Agnes Vase füüsikatundides on särtsu ja sädet

Agnes Vask uuris lapsepõlves astronoomidest vanavanematelt, miks on taevas sinine ja päike kollane. Kui ta teada sai, kuidas maailm töötab, toimus tema ajus otsekui plahvatus. Noore füüsikaõpetajana on Agnes Vask õnnelik, kui suudab õpilasteski samasuguse plahvatuse tunde tekitada.

Hugo Treffneri gümnaasiumi reaalklassi kuldmedaliga lõpetanud Agnes Vask valis edasiõppimiseks füüsika välistamismeetodil.

„Ma ei taha olla seal, kus olen üleliigne, vaid seal, kus mind vajatakse,“ selgitab Vask. „Humanitaare on väga palju. Matemaatika tundus liiga kuiv, geograafia liiga lihtne, keemia nõudis liiga palju päheõppimist, bioloogia ei huvitanud. Järele jäigi füüsika.“

Agnes Vase peres pole kunagi öeldud, et matemaatika või füüsika on rasked, pigem on lastele selgitatud maailma saladusi. Vanavanemad Helle ja Jaak Jaaniste on pälvinud teaduse populariseerimise eest elutööpreemia ja olnud Tartu tähetorni alustalad ning Ahhaa keskuse sünni juures. Vanaema mõtles koguni välja keskuse nime.

„Nad kogu aeg räägivadki füüsikast,“ muheleb Agnes Vask. Väärika järglasena asus Vask juba bakalaureuseõpingute ajal põhikoolilaste seas teadust populariseerima füüsika seltsi õpikodadega mööda Eestit liikudes ning oli teaduslaagris kasvataja.

„Tegin koolides praktikume, andsin tunde ja nägin, et füüsikat selgitada on päris huvitav. Mulle meeldib suhelda ja esineda ning rõõmustan, kui minu õpetamisest lähevad kellegi silmad särama,“ räägib Vask.

Siiski ei saanud ta kohe magistrantuuris valida füüsikaõpetaja eriala, sest huviliste puudusel oli vahepeal selline võimalus ära kaotatud. Uuris hoopis kondensaatorite dielektrilist materjali ja tegi sel teemal lõputöö.

Lõputööd kirjutades 2017. aasta kevadel sattus Vask kursusevenna kutsel Tartu Tamme gümnaasiumi 0,2 kohaga õpetajaks. Õppeaasta lõpus pakuti uueks hooajaks juba täiskohaga tööd.

Algul leiutas ratast

„Esimesel aastal elasin sisse, proovisin ellu jääda,“ kirjeldab Vask. „Teisel aastal hakkasin protsessist aru saama ja tekkis kerge rutiin. Kuid mulle see ei meeldi. Võtsin klassi juhatada, sain oma tööle uue dimensiooni. Kevadel olin ka sellega harjunud ja mõtlesin, kuidas edasi areneda. Siis hakkas mind närvi ajama, et leiutasin pidevalt klassi ees ratast. Tunni ajal tuli järsku hea mõte. Vaheruumi tulles rääkisin sellest kolleegidele. Kuid nemad kostsid selle peale: meile õpetati seda kõike juba ülikoolis.“

Nii mõistis Vask, et tal on üks oluline kogemus saamata ja ülikooliõpe tuleks kasuks. Just samal ajal kutsus Tartu ülikooli haridusteaduste instituut programmi „Kogenud kooli“ raames matemaatikuid ja füüsikuid õpetajaharidust omandama ja septembris alustaski Vask õpinguid.

„Sessioonõpe sobib hästi minu töörütmiga,“ kiidab Agnes Vask. „Mul pole vaja lisaaineid läbida, need on juba tehtud, saan tegelda vaid pedagoogilise poolega.“

Infotehnoloogia firma Playtech Estonia tunnustas aktiivset tudengit ka oma stipendiumiga, et lisada motivatsiooni ja jaksu õpingutega lõpule jõuda.

Agnes Vask on juba esimestel kuudel õpitut praktikasse rakendanud.

Näiteks on ta hakanud sagedamini tegema õpilastele teste, et igaüks näeks, kui palju tal tunnis meelde jäi.

„Annan valge lehe ette ja ütlen: eelmine kord rääkisime elektromagnetlainete spektrist, pange palun kirja skaala, tuletage meelde,“ kirjeldab Vask. „Olen teadvustanud endale, et see meetod on hea. Õpilased esimene kord pusisid, küsisid, kas saab hinde. Siis palusin tööd pinginaabriga ära vahetada, parandada ja üksteist hinnata.“

Vask pole veel kindel, kas õpilased ongi hakanud teadlikumalt õppima, kuid nad on valmis, et õpetaja võib iga tund meeldejäänut kontrollida.

