Eesti rahvajuttude uus elu

Ilus on olnud see aasta 2020. Hoolimata kõigest, mida ta kaasa on toonud, mida endaga viinud. Täpselt aasta tagasi, eelmise aasta novembris tutvustasin Õpetajate Lehe veergudel oma ideed kutsuda inimesi kogu aasta vältel eesti rahvajutte lugema. Aasta saigi kuulutatud eesti rahvajutu aastaks.

Kogu selle pika lugemismaratoni lipukandjaks sai projekt „Väljakutse 11×11“. Põhieesmärk oli tutvustada eesti rahvajutte ja allikaid, kust neid leida. Väljakutsuv oli ka osalemiskutse: 2020. aasta lõpuks võiks iga intelligentne eestlane osata nimetada vähemalt ühtteist eesti rahvajutu raamatut. 11. jaanuaril alustasime ja 11. detsembril lõpetame. Iga kuu alguses pakkusin huvilistele lugemiseks ühe rahvajutu kogumiku. Iga kuu alguseks ootasin ka tagasisidet eelmisel kuul loetule. Kogu selle ettevõtmise salaküsimus: kas need vanad lood kõnetavad veel tänapäeva lugejat või kuulajat, ootas vastust. Aasta on läinud, nagu kits oleks sabaga löönud! Seda ütlemist aja kiire kulu kohta kuulsin kunagi folklorist Pille Kipparilt.

Väljakutsele või kaasakutsele või isegi üleskutsele vastati suure huviga. Isegi veel enne, kui rahvajutu aasta sai kõva häälega välja hõigatud. Inimesed oleksid justkui pikisilmi oodanud teemat, mille järgi oma tegemisi, töid ja ehk isegi elu säädida. Me ei räägi sadadest, vaid tuhandetest, kes kõik selles projektis kaasa lugesid, kuulasid, joonistasid, jälgisid, mõtlesid. Palusin täiskasvanutel küll ainult enesele lugusid lugeda ning otsida enda jaoks juttude tähendust ja ilu, aga tundub, et rahvajutt kohe nagu ise kutsuks jutustama või vähemalt ette lugema. Seepärast kaasasid paljud õpetajad ja lapsevanemad eesti rahvajutu aastasse ka palju lapsi. Ise mugistan mõnusalt naerda, kui kujutan ette, et mõni laps ehk jääbki lapsepõlvest seda aastat erilisena mäletama – aastana, kui ema hakkas äkki muinasjutte jutustama.

Tagasisidekirjad pakatasid rõõmust. Need, kes polnud sellistest rahvajutu kogumikest kuulnudki, olid tänulikud, et teada said. Need, kes polnud neid raamatuid enam aastakümneid avanud, said uue elamuse osaliseks. Lapsepõlves võisid mõned lood tunduda kuidagi võõristavad, isegi ehmatavad. Nüüd, täiskasvanuna lugedes olid need lausa nauditavad. Nii mõnigi rahvajuturaamat sai rehabiliteeritud. Eriti võis seda täheldada kilplaste teema puhul.

Omaette väärtusliku kogemuse andis soovitatud raamatute otsimine ja leidmine. Raamatukogudes leidus tihti vaid üks-kaks eksemplari, mõne kogumiku puhul isegi seda mitte. Jäi üle otsida sugulaste ja sõprade raamaturiiuleist, vanaraamatu kauplustest. Viimase raamatu, „Imesõrmuse“ leidmiseks osalesid mitmed isegi oksjonil.

Aasta algas suure õhinaga ja väga-väga emotsionaalselt. Kartsin isegi, et ei jõua seda kõike ära kanda. Ja siis tuli midagi ootamatut. Kogu maailm jäi seisma. Raamatukogud läksid lukku. Ja inimesed ka.

Aga eesti rahvajutu aastat see ei peatanud. Vastupidi. Nüüd oli võimalus muinas- ja rahvajuttudel näidata, millal neid tõesti väga vaja läheb. Keerulistel aegadel.

Nüüd said kokku ametlikult välja kuulutatud digiaasta ja eesti rahvajutt. Hakati raamatuid veebis ette lugema ja eesti rahvajutu aasta oli kui kompass, mis näitas teed. Lugesid nii näitlejad kui ka raamatukogutöötajad. Isegi astusin üle enda varju ja jutustasin mõned õhtujutud. Ja kui päris aus olla, siis eelkõige enda hirmude ületamiseks, sest see öötundidel toimunud jutusalvestamine oli nii lõbus, et andis julgust päevalegi vastu astuda. Paljud, väga paljud on tunnistanud, et muinasjutud aitasid üle olla sellest väga ootamatust ja hirmutavast olukorrast. Kuna aasta alguses olin olude sunnil valinud vabakutselise tee, oli kõik see, mis hinges toimus, liiga suur, et üksi hakkama saada. Muinas- ja muudki lood, ka väljakutserahva tagasisidekirjad, toetasid mind väga.

