Vaimult suure rahva vajadused ja võimalused

Kui keegi räägib Eestis teadusest või haridusest, ei saa üldjuhul mööda Jakob Hurda kuulsast üleskutsest, et rahvana peaksime püüdlema alati vaimult suureks saamise poole. Lugedes meie haritlaskonna lugu, kohtame tuhandeid näiteid sellest, kuidas madalamast soost noori saatis sageli ellu vanem põlvkond, kes andis neile oma viimased säästud. Tihtipeale pidi andja seejuures ütlema, et teab küll, et seda võib vähe olla, aga praegu enamat ei saa anda.

Meie kultuurile on seega olnud omane, et noored haritlased, kes oma tee alguses toetust saanud, on osanud seda panust vääriliselt hinnata, ja vähese rahaga teele asunud on teel teadmiste poole läinud ka läbi halli kivi. Meie esivanematel on olnud kombeks olla tänulikud toetuse eest.

Kui ma ise 1991. aastal sain õppima Saksamaa Liitvabariiki, oli minu juhendajaks just ülikooli rektori ameti maha pannud õigusajaloo professor, kes oli lapsena saanud päris tugevalt kannatada Teise maailmasõja tagajärgede tõttu. Kui minu õpinguaeg sai selles ülikoolis läbi, siis tunnistas minu juhendaja, miks ta hea meelega võtab enda juurde õppima vabanenud Ida-Euroopast noori kolleege. Professori sõnul pidi meil olema veel seda väge ja tahet õppida.

Iga euro …

Tema käest kuulsin ma kurtmist, et uus heaoluühiskonna noorsugu ei oska vahel olla tänulik, kui ühiskond pingutab nende nooruspõlve pikendamise nimel. Samuti ei viitsita heades oludes maksimaalselt pingutada, et seada enda jaoks tõeliselt ambitsioonikaid eesmärke.

Meil on päris palju noori, kes on õppinud maailma mõistes heades ülikoolides, aga kes siis istuvad kodus ja kurdavad, et meie riik (loe: ühiskond) ei oska neid väärikalt rahastada. Sellistel puhkudel küsin vastu: aga mida oled sina konkreetselt andnud meie ühiskonnale, kes alles kolm aastakümmet ehitab end ümber vabaks riigiks?

Õigusajaloolase ja pika staažiga ülikooli õppejõuna söandan öelda: kallid kolleegid, küsides ühiskonnalt eneseteostuseks raha, peame teiselt poolt ka ise olema väga vastutustundlikud, et saaksime puhta südamega öelda: iga eurot, mis meile antud, oleme ühiskonna jaoks parimal ja ausamal viisil kasutanud.

Meie riik on täna nii rikas tänu neile inimestele, kes on oma energiat panustanud, küsimata pidevalt, aga mida nad selle panustamise eest saavad. Paljudele tublidele, kes on meie ühiskonda palju panustanud, jäämegi võlgu, sest nad on meie seast juba lahkunud.

Kui Eesti sai tagasi iseseisvuse, rääkisin Saksamaal kolleegidele oma unistusest, et ka Eesti saaks elada mõned aastakümned nii, et ei peaks eriti panustama relvastusele, nagu Teise maailmasõja järel sai Saksamaa, sest sõja võitjad võtsid neilt õiguse armeed üleval pidada.

Lihtne oleks ju arvutada, et kui Eestis kaitse- ning teadus- ja hariduskulud liita, oleksime oma panuse poolest tasemel, nagu on nüüd Euroopa rikkamad riigid. Tõsi, esialgu, reaalarvudes ei oleks need panused võrreldavad, sest meie ühiskonna võimekus pole veel suurte ja rikaste riikidega võrreldav. Nüüd, kui meie valitsuskoalitsioon on planeerinud esmakordselt teadusrahastuse uuele tasemele, oleme tegelikult selle koalitsiooni juba ajaloo annaalidesse kirjutanud.

Valitsuse koostatud 2021. aasta riigieelarve eelnõu näeb ette teadusrahastuse kasvu ühe protsendini sisemajanduse koguproduktist, kokku 282 miljonit eurot. Haridus- ja teadusministeeriumi panus on 169,3 ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi panus 67,1 miljonit eurot ning teistelt ministeeriumitelt lisandub raha veelgi. Samal ajal kasvab kõrghariduse rahastamine ja jätkub mitmekülgne eesti keele õppe toetamine alates lasteaiast.

Rahvusriigi huvid

Väga oluline on, et lisanduv raha on plaanis suunata noorteadlaste järelkasvu kindlustamiseks. Kõrgkoolide tegevustoetust suurendatakse 5%, et panustada akadeemilise järelkasvu tagamisse. Kokku eraldatakse kõrgharidusõppe sihtotstarbeliseks ja tegevustoetuseks 173,9 miljonit eurot. Võin kinnitada, et mitmed ülikoolid pole tõsiselt suhtunud järelkasvu koolitusse, tehes seda sageli vaid paberil ja kulutades teadusele antavat raha ebaefektiivselt. On oluline, et täiendava lisaraha kaudu tagatakse ülikoolide baasfinantseerimine.

Vahepeal tehti panus vaid uurimistoetustele, mida rahastati suuresti Euroopa Liidu vahenditest, kuid see ei ole end õigustanud. Seetõttu peaks uurimistoetuste jätkuv kasv Eesti ühiskonna toel andma teadlastele võimaluse, aga ka kohustuse oma arengu tõestuseks küsida juurde raha rahvusvahelistest fondidest.

Eesti ühiskonnas ei tohi tekkida olukorda, kus ühiskonna liikmetel tekib kahtlus, kas meie teadlased ikkagi teenivad meie rahvusriigi huve. Uus eelarve võimaldab suurendada toetust eesti keele (riigikeele) ja meie kultuuri uuringutele, et kindlustada Eesti kultuuriruumi areng.