„Nad näevad, et teadmiste kontroll pole stressi allikas, vaid sellest on kasu,“ ütleb Vask.

Füüsika on läbi aegade olnud paljude õpilaste jaoks raske ja kuiv. Kuid Agnes Vask on elus ja ka oma tundides erk ja elav kui tulesäde ega lase igavusel maad võtta.

„Ülikoolis luges üks õppejõud monotoonse häälega PowerPointi slaididelt teksti maha. Mõtlesin siis, et mina küll ei taha kunagi selline olla,“ lausub Vask. „Mulle meeldib suhelda. Õpetaja ei saa tekitada õpilastes entusiasmi, kui ise pole entusiastlik.“

Pingutus on raske

Lisaks füüsika põhitundidele annab Vask Tamme gümnaasiumis mitut erikursust. Paras väljakutse oli korraldada keskkonnafüüsika praktikume. Väljasõiduks Otepääle tuli õpetajal kaasa pakkida optika- ja mehaanikaseadmeid, rakette ning sisustada 36 õpilase kolm päeva.

„Füüsikaülesannete lahendamine uues keskkonnas meeldis nii mulle kui õpilastele. Nagu laager, hõiskasid õpilased,“ meenutab Vask.

Põnev on ka olümpiaadikursus, kus õpetaja pakub andekatele nipiga ülesandeid, mida nad kohe läbi ei hammusta.

„Seda seltskonda ei pea motiveerima, neil endal tekivad küsimused,“ ütleb Vask. „Mäletan enda tunnet õpilasena pärast olümpiaadi – aju on nagu käsn, oled end rihmaks pingutanud, aga väga rahul.“

Kahjuks keskmine õpilane ei taha eriti pingutada, sest see on raske töö. Õpetaja peab ikka väga põhjendama, miks tuleb pingutada, ja võitlema uksest-aknast tulevate võimalustega, mida noortel vanasti ei olnud.

Noor õpetaja pole veel otsustanud, mida teha tunnis telefonidega. Oleks tore, kui noored kasutaksid neid sihipäraselt ja otsiks infot. Pigem näeb õpetaja aga, et õpilased suhtlevad sotsiaalmeedias, ja siis tuleb telefonid hoiule võtta.

Ent Vase sõnul saab telefoni füüsikatunnis suurepäraselt kasutada katsevahendina. Selles on ju palju andureid. Telefon teab, kus sa oled, loeb samme ja tunneb ära, millises asendis on. Seal on sensorid – kiiruse ja magnetvälja, helitugevuse ja valgustugevuse mõõtjad. Kasutame telefoni iga päev ega teagi, mis seal sees on. Füüsikatunnis on äge kõike seda teada saada.

„Saad mõõta näiteks kiirendust,“ lausub Vask. „Paned telefoni klotsi peale, lohistad ja näed kohe, mis see kiirendus on. Kuna telefon suudab magnetvälja mõõta, saad mõõta ka kaaslase telefonis olevat magnetit. Väga hea motiveerimise asi. Ja õpilased on üllatunud. Me ei saa minna tagasi kiviaega, vaid peame õppima elama uue normaalsusega.“

Tamme gümnaasium on katsevahenditega hästi varustatud. Koolis on tööl ka laborant. Aktiivsed õpetajad kirjutavad projekte, et saada toetust õppekäikudeks.

Kuid füüsikakatsete jaoks pole tingimata suurt raha vaja. „Kahe plastpudeliga, üks täis ja teine tühi, saad selgitada kiirendust ja näidata, et kõik kehad kukuvad sama kiirusega,“ räägib Vask. Tudengina õpikodades tegutsedes sai ta teada, mille kõigega annab katseid teha põhikoolitundides: klaaspurkide, kõrte, mandariinide, vee, poltidega jne.

„Pead olema ise leiutaja, aga palju asju on õpetajate eest juba ära leiutatud. Füüsika seltsist saab abi, kui ise kõike üles ei leia,“ ütleb Vask.

Mida aga teha, et noored tahaks minna ülikooli füüsikaõpetajaks õppima?

„Mina saan õpilasi mõjutada, näidates, et füüsika on tore ja äge õppeaine ning õpetajad ei pea olema ainult ületöötanud vanainimesed, vaid võivad olla ka ületöötanud noored,“ muheleb Vask. Ta on meelitanud tudengeid oma kooli tööle, et nad näeksid õpetajaametit ühe tulevikuvariandina. Õpetajaks ei peagi saama kohe, võib ka kunagi hiljem, kui tekib tahtmine teha karjääripööre.

