Õpetajakriisi lahendamiseks on vaja riiklikku programmi

27. nov. 2020 Margus Pedaste Tartu ülikooli Pedagogicumi juhataja, haridustehnoloogia professor - 2 kommentaari
Margus Pedaste.

Mitmed analüüsid on arvude abil välja toonud probleeme, mida haridusinimesed on tajunud juba pikemat aega: õpetajaid ei ole piisavalt, järjest rohkem jõuab neist pensioniikka, noored õpetajad ei plaani kooli jääda kuigi kauaks, koormus on ebamõistlikult suur, ülesanded ja töötasu ei ole diferentseeritud vastavalt õpetajate kompetentsusele ja potentsiaalile, ülikoolides on järjest enam kandidaate õpetajakoolituse õppekavadele, kuid õppekohtade arvu ei saa oluliselt suurendada … Kõige eelneva tagajärjel on kasvanud kvalifikatsioonita õpetajate hulk koolides ja ohtlikult nähakse lahendusena kvalifikatsioonituse legaliseerimist.

Arusaadavalt tõstatas riigikogu kultuurikomisjon sellises olukorras riigikogu suures saalis arutamiseks riiklikult olulise tähtsusega küsimuse õpetajate järelkasvust ja ameti väärtustamisest. Probleem on kompleksne ja nõuab esmalt osadeks lahutamist.

Milles on probleem?

Probleem 1. Praegune olukord on selline, et õpetajaid ei ole piisavalt. Haridussilma andmetel on Eesti üldhariduskoolides 13 216, kutseõppeasutustes 1317 ja koolieelsetes lasteasutustes 7645 õpetaja ametikohta. Kokku 22 088. Regulatsioonide järgi on ühe ametikoha üldtööaeg 35 tundi nädalas, kuid tegelikult jääb töömaht vahemikku 40–60 tundi.

Kui võtta aluseks, et keskmine tegelik tööaeg on 50 tundi nädalas, siis töötatakse keskmiselt ülekoormusega 1,43. Seega on koormuse normaliseerimiseks vaja juurde 9466 õpetajat.

Probleem 2. Õpetajate keskmine vanus kasvab. 2019. aastal oli see riigikontrolli aastaaruande põhjal üldhariduskoolides 48,3 aastat, mis on 1,6 aastat enam kui kümme aastat varem. Iseenesest ei ole see probleem, sest ligikaudu 50-aastane õpetaja on ilmselt oma parimates aastates – sageli suure õpetamiskogemuse ja praktilise teadmisega, täiesti õppimisvõimeline, et kohaneda ühiskonna muutustest ja tehnoloogia arengust tulenevate uuendusvajadustega.

Probleem on aga see, et üha enam kasvab nende õpetajate hulk, kes on juba pensionieas või jõuab sinna lähema kümne aasta jooksul. Üle 60 eluaasta oli 2019. aastal 21% üldhariduskoolide õpetajatest, kümme aastat varem vaid 14%. Seitsmeprotsendiline muutus tähendab, et praegu on ligi tuhat õpetajat vanemad kui 60 eluaastat. Igal aastal on neid lisandunud umbes sada. Just nii suur on puudus uutest noortest õpetajatest.

Probleem 3. Alla 35-aastastest õpetajatest kavatseb 41% töötada koolis vaid kuni viis aastat. Nii palju madala kutsekindlusega noori õpetajaid ei ole üheski teises OECD riigis või majanduspiirkonnas, mis osalesid TALIS 2018 uuringus. Nii lühiajalised plaanid teevad väga kurvaks, sest näiteks riiklikud nõuded üldhariduskoolide õpetajakoolitusele eeldavad pikemat väljaõpet.

Paradoksaalne on olukord, kus õpetajate esmakoolitus peab kestma viis aastat ja õpetajad töötavad seejärel koolis vähem, kui kestis nende väljaõpe. Või kas see siiski on nii? TALIS 2018 analüüs näitab ka seda, et õpetaja kutsekindlust prognoosib see, kas õpetaja on läbinud õpetajaõpingud ja kas õpetajaõpe on olnud inimese esimene valik kõrgharidust omandades. Ehk siis kuigi kutsekindlad ei ole just need, kes ei olegi õpetajakoolitust läbinud, vaid lihtsalt kooli tööle asunud.

