„Sõnajalaõie“ kiituseks

Tallinna Lasnamäe gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetaja MONIKA SOOALU tutvustab Mare Kitsniku uut eesti keele õpikut „Sõnajalaõis“.

Monika Sooalu on õpetanud selle õpiku järgi eesti keelt 10. ja 11. klassi vene õpilastele ja tal on „Sõnajalaõie“ kohta öelda üksnes kiidusõnu.

Õpetaja Sooalu toonitab, et „Sõnajalaõie“ järgi on kergem ja huvitavam õpetada kui varasemate õpikutega. Selles on eesti keele sagedasemad sõnad ja neid kasutatakse nii lugemisel, kirjutamisel, grammatika õppimisel kui ka vestlustes ja aruteludes. Õpik läheb parajas tempos raskemaks, kõik on üles ehitatud loogiliselt. Õpilastele aga meeldib „Sõnajalaõis“ lihtsa eesti keele pärast ning lisaks on ülesanded seal ootamatud ja vaimukad. Ning alati saab natuke nalja ka.

Õpik, milles on ka õppimise meetodid sees

Monika Sooalu: „Hiljuti õppisime kaheosalisi tegusõnu ja harjutamiseks andis õpik ülesande, kus õpilane pidi pantomiimiga näitama, miks ta tundi hilines. Kõigepealt sai õpilane mõned tegusõnad, mida oli õpitud, ja hakkas neid oma liigutustega väljendama. Teised õpilased pidid ära arvama, miks ta hilines ehk missugust kaheosalist tegusõna oma liigutustega edasi püüab anda. Näiteks „jäi haigeks“, „magas sisse“ jne. Kõik said kõvasti naerda.

Selliseid fantaasiat ergutavaid harjutusi ja ülesandeid on „Sõnajalaõies“ aga palju, nii et võiks öelda, et Mare Kitsnik on osanud oma õpikusse ka õpetajaraamatu sisse kirjutada. Tavaliselt kirjeldatakse keele õpetamise meetodeid eraldi õpetajaraamatus, kuid „Sõnajalaõies“ näevad nii õpetaja kui õpilased ka seda, kuidas mingit teemat tuleks õppida. Nii ongi õpetajal lihtsam õpetada ja õpilastel kergem õppida.

Meetoditest meeldib mulle väga, et selles õpikus on palju rühma- ja paaristööd. Proovisin paarisõpet juba siis, kui Mare Kitsnik oma õppematerjale alles koolides katsetas. Meenub näiteks üks paarisõppe katseharjutus, kus üks õpilaste paar luges üht ja teine paar teist teksti, mis oli natuke erinev. Kuna need õpilased olid alles hiljuti Eestisse tulnud ja oskasid eesti keelt vähe, pidid nad näitama koomiksite abil, kuidas nad loetud tekstist aru said. Algul joonistasid nad koomiksi oma teksti esimese osa koha. Siis vahetasid paarid oma koomiksid ära ja joonistasid koomiksi teksti teise osa kohta ning vahetasid jälle koomiksid ära. Lõpuks sai kummalgi paaril loetud teksti kohta valmis neli koomiksipilti.

Õpetajana oli mul huvitav jälgida, kuidas õpilaste paarid väga innukalt omavahel arutasid, kas nad ikka said eestikeelsest tekstist õigesti aru. Paarilisega arutades oli palju kindlam tunne kui üksinda mõeldes ja kaheldes. Tore oli jälgida ka seda, kuidas õpilased naerma puhkesid, kui teise paari koomiksid enda kätte said.

Järgmise ülesandena pidid kõik õpilaste paarid joonistama oma koomiksitegelaste juurde jutumullid ja kirjutama sinna, mida keegi ütleb. Seejärel pidid nad oma koomiksitest kaaslastele jutustama ja seejuures kasutama õpitavaid grammatikavorme – liht- ja enneminevikku. Õpikus on hästi palju selliseid aktiivseid sõnavaraülesandeid ja kõiki keele osaoskusi arendatakse aktiivselt – just nimelt aktiivselt. See pole kuiv õpik, kus loetakse teksti ja tehakse harjutusi.