Kirjutati väga ausalt, kas ja miks üks või teine kogumik hea ja mõnus lugeda on. Ja mitte ainult lugeda, vaid ka vaadata. On ju kujundusel samuti väga tähtis roll. Minu meelest ongi hea muinasjuturaamatu tegemisel kaks võimalust: kas üldse mitte illustratsioone, ainult lood ise oma puhtas olemuses või siis väga hea kunstnikutöö. Nii pakkus eesti rahvajutu aasta ka killukest ülevaadet meie kunstiajaloost. Eriti hea meel on mul sellest, et August Jakobsoni kogumik „Puujalaga katk“ andis taas võimaluse kohtuda Vive Tolli töödega, kes meie hulgast just sel suvel lahkus. Vanemad lugejad olid unustanud, et just tema selle raamatu illustraator oli olnud. Nooremad aga, kes ei teadnudki temast midagi, olid vaimustunud ja imetlesid tema tööd. Näitasin seda raamatut ühes koolis. Väike tüdruk vaatab, ütleb: „Kui ilusad pildid. Kas ma võin vahetunnis veel vaadata?“ Lubasin. Tüdruk istus põrandale, toetas selja vastu radiaatorit ja vaatas. Ettevaatlikult raamatu lehti keerates, põhjalikult iga pilti uurides. Nii võib vaadata vaid üks kunstnik teise tehtut. Ilus.

Eesti rahvajutu aasta raames toimus ka palju koolitusseminare, üle kogu Eesti. Olen olnud täiskasvanute koolitaja juba 29 aastat. Korraldanud muinasjutu- ja jutuvestmise seminare, õpitubasid, suvelaagreid, konverentse ja palju muud. Aga sellel aastal toimunud koolitused on olnud täiesti teistsugused. Ei tea, kas tulenes see teemast – eesti rahvajutu uus elu – või inimeste erilisest tundlikkusest, mille juured võivad peituda sügaval, koroona-aasta põhjustatud hirmudel. Tundsin inimeste erilist kokkusaamise tahet ja huvi nii rahvajuttude kui ka üksteise lugude vastu.

Rahvajuttudest rääkida, ilma neid jutustamata, oleks mõeldamatu. Toimus palju jutuõhtuid ja kontserte koos muusikutega, suvelaagrites, koolides ja mujalgi. Kord jutustasin tondilugusid Juhan Jaigi raamatust „Kaarnakivi“. Väike poiss kuulab, nii kuulab. Pärast tuleb küsima: „Vabandage palun, mis selle tondi nimi oli?“ Mina vastan: „Säni.“ „Ahah! Aga kas seda raamatut saab kohe raamatukogust laenata ka?“ Muidugi oli see võimalik. Nii see võikski ju olla, et lugudega äratame huvi üles ja inimene hakkab tegutsema. Kunagi oli meil koolis üks ajalooõpetaja, kes enne Waterloo lahingust kõnelemist rääkis Napoleoni armastuslugudest. Lasi huvil pääd tõsta ja siis rääkis sõjast ka.

Keegi küsis minu käest hiljuti, mis mind selle aasta jooksul kõige rohkem rõõmustas.

Kohe vastasin – rõõmustas see, et nii paljud lõpuni vastu on pidanud. Mõni tunnistab küll, et ainult suure tahtejõuga on see õnnestunud. Üks osaleja kirjutab: „Vanemad on mind õpetanud, kui midagi alustad, ära katki jäta!“ Tänu sellele on ta leidnud nii palju huvitavat ja avastamist väärivat neist raamatutest, mida polekski lugenud, kui oleks väsimuse ajel katkestanud selle omamoodi lugemise väljakutse.

Rõõmustas, et need vanad rahvajutud puudutavad ja toetavad meid ka tänapäeval. „Mind võlub nende lugude juures tohutult peategelase võime andestada,“ seisab ühes kirjas. „Isegi kui tema vastas on õelad, pahatahtlikud ja kadedad lähedased, kes ta kodust välja ajavad ja koguni tema elu kallale kipuvad, on tal nii avali süda sees, et lõpuks ta annab neile andeks ja läheb eluga edasi.“

Rõõmustan ka selle üle, et küsimusele eesti rahvajutu raamatute kohta ei vastata enam ebalevalt – oli üks roheliste kaantega raamat –, vaid teatakse meie rahvajutukogumike täisnimesid. Ilus! Sellistel hetkedel tunnen, et pole asjata elanud sel aastal. Pole mitte!

