Sõnal sabast: Pindevillem

Sõduriargoo on ikka olnud külluslik ja kujundirohke ning nii vanemast kui ka uuemast sõdurikeelest leiab ohtralt kujundlikke argoosõnu ka lihtsõduri kohta. Üks vahvamaid omaaegseid „lihtsõduri“ sünonüüme on „pindevillem“, harvem ka „pindejüri“.

Sõna järelosa „villem“ ei ole siin mõistagi midagi muud kui üldnimestunud isikunimi, just nagu „jüri“ sõnades „pindejüri“ ja „torujüri“ ning „klaara“ sõnas „taldrikuklaara“. Samasuguse „villemi“ leiame veel näiteks üldtuntud „võsavillemist“ ja „venivillemist“. Sirje Mäearu artiklis „Pindejürist prügikastikustini. Eesnimelised isikunimetused“ (Oma Keel, 2002/1) on ära toodud ka „vedivillem“, „kitsivillem“ ja „vääksvillem“ (virisev, nuttev laps).

Aga mida võiks tähendada sõna eesosa „pinde“? Vanasti märkis see argikeelsena (marli- või haava)sidet, mitmuses sääremähiseid, aluseks saksa sõna Binde ‘side’. Sõnas „pindevillem“ osutab „pinde“ mõistagi just sääremähistele – teisisõnu jalarättidele või -nartsudele, mida sõdurid vanasti sokkide-sukkade asemel saabaste sees kandsid. Seda kinnitab ka üks 1929. aasta sõdurikeele ülevaade oma seletusega, et „Pinde Villem“ ütlevat ratsaväelased jalaväelase kohta, sest too kannab poolsaapaid sääremähistega – pindedega.

Teades nüüd, mis on „pinde“, võime öelda, et „pindevillemi“ eesosa toimib ühendis sünekdohhina, osutades tervikule (siinkohal ühe kindla ameti pidajale) osa (selle ameti pidajale iseloomuliku üksikeseme või -tunnuse) kaudu. Just samamoodi toimib „toru“ sõnas „torujüri“ ja „taldrik“ sõnas „taldrikuklaara“.

Tänapäeval lihtsõdur enam pindesid ei kanna ja teda tähistavad argoosõnadki on teised. Aga sõna „pinde“ ei ole eesti keelest veel päriselt kadunud: paistab, et seda on hakanud pruukima hobuse- ja ratsaspordihuvilised, mõeldes elastset sidet, mis mähitakse kaitseks ja kõõluste toetamiseks hobuse jala ümber.