See on õpik elust enesest

„Sõnajalaõis“ on väga elulähedane õpik, sest seal on palju materjali n-ö elust enesest ehk internetiportaalidest, eesti õpilaste blogidest, raadio- ja televisioonisaadetest, filmidest jne. Tänu sellele õpivad õpilased ka eesti kõnekeelt ja isegi slängi. Näiteks teleseriaali „Nullpunkt“ vaadates kuulevad vene õpilased hästi palju eesti kõnekeele väljendeid, mida enamik neist pole varem kuulnudki, olgu siis tegemist väljenditega „ära põe“, „vahet pole“, „täitsa lõpp“ jms. Vene õpilastele tohutult meeldivad need eestlaste väljendid.

Elava eesti keele keskele viivad õpilasi ka selles õpikus olevad tänavaküsitluse ülesanded. Kõigepealt arutame klassis läbi, kuidas eesti keeles võõra inimese poole pöördutakse, siis kirjutame küsimused eelnevalt klassis valmis ning seejärel lähevad õpilased Lasnamäe turule eestlasi otsima ja neid küsitlema. Kuna me oleme teinud „Sõnajalaõie“ õpikust igasuguseid ebaharilikke harjutusi ja ülesandeid, siis ei tundu õpilastele ka turule minek ja möödujate küsitlemine imelik – see on tavaline õppimine, millega saavad kõik hakkama.

Elu enda keskele viivad Kitsniku õpiku ka improviseerimise ülesanded, kus õpilased pannakse mingisse rolli või situatsiooni ja kus nad peavad eesti keelt kasutades mingi probleemi ära lahendama. Näiteks olukord, kus politseinik tabab kiiruseületaja. Kahele õpilasele antakse kätte sõnad, mida kasutades nad peavad vestlust arendama. Õpilased mõtlevad nendele sõnadele, mis neile lipikutel kätte anti, aga ka olukorrale, mille nad peavad lahendama. Fantaasia hakkab lendama, öeldakse ka väga ootamatuid lauseid ja jällegi saab nalja ka.

Keelereeglid avastatakse ise

„Sõnajalaõie“ puhul hindavad õpilasedki kõrgelt seda, et nad saavad keelereegleid näidete põhjal ise avastada. Klassikalises keeleõpikus on ju nii, et kõigepealt antakse reegel ja paar-kolm näidet reegli kinnituseks ning seejärel hakatakse harjutusi tegema. Mare Kitsniku õpikus on vastupidi – kõigepealt on esitatud näited, nii et õpilane hakkab neid lugedes ise reeglipära aimama.

„Sõnajalaõie“ teine oluline põhimõte on, et rääkima õpitakse rääkides. See tähendab, et enamiku ülesannete puhul peavad õpilased rääkima ja me tõesti räägimegi igas tunnis väga palju. Et üks õpilane vastab tahvli ees ja teised kuulavad – sellist tundi selle õpiku järgi anda ei saagi.

„Sõnajalaõie“ ülesanded ja harjutused on enamasti rühmadele ja paaridele, klassis moodustatakse palju väikseid rühmi, kus kõik õpilased saavad etteantud teemal kaasa rääkida, kasutades seejuures õpiku etteantud sõnu, väljendeid ja õppimismeetodit. Ette annab õpik alati neid sõnu, mida eesti keeles kõige rohkem kasutatakse. Tore on jälgida, kuidas kogu klass hakkab sumisema, kui rääkimisülesanne on kätte saadud. Mina õpetajana käin siis klassis ringi ning lähen appi neile gruppidele, kus ei saada vestlust käima.

Kolmas väga oluline põhimõte on „Sõnajalaõies“ see, et selle harjutusi ja ülesandeid suudavad teha nii nõrgemad kui ka tugevamad õpilased. See tähendab, et enamikku ülesannetest ja harjutustest tehakse rühmade või paaridena, kus sõna saavad nii nõrgemad kui ka tugevamad õpilased. Kõik räägivad, lihtsalt nõrgem on napisõnalisem, tugevam põhjalikum. Selle õpiku puhul ei ole nii, et nõrgem õpilane lihtsalt istub ja kuulab, kuidas teised räägivad. Mare Kitsnik on ülesandeid koostades mõelnud, et nõrgem õpilane saaks samuti aktiivselt kaasa töötada. Meie klassis on nii, et keeleliselt nõrgemaid see ei häiri, et tugevamad neid aitavad, ja õppimise seisukohast on see suurepärane.

