Ole tulevikukindel õpetaja!

30. okt. 2020 Opettaja - Kommenteeri artiklit

Tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja.
Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis.
Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides.

Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Ole tulevikukindel õpetaja!

Arto O. Saloneni, visionääri, kestlikkuse uurija Ida-Soome ülikoolis, veerg.

Tahes või tahtmata edastab õpetaja õpilastele oma ideaali heast elust. Seda seetõttu, et pole olemas väärtusvaba ühiskonda. Ja nii see jäägugi! Kõik eluavaldused pole samaväärsed: tervis on väärtuslikum kui haigus, rahu on enam väärt sõjast ja elu surmast.

Kas taban märki, kui väidan, et vahendame õpilastele väärtuste kaalumise tulemuse ehk hea elu ideaali?

  1. Inimese elu on väärtuslikum kui teiste loomade ja taimede elu.
  2. Kaupade tootmine ja teenuste kasv tagavad heaoluühiskonna kestmise.
  3. Varakuse kasv näitab kodanike edukust.

Paraku on järjest ilmsem, et just sellised hea elu ideaalid on seotud liikide kadumise, loodusressursside vähenemise ja kliimamuutusega. Kui aga hea elu ideaal nullib ära lootuse helgemast tulevikust, siis peaksime ideaali vahetama parema vastu.

Äkki peaks õpetaja lahti ütlema praeguse maailma taastootmisest!? See suunaks ta uute ideaalide ja väärtuste poole.

  1. Tuua esile õpilase parimad omadused – see on kasvatuse keskne eesmärk, sest ihaldusväärse tuleviku loomine toetub inimestes peituvale headusele ja ilule.
  2. Iga otsuse õigustus olgu põhjendus, mil moel selle kaudu tagatakse elamisväärsete tingimuste säilimine neile, kes tulevad meie järel.
  3. Põhieesmärgiks peab saama väärikas ja täisväärtuslik elu kõigile!

Muutus on juba algamas. Soome ärifoorumi tehtud väärtushinnangute uuringu järgi soovib 69 protsenti soomlastest, et koroonaepideemiast saaks alguse tarbimise vähenemine. Meie planeedi piiratud võimalused viivad paratamatult energiakulukate ja materjalimahukate eluviiside muutumiseni. Seejärel suundub tähelepanu neile hea elu teguritele, mis on ammendamatud, hindamatud ja samas käeulatuses.

Tulevikukindel õpetaja kasva(ta)b elurõõmu ja rahulolu suunas!


Miks kool midagi ei tee?

Arvamuslaviin vallandub, kui mõni ränk kiusamisjuhtum ületab uudiskünnise. Pori ja ettepanekuid lennutatakse õpetajate ja direktorite suunas. Mispärast küll arvatakse, et koolides ei võeta midagi ette, kirjutab Salla Hongisto.

Avalikuks tulnud kiusamisjuhtumid tekitavad paljudes soovi anda koolidele juhiseid, mil moel kiusamisest pääseda. Seekord muututi aktiivseks septembris aset leidnu tõttu Vantaas. Oli alust kahtlustada, et põhikooliõpilane kasutas kaasõpilase suhtes vägivalda.

Miks on siis tekkinud mulje, et kool ei tee kiusamise vastu midagi? Turu ülikooli psühholoogia professor Christina Salmivalli: „Olen mõelnud, kuidas küll õpetajad end tunnevad, sest tegelikult nähakse koolides kiusamise ärahoidmiseks palju vaeva.“ Töö tulemuslikkust kinnitavad terviseküsitlused ja eriti märgatavad muutused kiusamise vähenemise suunas on toimunud viimasel kümnendil. „Kui enda või oma lapse kiusamisjuhtum on jäänud lahenduseta, tekitab see kindlasti meelehärmi,“ lisab Salmivalli, kes on kiusamisteemat kaua uurinud ning on üks Kiva-programmi loojatest. Ta jätkab mõtisklemist avaliku meedia rolli üle: miks on valed ettekujutused nii kerged tekkima. Meedia haarab meelsamini kinni halbadest juhtumitest, aga tunnustavad postitused ei levi samamoodi kui poriloopimine.

„Oleks ääretult oluline avalikustada ka saavutusi, kuid õpetajad ei tihka kordaminekutest rääkida ja kõlama jäävad vaid alusetud sõnelemised.“ Olles üks Kiva-programmi koostajatest, teab Christina Salmivalli, millest räägib. „Kiva õppekavasse on koondatud mitmesugused töövõtted, mis tuginevad uuringutele. Programm on maailmas üks enim analüüsituid ja koolides, kus tegevuskava kasutatakse plaanipäraselt, on kiusamine ka vähenenud.“

Osa lapsevanematestki on arvamusel, et koolides ei tehta kiusamise vastu midagi. Lastevanemate liidu tegevjuhi Ulla Siimese sõnul paljud vanemad ei teagi, kui palju kiusamisega võitlemiseks tööd tehakse ja vaeva nähakse. Tema arvates oleksid vanemad teemaga paremini kursis, kui tunneksid end rohkem kooliellu kaasatuna. Salmivalli meelest on see kena mõte, kuid töökogemustele tuginedes teab ta, et osa lapsevanematega on koostöö tõeliselt keeruline. Ei tohi unustada, et ka kodudes on mõned lapsed vägivalda kogenud või pealt näinud. Nii Siimes kui ka Salmivalli panevad südamele, et vanematele tuleks täpsemalt selgitada, kuidas kiusamisse kui nähtusesse sekkuda.