Kiirtee kooli õpetajaks võib tekitada paremal juhul ohtliku pettekujutelma olukorra lahendamisest ja halvemal juhul kahjustada ohtlikult paljude õpilaste arengupotentsiaali. Haridusmaastikul on hakanud võimust võtma Dunning-Krugeri efekt, mille kohaselt väheste teadmistega lühikursuse läbinud tunnevad, et teavad kõike, ja lähevad enesekindlalt õpetajatööd tegema. Selline õpetajaõppe devalveerimine on ohtlik ja nagu uuringud näitavad, pigem süvendab, kui lahendab õpetajakriisi.

Probleem 4. Õpetaja koormus on kasvanud ebamõistlikult suureks, sest nii-öelda tunniandmise koormuse püsides oodatakse üha rohkem mitmesuguste „lisaülesannete“ täitmist – klassikalise klassijuhatamise kõrval enamat tööd kaasava hariduse põhimõtete rakendamiseks, koostööks teiste õpetajate ja lapsevanematega, õppimist toetava tagasiside andmist, haridustehnoloogiliste lahenduste kasutamist, uute õppemeetodite rakendamist.

Või siiski, kas need on ikka lisaülesanded? Ei, need on õpetaja normaalsed tööülesanded. Praeguse aja õpetajalt oodataksegi palju enam kui varem ja kõige selle tegemiseks on vaja aega. Aega on vaja ka enda professionaalseks arendamiseks, et olla homme samal tasemel, kus oldi eile. Igal nädalal vähemalt üks päev.

Õpetajatöö on praegusel ajal palju nõudlikum kui varem ja seetõttu on ka õpetajaõpe muutunud nõudlikumaks ja mahukamaks. Just seetõttu on üha ebarealistlikum see, et keegi lihtsalt aines tark inimene hakkab õpetajaks. Kõike eelnevat arvestades ei saa nüüdsel ajal olla tunniandmise koormus üle 20 tunni. See võib olla maksimaalselt 15 tundi nädalas 45-minutiste tundide puhul.

Alustaval ja mentorirolli täitval kogenud õpetajal peaks see olema kümme tundi. Kui õpetaja tunniandmise koormus peaks vähenema hinnanguliselt 40%, siis on meil tundide hulga samaks jätmisel ja samamoodi üks-klass-üks-õpetaja-viisil õpetades vaja 40% õpetajaid juurde – 40% 22 088-st on 8835 õpetajat. See on umbes sama palju, nagu artikli alguses välja käidud ülekoormuse põhjal leitu.

Seega saab kinnitust mõttekäik, et meil on vaja mitte olemasolevate asendamiseks, vaid olemasolevatele juurde umbes 9000 õpetajat. Tõsi, koolimajade ruumikontseptsiooni muutmisel võiks mõelda ka sellele, et kolme praeguse klassi kohta on kaks õpetajat, kes püüavad kiirelt suunata õpilasi ise rohkem õppimise eest vastutust võtma, aitavad saada neil ennast tõhusalt reguleerivateks õppijateks. Sellisteks, kes oskavad reguleerida mõtlemisprotsesse, mõtlemisest mõtlemist, motivatsiooni ja ka emotsioone.

Probleem 5. Me ei diferentseeri õpetajate tööd piisavalt. Alustava õpetaja kutsekindlust prognoosib TALIS 2018 uuringu põhjal oma tööga hästi hakkama saamine, õpetajakoolituse läbimine ja arenguvõimaluste olemasolu. Õpetajakoolituse läbimine on hakkama saamise eeldus, kuid sellest ei piisa. Alustaval õpetajal peab olema väiksem koormus, sest ta vajab rohkem aega õppetöö ettevalmistamiseks, tagasisidestamiseks ja ka enesearendamiseks. Kui kogu aeg kulub tundidele ja enesearendamise võimalus ning karjääriväljavaated puuduvad, lahkutakse tõenäoliselt õpetajaametist.

