Väärtustest ja eetikast rääkimine on muutunud jälle oluliseks
Õpetajate Lehe tänavune laureaat, Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar leiab, et inimese tsiviliseeritus saab alguse lapsepõlves. „Tsiviliseeritus eeldab teadlikkust väärtustest ja oma valikute alusest, oskust väärtuste üle arutleda või ka sisedialoogi pidada,“ selgitab ta. „Mis on minu meelest õige, mis kaheldav ja mis kindlasti vale? Iga inimene eksib aeg-ajalt oma väärtuste vastu, aga hea on seda endale tunnistada ja selle üle mõelda.“
Õpetajate Lehele on Tiia Kõnnussaar kirjutanud eetikast ja väärtuste kujunemisest nii koolis kui lasteaias. Peale selle ridamisi muid harivaid kirjatükke.
Miks on väärtuskasvatuse teema päevakorral? Kas meil on väärtustega midagi paigast ära?
Mäletan hästi veel aega 90-ndatel, mil väärtustest ja eetikast ei olnud kombeks rääkida. Ilmselt hakkab see aeg minevikku vajuma, kuid toona meenutas igasugune väärtustest rääkimine tahtmatult kommunismiehitaja moraalikoodeksit, mis oli silmakirjalikkuse tipp. Küllap sellest siis ka allergia.
Samas näitasid 90-ndad selgelt, kui halb ja ebamugav on elada ühiskonnas, kus on väärtuste kriis. Kõik oli pea peale pööratud, inimestel puudus orientiir, vähemalt oli see nii avalikus ruumis. Paremini sai ehk hakkama noorem seltskond, keda hiljem hakati nimetama võitjate põlvkonnaks. Kas nad ka päriselt võitsid, ei ole nii selge. Seegi põlvkond on kandnud suuri kaotusi, on läbipõlenuid ja neid, kes kannatavad alkoholismi käes või on lahkunud liiga vara.
Arvan, et loomuliku arengu käigus oleme taas jõudnud perioodi, mil väärtustest ja eetikast rääkimine, nende üle arutlemine ja diskuteerimine on muutunud oluliseks. Küllap on oma osa selles arengus ka Tartu ülikooli eetikakeskusel, mis on oma paarikümneaastase tegevuse jooksul hoidnud teemat avalikus ruumis nähtaval: korraldanud konverentse, avaldanud raamatuid ning aidanud luua eri elukutsetele eetikakoodekseid, sealhulgas head teadustava, millele on alla kirjutanud kõik Eesti teadusasutused ja ülikoolid.
Kokkulepitud väärtused ühendavad inimesi ning annavad kindlus- ja turvatunnet. Kui senised väärtused, näiteks lugupidav ja viisakas käitumine avalikus ruumis, hakkavad taanduma, tunneb suurem osa inimesi end halvasti.
Tundub, et pere- ja haridusteemad on teile kõige südamelähedasemad. Miks?
Küllap sellepärast, et olen ise kaks poega üles kasvatanud ja heidelnud küsimustega, mis seisavad iga lapsevanema ees. Kuidas olla oma lastele piisavalt hea vanem? „Piisavalt“ just seepärast, et ka ülearu pingutamine ei pruugi lapsele kasuks tulla. Ja mis on piisav? Kuidas tulla toime haridussüsteemis, mis on kohati siiski veel liiga jäik ega suuda arvestada muutunud maailma ja laste isiksustega? Mil määral peab hariduses kasutama sundust, tahte ja töökuse kasvatamist, ja kui palju lapse loomulikku huvi õppida ja areneda? Need on küsimused, millele mul ei ole üheseid vastuseid, seega töötab aju nende kallal edasi. Ajul on teadupärast vajadus lahendus leida.
Haridusteemadesse olen süvenenud tänu prof Margit Sutropile ja oma eetikakeskuse kolleegidele, kes juba aastaid tegelevad hea lasteaia ja kooli mudeli arendamise, tunnustusprogrammide ja väärtuste mängude loomisega, et haridusasutused oma väärtusi tunneksid ja igapäevaelus rakendaksid.
See on kolleegide nähtamatu, aga väga suur töö, mis on viinud mind kokku fantastiliste kooli- ja lasteaiajuhtidega, keda olen intervjueerinud. Pärast neid intervjuusid olen olnud ka ise tiivustatud. Et meil on hariduses inimesed, kes ei mõtle „seda ei saa ja seda ei saa“, vaid „kuidas saab, ja kuidas saab paremini“, on väga lootustandev ja inspireeriv!
Vahel mõtlen isegi, kas need intervjuud peegeldavad tegelikkust. Peegeldavad, aga ilmselt mitte keskmist, vaid need ongi olnud meie tipptegijad, kellelt õppida.
