuvist sisseastumisperioodi saatnud apokalüptiliste kuulutuste taustal alustas Läti tööandjate konföderatsioon (nimetatud katusorganisatsiooni koondunud ettevõtted annavad tööd 44%-le Läti töötajatele) kõnelusi töökohapõhise õppevormi rakendamisest kõrghariduses. Tööandjate konföderatsiooni peadirektori Līga Meņģelsone sõnutsi on tööandjad huvitatud, et noored spetsialistid pääseksid võimalikult kiiresti oma lemmiktöökohtadele.
Töökohapõhise õppevormi rakendamine tõstatas küsimuse, kas tudengeid õpetavad ettevõtte töötajad peaksid olema pedagoogilise haridusega. See tuleks omandada kursustel ning nõuaks suhteliselt palju aega. Kui see aeg tuleks tööandjatel ise kinni maksta, tähendaks see ettevõtjatele olulisi väljaminekuid. Ettevõtte Skonto Plan Ltd esindaja arvates ei tohiks töökohapõhise õppe süsteem tekitada tööandjale olulisi kulusid.
Rauakoolina tuntud Riia tehnikaülikooli üliõpilasesinduse asepresident Mārtiņš Arājs lisas, et töökohapõhist õpet tuleks rakendada nii, et tudeng ei seoks end ülemäära ettevõttes töötamisega: on ette tulnud, et tudengid on õppepraktika ajal jäägitult tööellu sukeldunud ning stuudium jääbki lõpetamata.
Läti haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse, teaduse ja innovatsiooni osakonna juhataja asetäitja Diāna Laipniece möönis, et tulevikus võibki riik eelisjärjekorras rahastada neid õppekavasid, millel on tööandjate kaasrahastus, mis on kinnituseks, et vastavad õppekavad on tõepoolest vajalikud.