Alustava õpetaja arengus on väga oluline lisaks enese tajutud kompetentsusele ka kolleegide toetus. Siinkohal peaks võtmeroll olema suure kogemusega kolleegidel, kes peaks tunniandmise koormuse vähendamisega saama aega selleks, et päriselt pühenduda alustava kolleegi mentoriks olemisele.

Lisaks sellele peitub igas õpetajas üks või teine tugevus, mis on tunniandmise koormuse alla mattunud – kes oleks hea õppematerjalide koostamises, kes õppeprotsessi uurimises, kes arendavate projektide kavandamises ja läbiviimises, kes teaduskirjanduse lugemises ja teistele vahendamises, kes uute meetodite kasutamisel ja levitamisel. Kool või lasteaed tervikuna kaotab, kui me ei diferentseeri õpetajate tööd, ei loo atraktiivset karjäärimudelit, kus on võimalik liikuda nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Muidugi peab karjäärimudeliga käima kaasas ka töötasu diferentseerimine ja selleks peab olema piisavalt suur eelarve.

Probleem 6. Õpetajakoolituse õppekohtade arv ülikoolides on küll märgatavalt suurem kui ühelgi teisel erialal, kuid see ei ole vähemalt viimasel kümnendil oluliselt muutunud ja õpetajakriisi lahendamiseks ei ole see piisav. Tartu ülikooli õpetajaõppe õppekavadele kandideeris 2020. aastal 1889 huvilist. Lisaks 119 üliõpilast ajaloo, kehalise kasvatuse ja spordi ning religiooniuuringute ja teoloogia õppekavadele, kus on ka üks eriala õpetajaks õppimiseks. Vastu saime võtta vaid 523.

Õpetajahariduse õppekavade kandidaatide hulk on suurem kui ühelgi teisel erialal. Näiteks arstiõppesse oli Tartu ülikoolis kandidaate ligi kolm ja informaatikasse ligi neli korda vähem. Seega oleks võimalik võtta vastu palju enam üliõpilasi. See eeldaks ka rohkem õpetajakoolitajaid.

Kuigi neid leida on vähemalt sama keeruline kui koolides õpetajakohti täita, siis ilma rahata uusi töökohti avada ei saa. Lõpuks on muidugi lisaks töökohtadele vaja ka täiendavaid ruume, nii füüsilisi kui ka digiruume, kus õppetööd nüüdisaegsel viisil läbi viia. Õppima tulnud üliõpilasi on vaja toetada ka stipendiumitega, et nad saaksid pühenduda enam õpingutele. Kui pühenduda ei ole võimalik, siis ei saa lõpetajad pärast oma ametis hakkama ega ole kutsekindlad.

Juba kümme aastat antakse riiklikku õpetajakoolituse stipendiumi vaid sajale üliõpilasele üle Eesti ja ajas on püsinud muutumatuna ka stipendiumi suurus 160 eurot kuus. Selline lahendus ei võimalda vähendada õpingute kõrval äraelamiseks võetud töökoormust.

Probleem 7. Meil on tohutult kasvanud kvalifikatsioonita õpetajate hulk. Haridussilma avaliku info järgi on üldhariduskoolide 15 843 õpetajast oodatava magistrikraadi või kõrgema kvalifikatsiooniga 10 812 (68%). Tõsi, paljud madalama haridusliku kvalifikatsiooniga õpetajad võivad olla väga head õpetajad, näiteks varem omandatud rakenduskõrgharidusega klassiõpetajad. Muret teeb aga see, et 368 õpetajal on vaid kesk- ja kõrghariduse vaheline kvalifikatsioon, 946 õpetajal keskharidus ja 15 õpetajal üksnes põhiharidus.

Kutseõppeasutustes ja lasteaedades on pilt veelgi kurvem ja see muutub kriisiolukorras aasta-aastalt ainult kurvemaks.

Mis on lahendus?

