Ellujäämise kunstid – kohanemine uues reaalsuses

„Ellujäämise kunstid“ on Tartu kui 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna moto ja kunstiline kontseptsioon.

2020. aasta kevadel alguse saanud eriolukord lükkas ümber müüdi konservatiivsest haridusest, kui selline müüt veel üldse eksisteeris. Üleöö pidime tegema muudatusi õppekorralduses, kuid kas ka sisus?

Tundub – seda ka oktoobris virtuaalsel Tartu haridusfestivalil osaledes saadud mulje põhjal –, et mõtestame hariduses toimunud muutusi pigem korralduslike kui sisuliste muudatustena. Hübriidõpe tundub olevat eelkõige distants- ja kontaktõppe seostamine. Ka kriisiolukorras toimetuleku tulemuslikkust analüüsiti haridusfestivalil lähtuvalt korralduslike muudatuste edukusest: tehnilised võimalused ja pädevused, info liikumine, õppe läbiviimisele kuluv aeg, õpilaste/laste kaasamine, õppekava järgimine, tulemuste hindamine jne. Samamoodi on õppe lõiming ju tegelikult korralduslik, mitte sisuline muudatus.

Vajadusest muuta õppesisu

Huvitav on jälgida, kas eriolukorra pealesunnitud korralduslikud muudatused suunavad meid mõtlema ka õppesisu muutmise vajadusele. Haridusfestivalil juba sellekohaseid arvamisi oli. Ehk olekski tuleviku arenguvajadustele-ootustele mõeldes arukas muuta esmalt õppesisu ning seejärel sellest tulenevalt õppekorraldust? Ehk on mitmekülgsetest teadmistest olulisemad või vähemalt sama olulised sotsiaalsed oskused, emotsionaalne intelligentsus, hoolivus, loovus, kriitiline mõtlemine? Põhiküsimus ongi, kuidas soovitud tulemusi saavutada ning kas see on üldse võimalik lapsevanemaid kaasamata?

Riiklikud õppekavad ehk raamid on muutmisel, seega on õige aeg mõelda, kuhu oleme teel ja mida kaasa võtta.

Lasteaedadele algas koolidega võrreldes eriolukord teisiti – meie käisime tööl. Praegu headest kogemustest kokkuvõtteid tehes ja õnnestumistest rõõmu tundes ei saa unustada, et kevadine õhustik oli pingeline, kuna keegi ei osanud aimata viiruse edasist kulgu ja tagajärgede kogu ulatust. Lasteaedniku töö valverühmas oli võrreldav eesliinitööga, kuigi terviseamet ei pidanud vajalikuks nõuda lasteaias isegi kaitsemaskide kandmist.

Juhtide kõige olulisem ülesanne oli märgata töötajate meeleolumuutusi, vaimset väsimust, ärevust ning aidata maandada pingeid. Kevadised üleelamised avaldavad tööperele, juhtidele, lastevanematele ja lastele mõju praeguseni ning alateadlik ärevus ja ebakindlus ei ole kuhugi kadunud. Kuid see on kogu ühiskonda hõlmav uus reaalsus, millega peame arvestama.

Looduse mõjust ja oskusest märgata

Looduskeskkond – mets, raba, koduaed – avastati (taasavastati) mitte ainult puhkamiseks sobiva paigana, vaid ka õpikeskkonnana, mis on kõigile üldjuhul tasuta kättesaadav ning võimaldab uurimise ja avastamise käigus arendada iseseisvust ja vastutustunnet. Looduses liikumine arendab vaatlemis- ja kuulamisoskust, tähelepanu püsivust, mis on ju õpioskuste eeldused. Veelgi olulisem on looduse rahustav mõju.

Kui kõigi teadmiste praktiline (eluline) avaldumine on leitav loodusest, kas ei võiks siis nn hübriidõppes virtuaalse keskkonna ja klassiruumi kõrval olla distantsõppe keskkonnana ka loodus? Teisisõnu, veebitundides osalemise kõrval võiks täita ülesandeid looduskeskkonnas. Olen veendunud, et kui õpetaja/lapsevanem oskab avada lapsele ukse looduse tarkuse ja teadmiste juurde, ei ole tal vaja täiskasvanuna avada psühholoogi või psühhiaatri kabineti ust.

Kuulamis- ja märkamisoskusest, tähelepanelikkusest suhtluses kolleegide ja lastevanematega on saanud mitte ainult juhi, vaid ka õpetajate jaoks kõige olulisem oskus. Kevadise isolatsiooni ajal lähtusid õpetajad eeskätt sellest, milliseid soovitusi ja millist tuge lapsega kodus olevad vanemad lapse arengu toetamisel vajasid. Kui peres oli koduõppel olevaid lapsi, vajas vanem väikelast köitvat tegevust, et tal oleks aega ja võimalust koolilaste distantsõpet korraldada.

