Täiskasvanud on õppimise usku

9. okt. 2020 Annika Poldre toimetaja - Täiskasvanud on õppimise usku kommenteerimine on välja lülitatud

Üha rohkem täiskasvanuid asub õppima kõrg- ja kutsekoolides nii täiend- kui tasemeõppesse. Samal ajal jääb vähemaks noori õppijaid. Kas ja kuhu tööle siirdutakse, see teave on lünklik, ent tänu OSKA uuringutele on erialati teada tööjõuvajadus.

Täiskasvanud õppijate osakaal on viimastel aastatel tõusnud. 2019/2020. õppeaastal õppis üle 25-aastaseid kutseõppes 42% õppureist. Kõrgharidust omandavaid üle 30-aastaseid oli samal õppeaastal 30% õppijatest. Alates 2007/2008. õppeaastast on kutsekoolides täiskasvanud õppijate arv tõusnud ning noorte arv vähenenud. Samamoodi väheneb noorte õppurite arv kõrgkoolides. Kutseõppijate seas on tõusnud ka kõrgharidusega õppurite osa. 2019. aastal oli kõrgharidusega kutseõppijaid 12%, 2012. aastal oli kutseõppuritest 5%-l kõrgharidus.

Kutsekoja korraldatud OSKA uuringutega alustamisest täitunud viie aasta puhul kõneldi tööturu ja hariduse tulevikku vaadates muu hulgas ka täiskasvanud õppijatest.

Mida õpitakse?

Kõrgharidust omandajate seas oli viimasel õppeaastal täiskasvanud õppijaid kõige rohkem sellistel erialadel nagu usuteadus, sotsiaaltöö ja nõustamine, raamatukogundus ja arhiivindus ning käsitöö.

Kutseõppeasutustes õppivaid täiskasvanuid oli rohkem kui 80% järgmistel erialadel: hooldustöötaja ja tegevusjuhendaja, maamõõtja, kalakasvataja, kvaliteedispetsialist, lapsehoidja, käsitöötegija, puhastusteenindaja ja massöör, ka keskkonnakaitse ja aiandus.

Ligi viiendik kutsehariduse lõpetanutest õpib edasi ka pärast kutsekooli. Eelmisel õppeaastal kutseõppe lõpetanutest jätkas õpinguid 18%, neist 12% kutseõppes. Kutseõppes jätkajatest pea pooled õppisid edasi sama või madalama taseme õppekaval. Alates aastast 2009 on 4% kõigist kutseõppe lõpetajatest ehk üle 3700 inimese omandanud lisaks mõne sama või madalama taseme kutseõppe eriala.

Miks õpitakse?

Miks on täiskasvanud õppima läinud, seda on vähe uuritud. „Olen aeg-ajalt kutseeksamil eksaminandilt küsinud, kas tal on plaanis õpitud alal tööturule siirduda. Mõnikord tuleb vastus, et seda küll plaanis pole, talumaja vajab kõpitsemist,“ rääkis ehitusettevõtjate liidu tegevdirektor Indrek Peterson. Statistika näitab, kui palju saab tööturg kvalifitseeritud töötajaid, aga tegelikku uue tööjõu lisandumist see ei kajasta. Tasemeõppes on täiskasvanuid, kes õpivad selleks, et rikastada oma maailma. Nad ei plaani karjääripööret ega siirdu õpitud erialal kohe tööd otsima.

Räpina aianduskooli direktor Kalle Toom leidis, et kui täiskasvanu õpib, siis ta seeläbi ka areneb. Täiskasvanu valib teadlikult, arvestab, mida õppimine tähendab tema töö- ja pereelule, sissetulekutele ning väljaminekutele. Pealegi, isegi kui õpe on tasuta, ei ole kogu see protsess kulutusteta, rõhutas Toom. Kui täiskasvanu omandab uut, leiab ta selles midagi, mida kombineerida oma oskustega, ja nii võib sündida uus kvaliteet. „Inimene, kellel on suurem oskuste ja teadmiste pagas, on individuaalselt vabam oma tegevusi valima, kui ta soovib karjääripööret teha, võtta endale kõrvaltöö või valida elukohta,“ rääkis Toom.

Räpina aianduskool jälgib oma lõpetanute käekäiku umbes pool aastat pärast lõpetamist. Ligi pooled täiskasvanud õppijatest jäävad õpitud erialaga töiselt seotuks. Valdav osa küll kõrvaltööna, aga saavad sealt ikkagi sissetulekut.

Kes maksab?

Kui OSKA uuringud annavad suunised HTM-ile, arvestades tööturu vajadusi, ja ministeerium nende järgi rahastab kutse- või kõrgharidust, siis oma huvihariduse eest peaks inimene ise maksma, arvas Peterson. „Kes maksab ja kui palju võiks olla vaba valiku võimalusi ning kui palju peaks olema riigi suunatud õppimist?“ küsis ta. Ehitusettevõtjate liidu juht põhjendas küsimust sellega, et ehitusvaldkond on olnud üle kümne aasta halvas seisus. Kutseharidussüsteem ei vasta Petersoni sõnul tööturu vajadustele.

Kui ehituses läheb hästi ja ettevõtjatel on töökäsi vaja, siis pole neil võimalik kedagi õppima saata. Kui majandus langeb ja inimesed jäävad tööta, tuleks rohkem võimalusi pakkuda töötajate koolitamiseks. „Tööandjate meelest on meil võimaluspõhine õpe. Kui tekib raha, siis kirjutatakse projekt ja vaadatakse, kust õppijaid saab. Kuid täiendõpe peaks olema vajaduspõhine: kui tööandjal tekib vajadus ja ta saab töötaja õppima saata, siis peaks tal see võimalus olema,“ soovis Peterson.

