„Repunseerima“ on universaalne võõrsõna – see võib tähendada mida tahes ning seda võib pruukida igal pool ja igal ajal, eriti siis, kui mingi asjakohasem võõrsõna meelde ei tule või üldse teada ei ole.

Veebiavarustes mainitakse selle sõna loojana ajakirjanik Esko Tasa, kuid aastaarvud tema autorsust ei toeta. Tasa sünniaasta on 1929, aga Oskar Luts rääkis sellest kui „omal ajal“ mida iganes tähendanud sõnast juba 1921. aastal. Eri allikaid kaaludes tundub kõige tõenäolisem, et „repunseerima“ leiutas hoopis Karl August Hindrey, kes olevat seda kasutanud keelealases sõneluses Johannes Aavikuga, et viimast pilgata.

1931. aasta 10. oktoobri Nool kirjutab: „Hindrey lõi kord salakavala sõna – „repunseerima“, millega võib märkida igat tegevust. Tartu siis vaid repunseeris. Üliõpilased siis repunseerisid joominguid ja eksameid, nagu nad neid mõlemaid nüüd sooritavad. Repunseeriti tütarlapsi, repunseering Emajõel tähendas sõitu Kvistentali, repunseeriti raha laenu- ja hoiuühisusest, repunseeriti artikleid ajalehtedesse. Kord Piima Simm repunseeris ühe joomingu ühes korporatsioonis ja kui ta sealt hiljem välja repunseeriti, siis ta all tänaval lausus: ma astusin sellest konvendist välja!“

1931. aasta 19. oktoobri Esmaspäevas naeruvääristatakse Uudislehte ja selle „rehabiliteerima“-lembust: „Ah, need võõrsõnad! /…/ Soovitame tulevikus tarvitada kõikjal sõna „repunseerima“. See on tuntud sõna ja alati õige ning omal kohal.“

Paul Ariste, keda vahel samuti ekslikult „repunseerima“ autoriks peetakse, on meenutanud, kuidas tema üliõpilane Ain Kaalep teinud kord eksperimendi: kasutanud toda võõrsõna oma tuttavate seas ja vaadanud, kuidas sellest aru saadakse. „Repunseerimist“ oli peetud kurameerimiseks, vaevanägemiseks, ruttamiseks, aukudega sukis käimiseks ja paljuks muukski. Vaat kuidas üks sõna võib repunseerida …