Kui probleem on niivõrd kompleksne, peab seda olema ka lahendus. Õpetajakriisi lahendamiseks on vaja riiklikku programmi. Selles peab olema üheks tegevuseks karjääriredeli väljaarendamine ja ellurakendamine kõigis üldharidus- ja kutsekoolides ning koolieelsetes lasteasutustes. Nagu ülikoolides on võimalik liikuda õpetajaametist assistendiks, edasi lektoriks, dotsendiks ja professoriks või nooremteadurist teaduriks, vanemteaduriks ja juhtivteaduriks.

Muutuvad ülesanded, vastutus ja ootused tulemustele, aga muutub ka töötasu. Horisontaalselt liikudes on ülikoolis paralleelselt näiteks õpetajahariduse, haridustehnoloogia, eripedagoogika, alushariduse ja loodusteadusliku hariduse professorid. Kõik on professorid, aga erineva vastutusvaldkonnaga.

Programmi osa peavad olema ka rahalised meetmed – uute õpetajate palkamiseks ja praeguste õpetajate koormuse normaliseerimiseks, stipendiumiteks ülikoolis õppivatele üliõpilastele, õpetajate koolitamiseks suurema hulga õppekohtade avamiseks ja õpetajahariduse teemadele teaduspõhiseks lähenemiseks ülikoolides.

Kust see raha tulema peaks? Kui tegu on tõepoolest riiklikult olulise küsimusega, siis loomulikult teiste riigieelarves olevate tegevuste arvelt, mis ei ole riiklikult nii olulised. On poliitiline valik, kas investeerida haridusse ja teadusesse või millessegi muusse.

Teada on, et haridusse ja teadusse investeerimine on kasulik, aga millegipärast ei ole sellest teadmisest poliitilisel tasandil alati aru saadud. Nagu Platon on kunagi öelnud: kui inimene saab aru, mis on õige, siis ei käitu ta kunagi valesti. Ülikoolid on valmis lahendusteks, koolid ja lasteaiad vajavad neid, kogu Eesti vajab neid, nüüd on pall poliitilise tahte väravas.


2 kommentaari teemale “Õpetajakriisi lahendamiseks on vaja riiklikku programmi”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid ja kasvatusteadlased!

    Süvenegem artiklis Probleemi 6. Ei imesta, et TÜ-s tänavu üle 1889 noore õpetajakoolitusse soovis, kellest “vaid” 523 sai vastu võtta. Ja on ette näha, et suur osa neist kooli ei lähe ega jää! 55 aastat tagasi lõpetasin TPedI-s 5-aastase VÄGA HEA õpetajakursuse (lisaks hea haridusega üldkultuuriliselt – meenutame oma Moskva, Tartu, Leningradi jne praktikaid siiani). Rühmas oli poisse ja tüdrukuid võrdselt – 17+17, kellest jäi elu lõpuni kooli tööle üle 85% (!). Mis nüüd siis teisiti?

    Esiteks – kool ise on muutunud (resp muudetud), ta ei ole enam TÕSISE TÖÖ koht vaid TOETAJATE abil “täiskasvanutega võrdsetele” lastele äraolemise koht (nagu ameerika avalik kool), kus kasvatusteadlastelgi “oma osa”. Tulemus – varsti pole meil inseneriks-arstiks soovijaid, sest seal pea(b)ks ju PINGUTAMA. Teiseks kuuleme, et õpetajakoolitusest on kadunud isegi TEADUS. Ja kolmandaks – nii polegi noorele tähtis eriala ise vaid müütiline KÕRGEM HARIDUS (Oi, mul on baka kraad!), mis vadistades nn sotsiaalvallas kätte tuleb…

    Kasvatusteadlased! – saete oksa, kus ise istute (koos meie väikese rahvaga) …

  2. Lee ütleb:

    Eriti kurb on see, et on üks korralik ports noori õpetajaid, kes ei mahtunud ülikooli RE kohale, aga soov õpetajatööd teha oli nii suur, et vastu võeti REV koht. Ja nüüd maksavad 10 aastat keskmiselt 100.- kuus oma hariduse eest tagasi. Ja mitte kedagi ei huvita isegi siis, kui tegemist on maailma parima õpetajaga!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!