Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Sally Nicholls „Jään elama igavesti: iga minut on väärtuslik“

Sally Nichollsi „Ways to live forever“ esimene trükk ilmus inglise keeles juba aastal 2008 ning võitis ridamisi kirjanduslikke auhindu. Peagi valmis raamatu põhjal sama pealkirja kandev film. Eesti noorte lugejateni jõudis raamat tõlkes alles kümnend hiljem, 2018. a.

Raamatu peategelane Sam Oliver McQueen on 11-aastane poiss, kes põeb verevähi agressiivset vormi, mis ei allu ravile. Tema haigus on juba kolmandat korda tagasi tulnud ja arstid on hinnanud talle jäänud aega mõnest kuust kuni kõige rohkem aastani.

Sam ei pea käima koolis, samuti lubatakse tal haigla asemel viibida kodus. Talle ja tema parimale sõbrale Felixile käib mõnel korral nädalas tunde andmas koduõpetaja proua Willis. Raamatut „kirjutabki“ Sam ise, algselt õpetaja Willise antud koolitööna, seejärel juba omal soovil. Nimelt on Samil unistus saada teadlaseks ja oma raamatus saab ta esitada mitmeid eksistentsiaalseid küsimusi, millele püüab vastuseid leida. Paljud tema küsimustest, „millele ei ole keegi veel vastanud“, puudutavad surma ja seda, mis järgneb surmale.

Raamatu kirjutamise kõrval tegeleb Sam muudegi asjadega, mida iga tavaline 11-aastane poiss ette võtta võiks: koos sõber Felixiga hiilivad nad haiglas oma osakonnast välja ja püüavad veenda inimesi ostma neile pakki sigarette. Nad ei ole küll erilised suitsumehed, aga kuidagi peab ju igava haiglaelu põnevamaks muutma. Nad vaatavad Felixi suure venna toas salaja õudusfilmi (ja jäävad emale vahele), lipsavad omapäi majast välja Felixi onu baariga tutvuma (ega jää sel korral kellelegi vahele) jne.

Autoril on hästi õnnestunud edasi anda teismelise poisi sisemaailma, kes raskest haigusest hoolimata tunneb ärgast huvi ümbritseva maailma vastu ja tahab kogeda erinevaid asju, niipalju kui võimalik. Õpetaja soovitusel paneb Sam kirja oma unistused ja sõber Felixi abiga viib esimesed neist kiiresti täide. Mõnikord tuleb küll natuke reegleid painutada või mööndusi teha.

Üsna lõpus, olles vaevaga õunapuu otsa roninud ja sealt tähistaevast imetlenud, otsustab Sam, et see kogemus võib väga hästi minna arvesse kosmosest Maa vaatlemise aseainena: „Ma ihkasin kogeda tunnet ja seda ma ka sain.“

Haigusega kaasnevaid vaevusi mainib Sam justkui möödaminnes. Tema jaoks on need igapäevased nähtused ja ta tahab oma raamatusse kirja panna vaid kõige olulisemad asjad. Ometigi saab lugeja üsna hea pildi, milline on elu koos leukeemiaga. Samavõrd nappidest mainimistest koguneb justkui pusletükkidest pilt, kuivõrd ahtaks jääb haiguse lõppfaasis poisi suhtlusringkond.

Tal on toeks armastav perekond: Sami haiguse tõttu koduseks jäänud ema, kes muretseb üleliia, ning isa, kes ühtaegu nii püüab eitada haiguse tõsidust kui hoida üleval lootust, et poeg saab terveks, lisaks noorem õde, kes on samavõrra tüütu kui armas oma empaatiaga, ja otsese ütlemisega elutark vanaema. Peale nende on Sami elus veel ainult koduõpetaja, verenäite kontrollimas käiv haiglaõde ja haiglast leitud parim sõber Felix.

Sõber vannub haigusele alla esimesena, mis toob teosesse sisse leina teema. Sam läheb Felixi matustele ja tunnetab sõbra kaotamisest jäänud tühjust. Niisiis otsustab ta, et tema matused võiksid olla lõbusad.

Nichollsi „Jään elama igavesti“ on rasket haigust, surma ja leina käsitlevast temaatikast hoolimata ladus lugeda, tõsised ja liigutavad noodid vahelduvad naljakate seikadega. See raamat võiks julgelt seista põhikooli noorema vanuseastme lugemisvara nimekirjas.