Demokraatiatrennis pole higilõhna

Juba aasta aega on arvamusfestivali vedajad koolidesse läkitanud demokraatiatreenereid, kes viivad läbi trenne, kus tugevdatakse demokraatia arenguks vajalikke „muskleid“. Nüüd algas Euroopa Parlamendi Eesti büroo toel treeningute teine laine.

Demokraatiatrennide mõte on alguse saanud Taanist ning esimene trenn toimuski 2017. aastal Taani arvamusfestivalil Folkemøde. Eestisse tõi demokraatiatrenni arvamusfestival. Üle Eesti tegutseb kümmekond demokraatiatreenerit, keda saab kutsuda koolidesse ja teistesse asutustesse, üritustele ja miks mitte ka sünnipäevadele.

Arutelukultuuri parandamine on praegu ühiskonnas eriti oluline, seepärast tahab arvamusfestivali tiim muuta trennid veelgi populaarsemaks. 27. oktoobril toimusid kolmes Tartu koolis – Tamme, Hugo Treffneri ja Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis – demokraatiatrennid. Igas koolis tegeles noortega kaks treenerit.

Tamme gümnaasiumi abiturientide ette astusid Kai Klandorf ja Maiko Kesküla, kes arendasid õpilastes eriarvamuse musklit.

Nagu ikka, algas ka demokraatiatrenn soojendusega – vestlusega. Treenerid rääkisid trenni olemusest ja vajalikkusest, oma arvamuse olulisusest ja arvamuste paljususest. Üsna ruttu said nad õpilased kaasa rääkima. Mõne aja pärast vedasid treenerid üle saali köie ning tahvlile ilmusid mitmesugused väited, valdavalt kliimateemadel. Igaühel tuli valida, kas ta on väite poolt või vastu, ja sammuda kas ühele või teisele poole köit.

Kui esimesed väited kogusid valdavalt ühesuguseid arvamusi, siis automaksu kehtestamise teema lõi seltskonna juba kahte lehte.

Arvamused polariseerusid ka prügisorteerimise, lihasöömise vähendamise, tuulegeneraatorite ehitamise teemal. Oma arvamust tuli etteantud aja jooksul „vastasmängijale“ ka põhjendada. Siit-sealt kostis üsnagi tulist arutelu.

Vahepeal uurisid treenerid, kuidas eriarvamused ja kaaslase vastuväited on mõjunud. Tunni lõpus sai iga õpilane avaldada veebis trenni kohta arvamust (vt boksi).

Tamme gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Marko Kuura jälgis trenni kõrvalt ja ütles, et tema arvates ärgitas demokraatiatrenn õpilasi süvitsi poliitika üle mõtlema. Ta loodab, et noored aduvad nüüd ka seda, et kui nemad ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika nendega.

„Teisisõnu, loodan, et nad näevad, et nende elus võib saabuda kunagi hetk, kui nad peavad ise ühiskonna või kohalike probleemide lahendamisest osa võtma ja teevad seda,“ sõnas Kuura.

Seos õppekavaga

„Eelmisel aastal demokraatiapäeval tegime esimese tiiru koolides ja nüüd on teine laine Euroopa Parlamendi Eesti büroo toel,“ rääkis Kai Klandorf. „Hästi võetakse vastu. Õpilased saavad aru, millest jutt käib. Vanem generatsioon kipub noori alahindama ja arvab, et nad ei huvitu, ei taha ega oska. Eriti vastuvõtlikud on riigigümnaasiumid. Seal saadakse aru, miks on oluline õppida eneseväljendust ja seda, mida demokraatiamusklid endas kannavad. Muide, oskused on kõik seostatavad riikliku õppekavaga.“

Mairo Kesküla hinnangul on õpilased trennides olnud tublid ja julged. „Täna oli üllatav ka see, et kuigi noored polnud ühest klassist, julgesid nad kõva häälega omavahel ja üle aula mõtteid avaldada, kuigi need olid vastandlikud,“ lisas Kesküla. „Nad tegid seda sõbralikus ja mõnusas õhkkonnas, tulid meie aruteluga kaasa. Mõnes koolis on üsna vaikne olnud. Ei oskagi öelda, millest see tuleneb. Ühes koolis tegime trenni viiendale klassile ja nad olid hästi vahvad.“

Kai Klandorfi arvates on ka koolinoorte puhul nii, nagu koolitustel ikka – algul ei saa vedama ja pärast pidama. Avatud küsimused põrkavad seinalt tagasi, aga kui teemasse sisse minnakse, tulevad õpilased järjest enam kaasa ja lõpuks käib juba tuline arutelu. Palju sõltub sellest, kas tundides väideldakse ja kas õpilased on harjunud oma arvamust avaldama.

Kuidas treenerid trenniks valmistuvad?

„Teatavad skriptid on meil kõigi musklite kohta, materjalid on pärit Taani partnerorganisatsioonist, oleme metoodika Eestisse toomisel kohandanud meie oludele vastavaks,“ kirjeldas Kesküla. „Tuleb olla paindlik ja reageerida vastavalt koolile. Arutelu teemad valime selle järgi, mis tunduvad aktuaalsed ja noortele olulised. Teema peaks olema selline, et tekib teatav polariseerumine ja grupp ei jookse ühele või teisele poole, vaid jaguneb pooleks. See on kõige keerulisem koht.“

Kuid kuulamise muskli treeningul polegi vaja treeneritel teemasid välja mõelda, noored jutustavad ja jagavad oma kogemusi. Seni on treenerid nad rääkima saanud.

Eneseväljenduse muskli treeningul on ruumi keskel aga suur kast, noored peavad sõnastama oma seisukoha, käima kasti juurest läbi, astuma sellele ja ütlema oma seisukoha välja. See peaks aset leidma sundimatus mõnusas õhkkonnas.

„Rollidünaamika muutub, kui õpetaja asemel oleme klassis meie,“ lausus Klandorf. „Kuigi räägime 21. sajandi oskustest, loovusest, kriitilisest mõtlemisest, ei pööra me igapäevategevuses sellele tähelepanu. Demokraatiatrennis saamegi harjutada ja ennast treenida vestluses vastu pidama: et ma ei lähe närvi, õpin kuulama, olen empaatiline. Eneserefleksioon on väga tähtis, tuleb panna tähele, mida ja kuidas teed.“

Ehk tasub ka poliitikutele demokraatiatrenne korraldada?

„Oleme sellele mõelnud,“ vastasid treenerid. „Samuti korteriühistutele. Neid kohti on palju, kus osalejad peavad oskama mõelda.“

Kutsu trenn oma kooli: maiu.lauring@arvamusfestival.ee 

Milliseid muskleid demokraatiatrennis arendatakse?

Mis on kõige kasulikum oskus või mõte, mis trennist said?

• Sain kinnitust, et paljud inimesed mõtlevad erinevalt
  ja kõigil on selleks õigus.
• Ei pea kartma jääda eriarvamusele.
• Arvamust peab kaua läbi mõtlema, et sellel üldse
  mingi tähtsus või mõte oleks.
• Isegi kui on erimeelsusi, on võimalik lahku minna sõpradena.
• Oskus samastuda teiste ideedega.
• Ei tohi isiklikuks minna.
• Arutelus on vaja keskenduda sisule, mitte keskenduda
  oma arvamusele avaldamisele ja emotsioonidele.
• Kuidas aktiivselt, ilma vahele segamata kuulata.
• Enda teemast lahti ütlemine.
• Eriarvamusel on olla okei.