Sobib kujundava hindamisega

Kes on harjunud traditsioonilise õpikuga, sellel tekib „Sõnajalaõie“ puhul muidugi hindamise küsimus. Õpetaja ei suuda ju paaris- ega rühmatööde puhul kõiki õpilasi jälgida ega hinnata. Aga miks peakski kõiki jälgima ja hindama just õpetaja? Mina olen korraldanud nii, et õpilased hindavad üksteist ja hindavad ka ennast ise. Ainult vajadusel annan mina neile ka tagasisidet. Õpilastele enesehindamine väga meeldib ja nad on vahel rangemadki, kui oleksin mina õpetajana.

Tundub, et „Sõnajalaõis“ sobib väga hästi kujundava hindamise põhimõtetega. Eesti koolis mõeldaksegi liiga palju numbrilisele hindamisele. Hindest palju tähtsam on ju see, et iga õpilane oma oskuste piires kaasa töötab ja areneb. Olen viimasel ajal seda meelt, et keeleõppes võiks üldse olla ainult kaks hinnet. „Sõnajalaõie“ ülesannetega tundides on ju ainult kaks võimalust: kas sa töötad kaasa või ei tee seda. Nii piisabki ainult kahest hindest: viis või kaks. Minu tundides töötavad kõik õpilased kaasa ja nii on nad kõik hea hinde ära teeninud. Kui aga selliseid õpikuid nagu „Sõnajalaõis“ on juba rohkem, siis minnakse ilmselt üle arvestatud/arvestamata hindamissüsteemile.

Mulle meeldib ka see, et „Sõnajalaõies“ tõeliselt õpetatakse kirjutamist, lausa lõik lõigu haaval. Varasemates õpikutes on antud teema ette ja õpilane on hakanud kohe pikka kirjandit kirjutama. Selles õpikus jagatakse tekst osadeks ja igas tunnis võetakse läbi ainult üks osa. Näiteks selgitatakse, mis on sissejuhatav lõik, ja kirjutatakse siis see tunnis kohe valmis. Järgmisena tulevad arutelulõik, kokkuvõttelõik jne. Niimoodi õpitaksegi kirjutama kirjandit, arutlust, arvamust jms. Kuna iga lõik on lühike, siis jõuab tunnis peale kirjutamise veel palju muud teha ja tund jääb vaheldusrikkaks.

Kokkuvõtteks ütleksin, et selles õpikus ei ole niisugust harjutust ega ülesannet, mis ei töötaks. Iga harjutus on pakkunud õpilastele huvi, sest kõik need on lõbusad ja toredad.“

Õpetaja Monika Sooalu märgib, et kui on olemas selline hästi struktureeritud, üliloogiline, kõigile arusaadav vaimukas ja lõbus õpik, jääb järele veel ainult üks probleem ja see on eesti keele tundide vähesus tunniplaanis – praegu on ainult kaks kontakttundi nädalas. Üks tund kestab küll 75 minutit, kuid sellest on ikkagi vähe. Kuid järgmisel trimestril ongi Lasnamäe gümnaasiumi 11. klassi õpilastel juba neli tundi nädalas ja siis läheb neil eesti keel kindlasti veel paremini lahti.

Uus eesti keele õpik õpilase pilguga

Järgnevalt annavad Mare Kitsniku õpikule „Sõnajalaõis“ hinnangu Lasnamäe gümnaasiumi 11. klassi õpilased Nikita Artjomov, Oleg Arusoo, Sofia Fedotova ja Sofia Marttila.

Te õppisite möödunud aastal „Sõnajalaõie“ esimese köite järgi ja tänavu sügisel õpite teise köite järgi. Missugused on muljed?

Nikita Artjomov: Mulle see õpik meeldib, sest see on noortepärane. Näiteks meeldis mulle vaadata teleseriaali „Nullpunkt“. Seal on palju sõnavara, mida eesti noored kasutavad. Näiteks „täielik hullumaja“, „jäta mind rahule“ jt. Kui ma nüüd eesti noortega kohtun, saan neid väljendeid kasutada. Aga „Sõnajala“ õpikus on „Nullpunkti“ koha ka palju harjutusi ja ülesandeid, nii sõnavara kui ka grammatika kohta.