Muidugi viisid lasteaiaõpetajad läbi ka õpiringe Zoomis ja tegid ise õppevideoid, otsisid ja soovitasid lapsele sobivaid ja arendavaid veebikeskkondi õppimiseks ja mõtteid meisterdamiseks, eelkõige aga looduskeskkonnas uurimiseks ja avastamiseks. Praegu, arvestades ohutusreeglitega ja suheldes distantsilt, on kolleegi või lapsevanema meeleolumuutusi tunduvalt raskem märgata. Puudub ka oskus neid vajadusel toetada. Jällegi on loodus see, mis pakub lasteaednikele ja lastevanematele hea võimaluse kokku saada, et korraldada koosolekuid ja koolitusi. RMK õpperajad ja lõkkeplatsid on tööpere kohtumisteks suurepärane keskkond.

Koostööst ja väärtushoiakutest

Koostöö ning vahetu koosolemise ja koosmõtlemise võimalus on muutunud üha väärtuslikumaks. Septembri keskele kavandatud üleriigilisele lasteaiajuhtide seminarile registreerus eelnevate aastatega võrreldes rekordarv osalejaid. Muidugi arvestasime ohutusnõudeid ja olime kontaktis regiooni terviseametiga, viimse minutini valmis kahepäevase seminari tühistama. Nüüd, mitme nädala möödudes võib öelda, et läks õnneks.

Esimesest kokkusaamise hetkest peale saime aru, kui väga oli kolleegidel vaja vahetut suhtlust ja kuuluvustunnet. Ilmselgelt on vahetus suhtluses midagi, mis ekraani kaudu edasi ei kandu, kuid on inimese rahuloluks äärmiselt vajalik. Virtuaalne keskkond võimaldab küll vahetada infot, avaldada arvamust, sõlmida kokkuleppeid, viia läbi arenguvestlusi ja toetada lapsevanemaid lapse individuaalse ainekava täitmisel, osaleda mugavalt veebiseminarides, ometi pole sellel vahetu suhtlemise toetavat ega tervistavat mõju.

Veebipõhisest enesetäiendamisest sai võimalus, mida me varem ei osanud enesestmõistetavaks pidada. On tänuväärt, kui kiiresti reageerisid INNOVE ja kõrgkoolide õpetajakoolitajad uuele pingelisele olukorrale, võimaldades toetavaid tasuta koolitusi/seminare juhtidele ja õpetajatele.

Kokkuvõtteks tõdesime juhtide seminaril, et olime ju kõik ammu teadlikud, kui olulised on tänapäeval digipädevused ja oskuslik kommunikatsioon, kuid ei osanud arvata, et need muutuvad eluliselt oluliseks üleöö.

Kahjuks ei muutu üleöö meie väärtushoiakud. Koolid ja lasteaiad on tegelenud väärtusarendusega aastaid, paljud neist rakendavad kiusamisest vaba metoodikat, ent kui palju on muutunud laste, lastevanemate ning meie enda suhtumine ja hoiakud? Kas oskame praeguses jätkuvalt ärevas keskkonnas olla üksteise suhtes tähelepanelikumad ja hoolivamad? Või tulenevad teisi solvav ja halvustav suhtlusviis ning vihakõne just ärevusest ja isiklikust ebakindlusest?

Lapsed, ja mitte ainult lapsed omandavad käitumis- ja suhtlemisoskuse eeskuju toel. Niisamuti teadmised oma õigustest, millega peaks kaasnema arusaam vastutusest. Tundubki, et uutmoodi reaalsuse õppetund ei ole mitte ainult elukorralduslik toimetulek, vaid, nagu ka juhtide seminaril tõdeti, koostöö- ja eneseregulatsiooni oskused.

Kas elus võib veel tulla ette olukordi, mille tarvis peame õppima ellujäämise kunsti? Kahtlemata. Näiteks kui kaob elekter – nädalaks, kuudeks …

Lasteaednike muutunud argipäev

Evelin Sarapuu, Eesti lasteaednike liidu juhatuse esimees:

Eesti lasteaednike liit on oma 30 tegevusaasta kestel toetanud lasteaiaõpetajaid nende professionaalses arengus ning esindanud õpetajaid riigi tasandil, olles vääriliseks ja arvestatavaks partneriks riigiasutustega suheldes.

Lasteaiaõpetajate kutseühendus küsis lasteaedadest, kuidas saavad õpetajad oma töös hakkama uue reaalsusega ning milline on lasteaia argipäev COVID-19-ga.