Eesti rahvajutu aasta lõpeb 11. detsembril. Seniks võivad veel kõik huvilised kaasa lugeda viimast raamatut, mis ongi tõesti pigem just täiskasvanutele lugemiseks. Koostaja isegi soovitab, et nende lugude sobiv lugeja-kuulaja võiks olla vanusevahemikus 11–111 aastat.

Mis raamat see on?

Vaata järele Facebookist – eesti rahvajutu aasta 2020 ja piretpaar.com/projektid.

Üks lugu

Ühel õhtul helistas hea sõber ja küsis, kas ma oleksin nõus tulema kooli lugusid jutustama, õpetajatele ja lastele ka siis ühtlasi. Mulle väga meeldis, et ta nimetas esimesena just õpetajaid. Võib-olla vajab täiskasvanu enamgi hääd lugu kui laps. Mõttes olin juba öelnud kutsujale jah-sõna, aga kuna kogu see aasta on olnud nii kiirukääruline, siiruviiruline, küsisin hommikuni järelemõtlemise aega. Tahtsin eneses järele kuulata, kas on mingi lugu, mis kohe rääkimist tahab. Lugusid on ju palju, aga tundsin, et seda esimest pole. Seda, mis ajab sind kodunt välja, mis kripeldab, mis tahab jagamist. Pidin hakkama lugu otsima. Eesti rahvajutu aasta puhul alustasingi meie oma pärimusest. Rahvajutud on minu vastu olnud läbi aegade väga sõbralikud, paar neist pakkusid kohe kiiresti ennast jutustamiseks. Võtsin selle lahkuse tänuga vastu, aga ikkagi, see üks oli leidmata veel. Siis meenus, et mul on pakiautomaadis ju uus raamat. Hilisest õhtutunnist hoolimata kihutasin sellele järele. Ja siis me kohtusimegi selle, just sel hetkel minu jaoks väga olulise looga. Lugu ise on selline.

On kooli vilistlaste kokkutulek ja üks noormees küsib ühelt õpetajalt: „Õpetaja, kas te mäletate mind?“ „Ei,“ vastab õpetaja. „Mina olen see poiss, kes kord oma klassivennalt käekella varastas,“ tunnistab noormees. „Te ütlesite meile, et peate nüüd kõigi taskud läbi kontrollima, et kadunud kell üles leida. Õpetaja, te ei kujuta ette, kui suur hirm mul oli, kui ma aru sain, mis nüüd kohe juhtub, kui kell mu taskust leitakse. Ja kõik teised saavad teada, et mina olengi kellavaras ja … Te panite meid kõiki ritta seisma ja käskisite silmad sulgeda. Ja siis hakkasite ükshaaval taskuid kontrollima. Minu pintsaku taskust te selle kella leidsite, aga te ei jäänud seisma, vaid toimetasite läbiotsimist ikka edasi, kuni kõikide taskud olid kontrollitud. Ja siis andsite kella selle omanikule tagasi. Ja mitte kunagi enam te sellest juttu ei teinud. Mina olengi see kellavaras, kas te tõesti ei mäleta mind?“

Õpetaja naeratas vaikselt ja sõnas: „Ei. Ma panin ju ise ka silmad kinni.“

Ja sõbrale helistasin kohe ja jutustama kooli ma läksin. See oli üks ilus päev.

2020. aasta rahvajutukogumikud

• „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“, koostajad E. Normann, H. Tampere
• „Puujalaga katk“, A. Jakobson
• „Tere, tere Tiipajalga“ ja „Loomad, linnud, putukad“. Mõlema raamatu koostaja P. Kippar
• „Tark mees taskus“. Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses, koostaja E. Raud
• „Emand kaseladvas“, koostaja M. Hiiemäe
• „Metsavaimu heategu“, koostaja R. Järv
• „Esivanemate varandus“, koostaja M. J. Eisen
• „Kaarnakivi“, J. Jaik
• „Kilplased“, Fr. R. Kreutzwald; „Kilplased“, E. Raud; „Kilplased“, P. Pärn
• „Imesõrmus“. Valik rahvajutte M. J. Eiseni trükistest, koostajad E. ja G. Laugaste.