Digi ei ole koll
Vastulause Riin Seema artiklile „Digiriigi jätkuv edu sõltub digiärksusest“
Nii kurb on sellist artiklit lugeda. On väga kahju, et digist on tekitatud mingisugune koll ja see, mis on digi sees, ei olegi nagu oluline.
Ma ei mõista, kuidas on tekkinud arusaam, et virtuaalne ei olegi justkui päriselu. Ometigi kasutame digivahendeid ja -keskkondi oma päriselus. Ehk siis, kui ma teen internetipangas ülekande, siis seda just nagu ei toimunudki, sest minu käes ei olnud päris rahapaberit? Või kui näen televiisorist digivahendite abil tehtud ülekannet uudistesaatest, siis sealne inimene ei olegi päris? Ainult paberil loetud ajaleht on see õige ning siis ei ole tegemist valeuudisega?
Ma ei mõista, kuidas digivahend on süüdi selles, kui seda liigkasutatakse. Ehk siis, kui ma jooksen liiga palju või söön liiga palju, siis see on päriselu ja täiesti normaalne. Kui ma loen liiga palju raamatuid, siis on see samuti justkui hea. Kui aga kasutan digivahendit ja vahet pole, mis ma sealt teen, on see kindlasti halb.
Autor muretseb, kes võtab vastutuse lapse terve käitumise osas, kui me kasutame digivahendeid hariduses. Mis aga on terve käitumine? Kas see, mida peeti terveks käitumiseks sada aastat tagasi, on seda ka nüüd? Äkki on standardid ja normaalsus muutunud?
Ehk siis palun lõpetada digi demoniseerimine! Peaks rohkem süvenema sellesse, mida digi sees tehakse. Mitte kõik ei ole paha, vaid palju on ka head. Iga tegevuse liigkasutus ei ole mõistlik ja digi ei ole selles süüdi. Tegemist on tööriistaga.
Rasmus Kits, aitäh, et sel teemal kaasa räägite!
Olen nõus, et digi ei ole koll.
Digis on palju head – meil on imeline digiriik.
Samuti olen nõus, et digi mõistlik ja sisukas kasutamine on hea ja liigkasutamine halb.
Päris- ja virtuaalmaailma erinevus ilmneb hästi laste puhul. Elus laps on pärismaailmas ja vajab normaalseks kasvamiseks palju vanema pühendunud tähelepanu. Lapsele ei piisa sellest, kui vanem vaatab temast pilte ekraanil või neid postitab.
Meeldib see meile või mitte – digis peitub laste arengule ohte ja vaid täiskasvanud saavad neid ennetada.
Jah, kultuur on see, mis mõjutab arusaama normaalsest ja sobimatust käitumisest ja see on põhjus, miks meil on vaja luua tervislikke digivahendite kasutamise sotsiaalseid norme.
Suurem osa Eesti teismelistest on digis WHO soovitatud normidest rohkem aega.(TLÜ Õpilasuuring, 2020)
Riin Seema
On hea meel lugeda dots Riin Seema artikleid.
Mõtlemise ja aju seisukohalt on veel teine aspekt, miks digiõpe on väga halb: närvisüsteemile tekitab tervisekahjusid ka LIIGSUUREKS PAISUNUD RAADIOSAGEDUSLIK KIIRGUS, mida tekitavad juhtmeTA internetti kasutavad seadmed: nutitelefonid, (tahvel)arvutid jne.
Kas olete ka märganud, et Eesti lastel on üha rohkem alljärgnevaid probleeme ?
– suurenenud ärrituvus väikeste asjade suhtes;
– liigne ärevus, muretsemine, süütunne, närvilisus;
– keskendumisraskused;
– õppimisraskused – õpitu ei jää meelde;
– liigne unustamine, orienteerumisvõime langus;
– suurenenud viha, frustratsioon, vaenulikkus;
– depressioon, sagedased meeleheitehood;
– suurenenud või vähenenud söögiisu;
– unetus,luupainajad;
– seletamatu ülekoormustunne;
– vähenenud töövõime;
– pidev väsimustunne, nõrkus.
Need ja paljud muud probleemid tekivad raadiolainetest ja üldse elektrimagnetväljadest. Pikemat sümptomite loetelu saab lugeda nt seda ala uuriva töökeskkonnateadlase blogist: https://tarmo.koppel.ee/?p=84
Euroopa Komisjoni Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis nr 1815 SOOVITATAKSE TUNGIVALT EELISTADA KOOLIDES KAABLIGA INTERNETTI ning RANGELT PIIRATA MOBIILIDE KASUTAMIST KOOLI TERRITOORIUMIL.
Vt rohkem: https://www.kiirgusinfo.ee/category/lapsed/
Palun lugege sealt kasvõi USA Riikliku Teaduste Akadeemia toksikoloogia ja keskkonnauuringute keskuse direktori Dr Devra Davise seisukohti. Temalt on eesti keeleski ilmunud raamat „Valeühendus”. Raamatu lk 100-110 nt kirjeldab 2G ja 3G tehnoloogiast tekkivaid aju-verebarjääri lekkeid ning seda, kuidas tehnoloogiatööstus oli edukas selle info kinnimätsimisel.