Elukestvas õppes tuleks Petersoni arvates leida mõistlik piir õppimisele. Elukestev õpe ei peaks tähendama läbi elu otsimist, vaid pigem oma ameti alal enesetäiendamist. „Ütleksin niimoodi näiteks, et Tallinna ehituskool – ehitusmeistrite kool – amet kogu eluks. Ja elukestev õpe tähendab, et ma täiendan ennast oma valdkonnas kuni tööperioodi lõpuni – see võiks olla ideaalne valik,“ pakkus Peterson, pidades silmas tasuta õppimise võimalusi.

OSKA vanemanalüütik Siim Krusell nägi probleemi selles, et täiskasvanud õppija käsitab tasemeharidust kui täiendõpet, kuid tegelikult on väga paljudel töötavatel inimestel vaja oma erialal ainult mingit kindlat oskust juurde, mitte kõike tasemeõppes pakutavat. Aga kui täiendkoolitus on tasuline ja sama eriala tasemeõpe tasuta, siis on selge, kumba eelistatakse.

TÜ sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets pakkus lõpmatuna näivale tasuta õppimisvõimalusele lahenduse: esimese eriala haridusvaliku saab inimene kas tasuta või maksab riik selle suures osas kinni riigi garantiide, õppelaenu tagasimaksmise vm moel ja edasi uusi alasid valides tuleb inimesel oma õppimise eest ise maksta. Kui tal on raha ennast surmani koolitada, siis ei ole põhjust seda keelata, arvas Eamets.

Täiskasvanud õppijate haridustee üle arutlesid Räpina aianduskooli direktor Kalle Toom, OSKA vanemanalüütik Siim Krusell, täiskasvanud õppija ja koolitaja Piret Jeedas, ehitusettevõtjate liidu tegevdirektor Indrek Peterson ja TÜ sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets.


Pärnumaa kutsehariduskeskuse tehnoloogiapäeval näevad põhikooliõpilased, kuidas kutsekoolis õpitakse. Foto: Annika Poldre

Noorte soovid ja tööturu vajadused

Noorte õpivõimed ja õppimissoovid ei lähe kokku tööturu vajadustega, selgub OSKA uuringute andmetest. Tulevikus jääb puudu tehnoloogia- ja IKT-oskustega seotud töötajaid, samuti õdesid, hooldustöötajaid ja õpetajaid. Kuid rohkem kui tööturul vaja õpitakse õigusteadust, ärindust, personalitööd ja raamatupidamist.

Tehnoloogia kasutuselevõtt toob kaasa tööde keerukamaks muutumise ja rutiinsete ning lihtsamate tööülesannete automatiseerimise, mistõttu on vaja nutikaid töötajaid. Tööstuses tuntakse puudust robootikutest ja mehhatroonikutest, kes tehnoloogiat arendada oskavad, kuid suurem osa kutsekoolide lõpetajaid on valmis teiste juhendamisel töötama. Nad oskavad pigem ühte masinat seadistada, kui juhtida ühes süsteemis töötavaid automatiseeritud masinaid.

„Kuidas teha insener-tehnilised õppeained huvitavaks ja meeldivaks kutseõppes või kõrghariduses, selle kohta mul hea idee puudub,“ tunnistas BLRT Masinaehituse OÜ juhatuse esimees Priit Lind. Positiivseks muutuseks nimetas Lind kutseõppurite praktika pikenemist poole aastani ja enamgi. Tänu sellele on lõpetanute praktilised oskused oluliselt paremad kui viie aasta eest.

OSKA uuringujuht Urve Mets tõi hea näite lähiminevikust: kümne aasta eest ei olnud IT populaarne erialavalik, kuid Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit hakkas seda sihipäraselt populariseerima ja nüüd on põhikooliõpilaste konkurents IT-erialadele väga tihe. Metsa sõnul on väga oluline roll noorte suunamisel lastevanematel. Nende hinnangud püsivad vanadel arusaamadel, et näiteks metallitöö on must ja raske. Vaja on murda müüte, et ka lapsevanemad suudaksid lapse tulevikuvalikute juures loovalt mõelda, arvas Mets. Tegelikult on metallitöös palju innovatsiooni, digitaliseerimist ja automatiseerimist, millest noortel, veel vähem siis vanematel, vähe aimu on.

Ühe lahendusena nimetas Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp töökohapõhist õpet, mis võimaldab õppida ja töötada korraga ning sobib eri vanuses õppijatele. „Oluline on, et tööandja on valmis kooliga koostööd tegema ja ära kannatama selle keerulise perioodi, kui inimene õpib,“ lausus Müürsepp.

Pärnumaa KHK-s on 1100 õpilast, neist 70% on tulnud õppima põhikooli järel. Kutsekool korraldab põhikooliõpilastele koostöös ettevõtetega tehnoloogiapäevi, kus õppurid külastavad ettevõtteid ja seejärel näevad sama ala õpet koolis. Ka Eesti masinatööstuse liit on korraldanud üritusi, kus toonud isegi algkooliõpilasi ettevõtetesse, et anda neile ettekujutus tööstusest ja tootmisest.

TÜ teaduskool, kus pakutakse õppimisvõimalusi võimekatele noortele üle Eesti, otsib samuti oma õppureile praktilise suunitlusega tegevust. Kool on kaasanud eraettevõtteid, et näidata noortele, kuidas õppeained seostuvad erialati tegeliku tööga, rääkis teaduskooli juht Riin Tamm.

Üks mõte, mis sellest arutelust jäi kõlama, oli arvamus, et huvihariduses tuleks suurendada tehnika ja tehnoloogia valdkonda, seejuures kahjustamata või alatähtsustamata liikumisharrastusi. Ja reaalainete õpetamist alg- ja põhikoolis tuleks senisest rohkem tähtsustada.