Mitmed kohalikud omavalitsused, peamiselt need, kus viiruse levik laialdasem, on võtnud vastu lasteaedade töö korraldust reguleerivad otsused. Paljudes piirkondades aga on antud meetmete valikul otsustusõigus lasteaedadele, mis paneb asutustele suure vastutuse ning nõuab väga head olukorra tunnetamist. Lasteaedades tuntakse puudust meditsiinitöötajatest, kes oleksid juhtidele, õpetajatele ja lastevanematele toeks. Lasteaiad, kus on säilinud meditsiinitöötaja ametikoht, tunnevad end haigusega seoses kindlamalt ning õpetajate stressitase on madalam.

Kevadperioodil oli osa lasteaedu koos koolidega suletud ning lasteaiaõpetajad tegid kaugtööd.

Õppe- ja kasvatustegevused, nõupidamised, arendus- ja analüüsitegevused, koosolekud, arenguvestlused, enesetäiendamine toimusid virtuaalkeskkonnas.

Lähtudes põhimõttest, et ei ole halba ilma heata, on lasteaiaõpetajate enda arvates viimasel ajal suure tempoga arenenud nende digipädevused ja koostööoskused. Kui varem kurtsid lasteaiad ajale jalgu jäänud või olematu digitehnopargi üle, siis praegu võib vähemalt osa neist rõõmustada olukorra paranemise üle. Õpetajad, kes varem oma töös digivahendeid ei kasutanud või kelle oskused olid piiratud, on omaks võtnud või võtmas seisukohta, et digivahendid on vajalikud nüüdisaegsed tööriistad, mis laiendavad koostöövõimalusi ning rikastavad õppe- ja kasvatustegevust. Digipädevad õpetajad on saanud oma oskusi tublisti lihvida ning abivajavatele kolleegidele toeks olla.

21. sajandil eriti oluliseks muutunud koostööoskus vajab pidevat praktiseerimist ja ümbermõtestamist. Viiruse leviku perioodil on õpetajad pidanud tegema rohkem koostööd ja olema paindlikud töökorralduse muudatuste osas.

Praegu on lasteaedades levinud meede, et viiruse tõkestamiseks vanemad lasteaia ruumidesse ei sisene. Lapsed antakse hommikul ja õhtul üle õues. Kui see ei ole halva ilma tõttu või muul põhjusel võimalik, läheb õpetaja lapsele lasteaia välisuksele vastu ja juhatab ta rühma. Mõnes lasteaias tuleb välisuksest rühmaruumi jõudmiseks läbida pikki koridore ja treppe. Samal ajal tuleb tagada nende laste järelevalve, kes on rühmas. Siin aitab paindlik töökorraldus ja kõigi lasteaia töötajate tugi rühmapersonalile. Õpetajad toovad välja, et kuna nii hommikul kui ka õhtul kulub suur osa ajast laste riidesse panemisele ja koju saatmisele, jääb individuaalseks tööks nendega vähem aega.

Tõdetakse, et viimasel ajal on lasteaiapere üksteise suhtes varasemast hoolivam: hoitakse enda ja teiste tervist, haigena tööl ega lasteaias ei käida. Kui varem arutleti alailma, kas mõõduka nohu või köhaga tohib last lasteaeda tuua, siis nüüd on hakanud juurduma arvamus, et igasuguste haigusnähtudega laps on kodusel ravil ning kollektiivist eemal. Lapsed püstitavad viimasel ajal lasteaias kohal käimise rekordeid, sest kuna kontaktid rühmaväliste inimestega on minimaalsed, on nad varasemast tervemad. Lasteaedades on isikukaitsevahendid ning kätepesu ja desomine kõigi jaoks sama normaalne tegevus nagu hingamine.

Kuna vanemad lasteaia ruumidesse ei pääse, on õpetajad hakanud rohkem jäädvustama laste arvamusi ja mõtteid, pildistama nende loovtöid ja tegevusi ning jagama kõike seda digikanalite kaudu, et teha laste õppimine nähtavaks pedagoogilise dokumenteerimise abil.

Asjaoluga, et lapsed saavad tavapärasest rohkem veeta aega õues, on rahul nii õpetajad kui ka vanemad. Tõusnud on metsas uitamise, pargis jalutamise, õues mängimise, looduse ja linnaruumi uurimise ning aiatööde tegemise osakaal.

Lasteaiad on koostöös peredega täiendanud oma õuealasid: loonud õuesõppe keskusi, rajanud sensoorikaradasid ja porikööke, täiendanud õueala valgustust, loonud aktiivse tegevuse keskusi jne.

Kuigi paljudes lasteaedades on katkenud huvitegevus ja vähenenud ühisüritused, on lastel selle võrra rohkem vabamängu aega, mis toob nad loomuliku õppimisviisi, mängu juurde tagasi.

Õpetajad leiavad, et lasteaia argipäev on muutunud rahulikumaks ning on aega oma tegevust rohkem mõtestada. Samas toob muutunud olukord kaasa ka ebakindlust ning sellega kohanemisel vajatakse rohkem tuge.