MIS ON LAHENDUS ? Kindlasti peab digiõppe puhul keskenduma ka sellele, et arvutid – tahvelarvutid oleksid KOOLIS INTERNETTI ÜHENDATUD JUHTMETE KAUDU. (Jaa, see on võimalik, isegi osade nutitelefonide puhul !)
See võiks saada taas loomulikuks ka kodudes.
Rasmus KITS,
lugesin äsja Teie pikka FB kommentaari nn DIGI kohta ja olen vaid Teie loo pealkirjaga nõus – Digi ei ole koll – seda AINULT TÄISKASVANUILE (nagu meie, eriti mina … Hm!). Lapsed hoidke võimalikult kogu IT-st eemale. Tõestuseks pole vaja tänapäevaseid nn aju-uuringuid; lapse ja tema mõtlemise arengu fundamentaaluuringud tehti üle 50 aasta tagasi ära. Eriti toon esile James Gibsoni ja tema abikaasa Elenore ca 50-aastast uurimistööd nägemistajumise vallas…
Kapitaalne järeldus – tajuda maailma (ümbrust) vahetult ja pildi abil (arvutis, nutikas jne.) on psühholoogiliselt täiesti erineva mõjuga! Sama kinnitas lapse mõtlemise arengu uurimine – vajalik on lapse VAHETU ja AKTIIVNE kokkupuude oma ümbrusega, eriti enne kooli (lihtsamalt enam öelda ei saa). Ja just selle üle peaksime aru pidama – kuis tänapäeval neid tingimusi luua!?
To Tiina,
inimesele kõige kahjulikum kiirgus on hoopis 50Hz-i.
Nii, et see, kes tahab tegelikku vabanemisest kiirguste halbade mõjust, see peab alustama hoopis sellest, et kaotab oma asutuses-kodus 230V 50Hz-i elektri. Ja teine asi, mis unustatakse – need ägedad püsivõrgukaablid (LAN-kaablid) on valmistatud vasest. Ja vask, tahetakse või ei taheta, on ise elektromagnetmaterjal. Ja tänu sellele kiirgab vaskkaabel ka ise.
Nii, et kes tahab tõeliselt vabaneda kõrgsageduskiirgusest, see peab ka kodus kasutama hoopis valguskaablit (optilist kaablit).
Ning veel üks asi, mis pidevalt unustatakse. Räägitakse mobiiltelefonist, tahvelarvutist kuid unustades, et ka nende ägedad “seinalaadijad” on tihti ise palju suuremad kiirgusallikad kui need telefonid ongi.
—————–
See jutt ei tähenda seda, et mitte võidelda liigse kiirgusega. See jutt tähendab seda, et sel juhul tuleb tegeleda korraga kõikide erinevate kiirgustega.
Digimaailma probleemid on tegelikult nii suured ja süvenevad, et iga kord loen õudusega mis uuendused soovitatakse vastu võtta.
Kui mu lapsed tulevad koolist ja ainuke koht kus nad saavad õppimist teada on e- kool siis see tundub halb. Kui õpetaja soovib, et lastel oleks olemas messenger, et saaks lastega parmini suhelda, siis see ei sobi. Alla 14 aastased lapsed ei tohi omada seal kontot. Me ei tee oma lastele seda kontot ja kui kuskil seda veel nõutakse teen lärmi. Ma saan aru et e- kool on tegelikult üks kehv asi mis korralikult ei toimi, aga kaotage ta siis ära.
Miks on kadunud tavaline koolipäevik? See õpetaks lastele kohusetunnet, märkete tegemise oskust ja vajalikkust. Ka koolipäeva lõpus saavad lapsed teha esimese planeerimise õppimise suhtes.
Õpetajal oleks tunni lõppedes laste kodutöödega kõik, ta ei peaks enam nendele mõtlema. Üks ülesanne vähem.
Kui ma lapsevanemana soovin, et mu laps veedaks vähem aega arvutis, siis pole see võimalik. Ma pean lisaks oma tegemistele jälgima, et mu lapsed ei teeks arvutis midagi koolivälist, või et nad ei kaoks arvutisse ära.
Arvutis tehtavaid ülesandeid on liiga palju. Paljud lapsed ei oska enam käsitsi kirjutada, joonistada ringi, või isegi sirget joont.
Minu lastel ei ole nutiseadmeid, ja ma olen rahul sellega. Väline surve ja sotsiaalne surve on aga suur. Mu tütar tänas meid selle eest, et me ei ole talle nutitelefoni ostnud. Juba tema saab aru, et nutilapsed on natuke teistmoodi ja seda räägivad ka õpetajad ,psühholoogid, teadlased.
Meil on olemas nutisõltuvus, nutikael, küberkiusamine, ärevushäired, depressioon, sotsiaalmeedia, unehäired, vähene füüsiline aktiivsus. Kõik need sõnad kirjeldavad digimaailma .
Aga digi on lihtsalt üks kasumlik äri. Meie lapsed ei võida sellest mitte midagi ja tegelikult meie ka mitte. Digimaailm kahjustab meid nii vaimselt kui füüsiliselt aga eriti veel lapsi. Me saaksime muuta maailma paremaks igas mõttes aga see nõuab tööd ja vaeva.