Paari aasta pärast teatakse kindlasti palju rohkem sellest, kuidas koolides kiusamise ennetustöö on edenenud ja milliste raskustega on kokku puututud. Nimelt juhib Christina Salmivalli uut selleteemalist uuringut, milles osaleb kokku 32 kooli Soomes.


Palk koosneb paljudest osadest

Tekst: Airi Vuolle

Õpetajate töötasu koosneb põhipalgast ning lisatasudest ja hüvitistest. Suurem osa lisatasudest on piiritletud töölepingus, osa neist seotud tööandjaga, kes on kooli omanik, ning õppeasutusega. Graafiliselt kujutaks palgapusle püramiidi (vt joonist).

Õpetajate põhipalk sõltub kollektiivlepingust ja on ühesuurune kõigile, kes kuuluvad samasse palgaarvestuse kategooriasse, mis omakorda sõltub haridustasemest ja erialast.

Õpetajate kuupalk võib erineda sadades eurodes isegi asutuse sees. Pole ju alustaval õpetajal veel tööstaažigi ega ole jõutud hinnata tema töö tulemuslikkust.

Palgapüramiidis on välja toodud nii kohaliku omavalitsuse kui ka erakoolide palgad. „Kuigi lasteaedades, üldharidus- ja ametikoolides on erinev töökorraldus, on töötasupoliitika ja -arvestus üsnagi sarnane,“ selgitab tööturuspetsialist Laura Nurminen õpetajate ametiühingust.

Nii on valla palgal töötavatel klassiõpetajatel viis palgarühma, samas on lasteaedades töötasud seotud ametikoha nimetuse ja töö raskusastmega.

Riiklik palgakorraldus aga erineb täielikult püramiidskeemist ja põhineb töö raskusastmel ning tulemuslikkusel.

Kuna lisatasud on märkimisväärne osa töötasust, peaks iga õpetaja täpselt uurima, milliseid lisatasusid tema töökohas määratakse ja kellel on õigus neid saada. Staažilisale on õigus kõigil, kellel on piisavalt töökogemust (näiteks tõuseb palk 5, 8, 10, 15 ja 20 tööaasta järel, alguses 4% ja hiljem 6%). Seevastu tasu lisatundide eest võib muutuda igal uuel õppeaastal.

Igal õpetajal on õigus kontrollida ja teada saada, mille alusel tema palk kujuneb. Kas ametikohajärgne palgaklass on õige, kas on arvestatud töö raskusastet, milline staažilisa on määratud ja millised on lisatasud – kogu see teave peab olema õpetajale isiklikult kättesaadav, kantud tema andmekaardile ja edastatud ka palgaarvestajale.

Kuigi lisatasud pole töökohtades ühesugused, tasustatakse teatud töövaldkondi kõrgemalt, näiteks üleminekut ühelt kooliastmelt teisele, LÕK-õppetööd, koolisiseste töörühmade juhtimist.

Laura Nurminen soovitabki õpetajatel osa võtta infoõhtutest, mida ametiühing aeg-ajalt haridustöötajatele korraldab, et saada selget teavet, mille alusel neile palka makstakse.

Haridusasutuse juht vastutab selle eest, et töötaja teaks, milline on palgakorraldus. Sellest peab asutuses olema ka paberversioon. Õpetajale antud palgalehel peavad olema ametikoha palgaklass, põhipalk, staažilisa, lisatundide hüvitis ja muu lisatöö hüvitis.


Täiendavad puhkuseperioodid pikema õpetajatöö toetamiseks

Ametikooli õpetaja Konsta Ojaneni lugejakiri.

Samal ajal kui ühiskonnas püütakse inimeste tööiga pikendada nii selle alguses kui lõpus, vähendatakse tööjõu taastumist toetavaid tegevusi, nagu näiteks osaline pension, õppe- ja loomepuhkus.

Et inimene oma tööelu lõpupoole ikka veel jaksaks tööl käia, on tal lubatud töökoormust vähendada, näiteks loobuda ületunnitööst. Tavaliselt on ülemused seda ka võimaldanud.

Aastasele tööajale siirdunud ametikoolides on aga eespool nimetatud võimalus kadunud ja osalisele tööajale siirdumisega kaasnevad omad mured. Aastasele tööajale siirdumise järel on puhkus lühenenud ja varasemad vabad päevad vähenenud kokku pooleteise nädala võrra. Tagatipuks võib koolijuht töötaja puhkuse tükeldada väikesteks osadeks ja õpetaja ei pruugigi kurnavast tööaastast täielikult taastuda.

Kuna praegu on Soomes käsil pensioniea tõstmise arutelud, tuleks mõelda, kuidas pedagooge nende tööelu lõppetapil paremini toetada. On ju vilunud ja kogemustega õpetaja ühiskonna jaoks hindamatu!

Minu soov Soome õpetajate ametiühingule oleks, et järgmistel palgaläbirääkimistel teeksid nad ettepaneku lisada senistele staažilisadele tasu 25, 30 ja 35 tööaasta eest (praegu palk pärast 20 tööaastat enam ei suurene).

Teadupärast ei saa raha eest jõudu juurde, seepärast võiks õpetajate uusi staažilisasid kehtestada nende senise aastase (1500–1600-tunnise) tööaja lühendamisena. Nii võiksid 25-, 30- ja 35-aastase staažiga õpetajad töötada aastas vastavalt 1420, 1340 või 1260 tundi.

See pole ju võimatu? Vastutasuks suudaksid kõige kogenumad pedagoogid jõuvarusid säästes pensionieani tööl püsida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!