Sofia Marttila: Mulle meeldib ka, et selle õpiku teemad on igapäevaelust ja noortepärased. Selles õpikus on ülesandeid Snapchatist, Instagramist, Facebookist. See teeb õppimise lihtsamaks. Ja õpiku ülesandeid on seal ka meie enda elust – näiteks mis me tegime pärast kooli jne.

Sofia Fedotova: Mulle meeldib, et eesti keele ülesanded on seotud eesti kultuuriga, nagu näiteks film „Nullpunkt“, mida me vaatasime ja kust õppisime sõnu, aga ka grammatikat. Teiseks meeldib mulle, et õpikus on palju kuulamisülesandeid. Aga oleks väga hea, kui kuulamisülesandeid oleks veel rohkem. Õpikus on ka tore intervjuu „Reis ümber maailma“.

Oleg Arusoo: Mulle meeldib, et õpikus ei ole uutel sõnadel ja väljenditel venekeelset tõlget juures ja peame ise mõtlema, mida need tähendavad.

Sofia Fedotova: Selles õpikus on palju eesti kaasaegsest kultuurist ja see on väga tähtis. On näiteks eesti muusikast, filmikultuurist jne. Eesti keel ja kultuur on selles õpikus üks tervik. On ka väga palju pilte ja tabeleid.

Nikita Artjomov: Kui õpime vene koolis eesti keelt, on kõik tavaliselt väga abstraktne, eesti keelt rääkida ei saa ja sellega asi lõpeb. Aga telesari „Nullpunkt“ ei ole abstraktne. Ma saan seal kuulata, millest peategelased räägivad, ja see aitab mul palju paremini eesti keelest aru saada. See sari näitab ka eesti elu, sotsiaalset keskkonda, kuidas elatakse eesti peredes, millised on eestlaste probleemid kodus ja koolis. See kõik on meile huvitav ja tähtis. Grammatikaülesanded on „Sõnajalaõie“ õpikus väga arusaadavad. Mulle meeldib ka see, et õpik on nii värviline, olulisemad mõtted on seal rohelisel, roosal, sinisel, hallil või kollasel foonil. See fookustab väga hästi teemasid. Kui otsin grammatikareeglit, siis vaatan õpikus värvilise taustaga kohti. Ja mulle meeldib, et õpikus on realistlikud fotod, mitte joonistused. Fotod on paremad kui joonistused.

Kuidas teile improviseerimise mängud meeldivad?

Oleg Arusoo: Politseiniku mängus olin ma üsna närvis, sest mul ei olnud algul mõtteid, mida ütelda. Aga siis vaatasin neid sõnu, mida ma kasutama pidin, ja hirm kadus ning mäng hakkas minema. Kui politseinik küsis, mis haridus mul on, siis ütlesin talle, et ülikooliharidus.

Sofia Fedotova: Kui sõnad on lipikute peal ette antud, on üldiselt lihtsam vestlust alustada. Aga laused peavad olema loogilised ja see võib asja ikkagi raskeks teha.

Sofia Marttila: Me lavastasime klassis „Nullpunkti“ esimest osa. Üks õpilane tuli klassi keskele ja ütles: „Mina olen Johannes.“ Ja siis ta rääkis, mida ta teeb ja mida mõtleb. See mäng tuli meil väga hästi välja.

Nikita Artjomov: See oli nagu teater, mulle väga meeldis. Kui ma olen Johannese rollis, siis on lihtsam eesti keelt rääkida, sest ma ei ole siis Nikita. Kui ma eesti keeles vigu teen, siis teeb neid Johannes, mitte mina. Me vaatasime „Nullpunkti“ iga osa ainult üks kord, aga mul ei olnud raske aru saada, mis seal toimub. Seal on pilt ees ja kontekst aitab aru saada. Selles filmis on ka lihtne eesti keel. Isegi kui kõiki sõnu ei tea, saad ikkagi aru, mis toimub, ja niimoodi on kasulik õppida, sest sa aimad, millest räägitakse.

Sofia Fedotova: Mulle tundub, et kuulamine on keele õppimise juures peamine, sest kui sa ei kuule eesti keelt, ei hakka sa mitte kunagi eesti keelt õigesti rääkima.

