Piirinihutajad muudavad maailma hoolivamaks kohaks

9. okt. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - Piirinihutajad muudavad maailma hoolivamaks kohaks kommenteerimine on välja lülitatud
Tiina Kallavuse nimelise Piirinihutaja auhinna laureaadid ja žürii liikmed: Liina Kersna, Airiin Demir, Marju Aas, Siim Värv, Anne Daniel-Karlsen, Jaanika Käst, Maret Lill, Tiina Kodu. Foto: Sirje Pärismaa

Esimest korda välja antud Tiina Kallavuse nimelise Piirinihutaja auhinna pälvisid Tartu Herbert Masingu kooli psühhiaater Anne Daniel-Karlsen ja LÕK-õpilastele matemaatikaolümpiaadi korraldanud Urvaste ja Valga Jaanikese kooli meeskond.

Tartu Herbert Masingu kool asutas oma direktori Tiina Kallavuse mälestuseks temanimelise Piirinihutaja auhinna eelmisel aastal. Siht on tunnustada ja rõõmustada inimesi, kes julgevad ja tahavad muuta maailma erivajadustega noorte jaoks hoolivamaks kohaks. Auhinnaga soovitakse tõsta esile ka mõttekäike ja lahendusi erivajaduste valdkonnas. Inspiratsiooniks oli Tiina Kallavuse särav elutöö, tänu millele piirid, mis varem tundusid enesestmõistetavad, seda enam pole.

Konkursile esitati 11 kandidaati, komisjon tegi oma valiku ning märtsikuus pidanuks auhinnad üle antama, kuid just konverentsipäevaks tõmbas koroonaviirus kogunemistele piirid ette.

Seekord õnnestus tunnustustseremoonia ära teha ja 2. oktoobril anti Dorpati konverentsikeskuses üle koguni kaks auhinda. Gran d prix’ pälvis lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsen, kes on oma elu pühendanud psüühiliselt katkiste laste ja noorte aitamisele. Ta on olnud ravipedagoogilise Tartu Maarja kooli üks rajajaid ja juhte. Tosina aasta pikkune kogemus Norras Lillehammeris psüühiliste probleemidega noortele mõeldud ravikodus ja miljööteraapia koolitus ajendas teda koos Tiina Kallavusega asutama ka Tartusse Masingu kooli juurde miljööteraapilise ravikodu. Nüüd on Daniel-Karlsenil koos mõttekaaslastega loomisel järgmine ravikodu Elva külje alla looduskaunisse paika Peedule. Eelmise aasta lõpus toetasid „Jõulutunneli“ vaatajad ja suurannetajad keskust 393 000 euroga.

Tiina Kallavuse aastaauhind ja 1000-eurone preemia AS Küttemaailmalt omistati Urvaste ja Valga Jaanikese kooli meeskonnale lihtsustatud õppekava järgi õppivatele õpilastele matemaatikaolümpiaadi korraldamise eest. Olümpiaadid on toimunud juba kahel aastal ning traditsiooni jätkatakse.

Auhinna võtsid vastu Urvaste ja Valga Jaanikese kooli direktor Jaanika Käst, Urvaste kooli õpetaja Tiina Kodu ja Jaanikese kooli õpetaja Maret Lill.

Uus kogemus

„Meie olümpiaadiidee küpses 2018. aasta sügisel, kui mind valiti kahe kooli direktoriks. Märkasin, et koolijuhi postkasti tuleb kutseid olümpiaadidele ja konkurssidele, aga ükski neist ei sobi meie lastele, LÕK-õpilasi ei oodata kuskile,“ meenutas Jaanika Käst. Direktor rääkis mõlema kooli eripedagoogide ja logopeedidega, et kui teeks ise. Koolimeeskonnal läks veidi aega, et mõttega harjuda, aga kõik sai teoks ja mõlemas koolis toimusidki olümpiaadid. Ka üks Tartu kool haaras mõttest kinni ja idee on vaikselt Tartusse levinud.

„Kui olukord lubab, tahame novembris korraldada järgmise olümpiaadi,“ sõnas Käst. „Teeme koostööd Võru- ja Valgamaa matemaatika aineühenduste juhtidega, et LÕK-õpilased jõuaksid olümpiaadidele nii HEV-koolidest kui ka tavakoolidest.“

Õpetaja Tiina Kodu koostas ülesanded koos õpetaja Lea Leesikuga. Nad konsulteerisid maakonna ainesektsiooni juhiga, kes näitas põhikoolide olümpiaadi näidisülesannete süsteemi.

„Tegime sama süsteemi järgi, aga oma raskusastmega,“ märkis Tiina Kodu. „Oleme laiendanud osalejate ringi. Kui esialgu osalesid 4.–6. klassi lapsed, siis nüüd ka 7. ja edaspidi 8. klass. Loodame, et osavõtvate koolide arv suureneb.“

Õpetajad on oma silmaga näinud, kuidas lapsed aasta jooksul tänu sellisele võimalusele arenevad, kui tõsiselt nad uut väljakutset võtavad ja kui suureks saavutuseks seda enda jaoks peavad. Tunnustatakse kõiki lapsi, kes osa võtavad, kohti välja ei anta. Vaid õpetajad teavad, kui palju keegi sai punkte. Töid analüüsitakse ka vanematega. Üks ema küsis juba eelmise aasta sügisel, millal jälle olümpiaad tuleb.