Mida andis Pere ja Kodu asutaja ja peatoimetajana töötamine teile edasiseks eluks kaasa?
Läks nii, et alustasin ajalehega Noore Pere Leht (1993) ja ajakirjaga Pere ja Kodu (1994) üsna noorena, ilma eelneva kogemuseta ajakirjanduses. See oli üks väga suur õppimine: õppisin nii ajakirjanduse praktilist poolt kui ka juhtimist; õppisin oma nurki lihvima ja inimloomust tundma; kaitsesin ka meedia ja kommunikatsiooni magistrikraadi.
Kogesin, et oma unistuste poole tuleb püüda ja teha seda, mis on südamelähedane ja kooskõlas sulle antud annetega. Siis on lootust, et ühel päeval näed ka oma töö vilju ega pea häbenema. Kindasti õpetas 17 aastat juhtkirjade kirjutamist lühidalt ja täpselt väljenduma, mis praegu ilukirjandust kirjutades võib olla natuke pärssivgi.
Olen senini oma armsatele kolleegidele ja õpetajatele nende ülipõnevate, intensiivsete ja vaimselt rikastavate aastate eest tänulik. Loen parasjagu Yuval Noah Harari „Homo Deust“. Ta ütleb, et inimkond on saavutanud edu tänu koostööle ja ühendavatele lugudele. See on midagi, millesse ma usun.
Olete jäänud Tartusse – kas olete põhimõtteliselt tartlane?
Tundub, et kuigi sündinud Võrus, olen hingelt tartlane. Kui Tartusse õppima tulin, armusin selle linna akadeemilisse õhustikku ja Tartu vaimu. Tartuga seotuks olengi jäänud, kuigi suur osa mu sõpru on kolinud ära pealinna. Ajakirjade Kirjastuses töötades sai küllalt igasuguse ilmaga mööda Tartu-Tallinna maanteed kimatud, et peatoimetajate koosolekutel käia. Tallinnal on oma võlu, ja kui on põhjust, sõidan praegugi hea meelega. Suurest meediast sai nende 17 aastaga siiski vist mõõt täis.
Mis teil praegu ilukirjanduse vallas käsil? Kas töised-ajakirjanduslikud-argised teemad leiavad koha ka teie juturaamatutes?
Kevade poole peaks kirjastuselt Päike ja Pilv ilmuma lasteraamat „Kimalane Karla ootab vihma“, mida illustreerib suurepärane raamatukunstnik Regina Lukk-Toompere. Avaldamist ootab ka raamat, milles kirjutan lastele lemmiklooma vananemisest ja surmast. Surm on elu osa, mitte miski, mis tuleb maha vaikida. Küsimus on, kuidas kirjutada sellest nii, et elujulgus ja -rõõm alles jääksid.
Mul on pooleli ka üks täiskasvanutele mõeldud jutukogu. Olen üllatusega märganud, et mu raamatutes on oluline koht inimese ja maailma, inimese ja looduse suhtel. See ei ole teadlik valik, küllap on nii, et mis südamel, see jõuab ka paberile.
Mida teha, et meie koolides ja lasteaedades (aga avalikus ruumis üldse, sh mänguväljakutel) oleks rohkem empaatiat – nii laste, laste-õpetajate kui ka õpetajate-lastevanemate suhetes?
Võiks ju näpuga ühiskonna poole osutada, aga tegelikult, mõtlen, on õigus neil vanadel filosoofidel, kes soovitavad maailma parandamist iseendast alustada. Muidugi on lihtsam mööda kõndida ja mitte sekkuda, kui lapsed rumalusi teevad või kedagi kiusavad, aga ükskõiksus on halva võimendaja. Selle asemel võiks ehk head võimendada.
Õpetajate päev on tulemas – lilleõis ja siiras tänu õpetajale, treenerile, koolijuhile, kolleegile teeb päeva kindlasti paremaks. Kommentaariume tasub vältida, sest need ei anna maailmast õiget ettekujutust ja kubisevad ühe või teise grupi vastu suunatud vihakõnest. Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar kirjutab ajalehes Lääne Elu, et avalik, ükskõik, kas anonüümne või mitteanonüümne vihakõne on oht ühiskondlikule turvatundele ning nakatab ja mõjutab avalikku meeleolu halvas suunas. Mulle tundub, et see on midagi, millele peaksime ühiskonnana rohkem tähelepanu pöörama.
Ja muidugi väärtuste üle arutlemine kodus, lasteaias ja koolis on abiks. Mitte moraalilugemise vormis, vaid mõne raamatu, filmi või elus juhtunu üle arutledes. Lastega koos filosofeerimine on rikastav tegevus.
Head õpetajate päeva nii toimetusele kui ka lasteaia- ja koolirahvale!