Missugused eesti keele õpikud teil varem olid?

Nikita Artjomov: Meil olid väga vanad õpikud. Peaaegu kõik eesti keele õpikud on olnud ühtemoodi, tavalised ja igavad. Aga see õpik laiendab meie silmaringi. Meil oli üks teema „Ümber maailma reisija“, see reisija oli Jaapanis, ja nüüd me teame kõiki sõnu, mis on seotud ümber maailma reisimisega.

Sofia Marttila: „Sattuma“, „enesekaitsevõte“, „pipragaas“ – need sõnad saime selle teemaga selgeks. Õpiku lõpus on kuulamistekstide ärakirjutused. Kui sa ei saa kuulates aru, millest inimesed omavahel räägivad, siis saad sama juttu lugeda. Saad võrrelda, kuidas räägitakse ja kuidas seda kirjutatakse.

Kas teie klassis räägivad kõik eesti keelt nii hästi kui teie?

Sofia Fedotova: Sõltub inimesest.

Nikita Artjomov: Mulle tundub, et huvi on keele õppimisel väga-väga tähtis. Kellel on huvi, see õpib eesti keelt, jaapani keelt, saksa keelt ja teisi keeli.

Sofia Marttila: Kui sa elad või suhtled eesti keskkonnas, siis on tulemused paremad ja hakkad eesti keelt paremini rääkima. Selle õpiku järgi saab aga igaüks igas tunnis eesti keelt rääkida – näiteks rühmatöö ajal. Varem oli väga suur probleem, et tunnis rääkis ainult üks õpilane korraga. Nüüd räägime omavahel rühmas ja oleme mõnes tunnis isegi viis teemat läbi rääkinud. Nii saavad kõik rääkimise praktikat.

Mäng ei ole preemia, vaid õppimine ise

Eesti koolis kasutatakse mängulis-improvisatsioonilist aktiivõpet veel lubamatult tagasihoidlikult, nendib vene koolidele mõeldud eesti keele õpiku „Sõnajalaõis“ autor, Tartu ülikooli eesti keele teise keelena didaktika vanemteadur Mare Kitsnik.

Ta osutab, et mängud on viimasel ajal küll haridusse levimas, kuid enamasti kasutavad õpetajad mänge vahelduseks tõsisele õppetööle või preemiaks, kui kõik vajalik on ära õpitud ja veidi aega üle jääb. Siiski on ka õpetajaid, kes kasutavad mängu läbivõetud materjali kordamiseks, täpsustab Mare Kitsnik, kuid seegi variant on mängu tohutute võimaluste alahindamine, sest mäng ei ole hea ainult lühidalt kordamiseks, vaid ka kogu uue osa õppimiseks ja harjutamiseks. Kõige efektiivsemalt õpitakse just oma rühmakaaslastega koos mängides, sest hea mäng on loogiliselt üles ehitatud ja õppekavas õigel kohal ning tekitab palju emotsioone ja hasarti. Nii ei tüdine õpilased õppimisest. Samuti tekib mängides meeskonnatunne, saab omavahel palju suhelda, üksteist toetada ja õppimise tulemused muutuvad palju paremaks.

Mäng muudab keeleoskuse hädavajalikuks

Mäng motiveerib, ütleb Mare Kitsnik. Traditsioonilise õpiku järgi õpib õpilane keelt selleks, et seda hiljem kasutada. Igati loogiline põhjendus, kuid noort inimest, kes elab käesolevas hetkes, see kuigi palju ei inspireeri. Seevastu keelemänge mängides peab ta oskama keelt kohe, siin ja praegu. Mäng muudab keele oskamise talle teravaks vajaduseks ning sellises olukorras tahab ta kangesti kõigest aru saada ja ennast väljendada.

Mänguga saab panna õpilased ka liikuma ja niimoodi keeleõppe väga piltlikuks muuta, lisab „Sõnajalaõie“ autor. Ta toob näiteks grammatikamängu „Puu“, millega õpitakse tagasõnu „ees“, „taga“, „kõrval“, „üleval“, „all“, „otsas“, „küljes“ „vasakul“ jne. Üks õpilane läheb klassi ette ja ütleb, et tema on puu. Õpilased mõtlevad, kes nemad tahaksid selle puu juures olla. Üks läheb kükitab puu ette maha ja ütleb, et tema on puravik puu all. Teine tõuseb puu juures kikivarvule ja teatab, et tema on õun üleval puu otsas. Kolmas läheb puu juurde ja ütleb, et on uss puu sees jne. Edasi tehakse järgmine pilt hoopis uuel teemal.