Matemaatikaolümpiaad annab võimaluse tavapärasest rohkem pingutada ja ka uue sotsiaalse kogemuse. Jaanikese koolis õppivad vene lapsed said võimaluse osaleda olümpiaadil oma emakeeles.

Maret Lill, kes on teinud inimeseõpetuse õpikuid, avaldas lootust, et kunagi jõutakse matemaatika juurest ka teiste ainete olümpiaadideni.

Milliseid piire on teil tulnud elus nihutada? Mis on olnud kõige raskem?

Anne Daniel-Karlsen: Erialaselt kõige keerulisem on olla kohutavalt räigete väärkohtlemise lugude kõrval nii, et suudad seda iga päev taluda. See on enese jaoks suurim taluvuspiiride nihutamine. Vahel tahaks midagi drastiliselt muuta, aga terapeudina ei saa seda teha, vaid pead ootama ja vaatama, et keegi, kelle ülesanne see on, suudab seda teha sinu toel.

Iseenese piiride nihutamine ongi kõige raskem. Kui oled noor, siis ei tundu see üldse raske. Mida küpsemaks saad, seda rohkem tuleb ämblikuvõrke. Lood pole lihtsad ja ühesed. Kuidas leida punane niit läbi ämblikuvõrgu? Kas jaksad või mitte? Selle küsimuse ees ei ole ma tihti olnud, aga kui ühel aastal lahkusid korraga kaks kaaslast, Tiina Kallavus ja Marju Lepajõe, läks vaja jõudu ning tuli taas iseenda piire nihutada.

Jaanika Käst: Oleme erinevad, õpetajad ja õpilased. Iga õpilane on oma arengurajaga. Aga meil on ühine moment – inimeseks olemine. Seda peab vahepeal meelde tuletama, et kõik oleme inimesed.

Minu üheksa-aastane lastekaitsetöö kogemus enne koolijuhiametit ütleb, et räigeid lugusid juhtub ikka, aga tugivõrgustikku ja koostöölülisid on varasemast rohkem. Seda tööd on hea teha.

Tiina Kodu: Olen oma teadliku elu töötanud HEV-lastega. Elu on palju muutunud. Neljakümneselt läksin veel Tartu ülikooli eripedagoogikat õppima. Sellel ajal rääkisid Jaan Kõrgesaar ja teised lugupeetud õppejõud, kuidas on välismaal. Mõtlesime, et püha müristus, kas meie ka kunagi nii kaugele jõuame. Mul on hea meel, et oleme palju edasi läinud ja kõik on tulnud mühinal järele. Piirid on laste jaoks muutunud.

Maret Lill: Kõige raskem on isiklikke piire nihutada. Hea on ju istuda rutiinis. Kui olin kaheksa aastat hooldusklassi õpetaja olnud, läksin veel kord ülikooli. Eripedagoogina olin juba varem lõpetanud ülikooli. Läksin uuesti õppima sellepärast, et midagi oma elus muuta, seada piire kaugemale. Nii on tulnudki minu ellu õpikute kirjutamine, õppekavade arendus. Sellega nihutad iseenda piire rohkem kui maailma piire. Paned ennast proovile.

Anne Daniel-Karlsen: 25 aastat on kestnud Maarja kool. Vanemad, kes kartsid sinna minna, eriti isad, on öelnud, et juba väravast sisse astudes saavad nad aru, et sealpool on normaalsus ja selja taga ebanormaalsus.

See piir on ületatud. Aga kui palju valu ja ängi on selle taga, et lapsed hakkama saaks! „Jõulutunnel“ näitas, kui suur on inimeste tõeline toetus.

Aga siis kuuled, kuidas keegi läheb värava tagant mööda ja ütleb, et kas siis riigil muud teha pole. Peaks hoopis inimesi aitama, mitte selliseid lapsi. Kuidas ületada sellist piiri? Kuidas suuta tegutseda nii kaua, et inimesed, kes näevad kõike vaid egoistlikust seisukohast, hakkavad nägema ka väljapoole? Ühiskonna muutuseta ei saagi kedagi aidata.

Olen kümme aastat ravikodu ideed kandnud. Mina ei näe elu teisiti, kui et on olemas ravikodude võrgustik üle Eesti. Need ei tohi olla suured, vaid väikesed, et lapsed saaks tuge, enne kui haiglasse jõuavad. Mõni laps on kahe aasta jooksul olnud 20 korda haiglas.

Peedul on asi hästi lahenenud. Kohalik omavalitsus on väga toetav. Mõni, kes pole suutnud seda mõtet toetada, on müünud krundi maha. Loodame, et saame juba järgmisel suvel alustada.

Milline tähtsus on teie jaoks Tiina Kallavuse nimelisel Piirinihutaja auhinnal?

Maret Lill: Tunnustus on suurepärane. Kunagi ütlesid rootslased, et ärge oodake vanemate tunnustust. Kõige suurem on kolleegide tunnustus. See auhind ongi kolleegide tunnustus.

Jaanika Käst: See oli suur üllatus. Tunnustus tuleb sisu eest ja see läheb korda, iseenesest kerkivad suunurgad ülespoole.

Me ei jaksa olümpiaade tervel Eestimaal teha, aga küll maakonnad järele tulevad. Et kõik Eestimaa LÕK-lapsed saavad osa ja tavakoolide HEV-lapsedki olümpiaadielamuse.

Anne Daniel-Karlsen: See auhind oli mulle kui Tiina lehvitus teispoolsusest ja annab palju jõudu.