„Vanaisa meenutas, et kui nemad ülikooli astusid, võeti vastu 50 tudengit eesti- ja 50 venekeelsele õppekavale ning 30 veel astronoomiasse,“ nendib Agnes Vask. „Praegu tuleb 50–70 üliõpilast füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekavadele kokku. Tänapäeval lähevad paljud, kes poole sajandi eest valisid füüsika, hoopis programmeerimist ja arvutiteadusi õppima. Seega noorte huvi pole vähenenud.“

Jaak Jaaniste on rääkinud lapselapsele sellestki, et füüsika oli 1960-ndatel populaarne ka põhjusel, et füüsikust oli kuvand kui inimesest, kes mängib koos jumalatega. Külma sõja ajastule olid omased aatomipommid ja kosmose võidujooks, meedia kajastas kahe superriigi teaduse võidujooksu. Tänapäeval räägitakse pigem võltsitud valimistulemustest.

Aga kas nüüdki mängivad füüsikud jumalate mängu?

„Ikka mängivad,“ muigab Agnes Vask. „Füüsikud lõid kaasa interneti leiutamisel. See, mida nad Euroopa tuumauuringute keskuses CERN teevad, tundub salapärane. Samuti tulevikuteemad: ajas rändamine ja Marsi koloniseerimine.“

ARVAMUSED

Urmas Tokko, Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja ja õppesuundade juht:

Agnes on väga tore ja tõesti tark, aga veidi kummaline: mitte et tänapäeval ei võiks noor naisterahvas füüsikat õpetada, aga ta teeb seda nii inimkeeli, et isegi mina saan aru. Olen märganud, et need, kes ka pärast tunniseletusi ja õpetlikke eksperimente aru ei saa, tulevad rõõmsalt vabast ajastki õpetaja Agnese juurde. Seal nad siis küsivad-vastavad ja lahendavad maailma saladusi, vahel kätega vehkides ja naeru lõkerdades. Pisut ebasobiv, ma ütleks.

Imetlen Agnese väga laia silmaringi igal alal, head eesti keelt ning jaksu mitme huvialaga tegeleda. Ta laulab nagu ingel ja tantsib õiges rütmis ning mõnikord kimab rattaga tööle liiga ennastunustavalt.

Tänan Agnest mulle süllekukkunud au eest üle vaheruumiukse kuulata tema märkusi mu vanuse või mõistuse kohta, aga teha ka ühiseid projekte ja õppesuunaarendusi ning saada temalt abi arvutiasjanduses või ingliskeelsetes tõlgetes. Ent vähemalt vene keeles ja bioloogias olen mina parem, eks näis, kui kauaks. Jätkuvat energiat!

Vanavanemad lapselapsest

Helle Jaaniste:

Kui Agnes füüsikat õppima läks, siis vastas ta sageli küsimusele „miks?“: „Et vanavanematele rõõmu teha.“ Hea lause selleteemalise jutu lõpetamiseks. Aga küllap tahtis ikka saada oma mõtteviisile sobivaimat ja parimat haridust.

Edasine oli meile kui kõrvaltvaatajatele loogiline jätk. Temasugusele aktiivsele ja suure suhtlemisvajaduse ning -oskusega noorele pole laboris nikerdamine just kõige sobivam. Ja teda lõpuni haarava teema peale ta ka ei sattunud.

Agnes ise eitas võimalust õpetajaks hakata kaua. Kuigi mäletame teda lapsest saati väiksematele raamatut ette lugemas, kedagi õpetamas, midagi seletamas. Ka füüsikute õpikojas ja õpilaslaagrites kaasa löömine paistis talle väga meeldivat.

Aga kui Agnes tuli uudisega, et läheb Tamme gümnaasiumi õpetajaks, siis olime tõeliselt rõõmsad. See amet on temale nii sobiv, ta on ainest üle, paistab õpetamist nautivat.

Nüüd hoiame pöialt, et tal jätkuks ikka jõudu. Et ta oskaks end hoida, leiaks aega lõõgastumiseks – on see siis metsas, merel või mägedes. Või koguni telefonis mängides.

Jaak Jaaniste:

Agnes on kahtlemata meie lemmik. Esimene lapselaps ikkagi.

Tema valik – minna õppima füüsikat ning hakata pärast lõpetamist õpetajaks – oli raske, aga austust väärt. Kui keegi suudab maailma lauslolluse eest kaitsta, siis on see reaalainete õpetaja.

On põhjust uhke olla.