Mare Kitsnik meenutab, et tema õpilased on mänginud omal algatusel ka „Presidenti“, kus üks õpilane oli president, teine tuli ja ütles, et on adjutant presidendist vasakul, kolmas oli kübar presidendi peas, neljas suur peegel seinal jne. Viimasena saabus pildile pikk ujedavõitu noormees ja teatas, et tema on Eesti lipp presidendi juures. Sellised väiksed improviseeritud minietendused muudavad tunni väga huvitavaks. Improteatrilt on meie koolil veel palju õppida, sedastab õpiku „Sõnajalaõis“ autor.

Ta lisab, et impromängudel on ka see väga hea omadus, et siin saavad õpilased oma fantaasiat rakendada. Nii hakkab tund elama ja õppimine muutub huvitavaks. Klassikalistes keeleõpikutes räägitakse iga teema käsitlemisel asjadest, mis on ette teada ja mis, olgem ausad, pakuvad vähestele huvi. Aga kui õpilastele antakse improviseerimisvõimalus, siis juhtub palju üllatavat ja põnevat. Sõna „improvisatsioon“ tuleb itaalia keelest ja tähendabki ootamatust, ettevalmistamatust. See on ka väga eluline, sest eluski ei räägi keegi sinuga tavaliselt nii, nagu sa oled ette kujutanud. Sa pead pidevalt kohanema, ootamatustele reageerima ning oma olemasoleva keelepagasiga toime tulema.

Lisaks võtab mäng tunnis pinget maha. Tavalises tunnis kardab õpilane ikka, et ta ütleb midagi valesti. Mängulises tunnis seda hirmu pole, sest kui lähebki valesti, võib sellest hoopis uus mõte alguse saada.

Õpetaja mõtteviis muutub

Mare Kitsnik toob välja, et oleme harjunud klassi ees seiva õpetajaga, kes juhib sealt õpperühma ja on ise tunnis kõige aktiivsem. Kui aga kasutatakse keelemänge, siis õpetaja justkui ei õpetagi, vaid pigem korraldab tegevust. Õpilased on aga kogu aeg aktiivsed, räägivad palju ning kõik korraga. Nad ei matki enam ka õpetajat, vaid leiavad lahendusi ja vastuseid iseseisvalt. Selles muutunud olukorras on mõni õpetaja tundnud, et milleks siis teda üldse vaja on, kui ta kõigi õpilaste juttu ei kuule ja nende vigu ei paranda. Pärast mõnda aega „Sõnajalaõie“ järgi õpetamist on nad aga aru saanud, et õpetajat on ka selle õpiku puhul hädasti vaja. Just õpetaja paneb tunni käima, soojendab õpilased üles, loob õppimiseks soodsa õhkkonna, käivitab ülesanded ning muudab neid veidi vastavalt oma õpilaste vajadustele. Samuti jälgib õpetaja mängude sujumist, toetab ja aitab, teeb järeldusi õpilaste keelelise arengu kohta ja kavandab sellele vastavalt edasise tegevuse.

Mängides ja improviseerides õppimine on varasemast õppeviisist väga erinev. On õpetajaid, kes suhtusid „Sõnajalaõie“ katsetamise alguses sellesse üsna skeptiliselt. Mõnikord tegid nad õpikust ära vaid mõned tuttavana tundunud lugemis-, kuulamis- ja grammatikaülesanded. Imelikuna paistnud liikumist, pantomiime, mõistatamist ja improdialooge nõudvad tegevused jäid aga vahele. Aga kui nad mõnda sellist siiski proovisid, nägid nad oma üllatuseks, kuidas õpilased selle peale käivitusid, kuidas see neile meeldis ja kuidas nende keeleoskus järk-järgult arenes. Nii hakkas ka õpetajate mõtteviis ja arusaamine õpetamisest tasapisi muutuma.