Emakeele õpetus harib tervet inimest (Mihkel Kampmann, 1918)

6. nov. 2020 Katrin Kalamees-Ruubel EMTA lektor, PhD - Emakeele õpetus harib tervet inimest (Mihkel Kampmann, 1918) kommenteerimine on välja lülitatud

Põhikoolis õppimine on vundamendi ladumine kogu eluks. Seetõttu on väga tähtis, kui sihipäraselt ja tulemuslikult on kulgenud emakeele (muu kodukeelega õppijale riigikeele) õppimine. „Rahvuskeele omandamine pole seotud sugugi vaid lingvistikaga. See tähendab eelkõige kultuuriväärtuste edasiandmist.“ (Kaplan, Baldauf 2005)

Kindlasti ei õpita üldhariduskooli eesti keele tunnis vaid kirjakeele normi, nagu väitis keeleteadlane Lindström (kultuur.err.ee, 28.10). Normaalses ühiskonnas sõlmitud kokkulepped – ka kirjakeele norm kui eestlaste jaoks väga oluline kultuurinähtus – on ju järgimiseks neile, keda need puudutavad. Seega ka õpilastele: esialgu õpetaja juhendamisel, hiljem iseseisvalt.

Kogu ühiskonna jaoks on aga oluline, kas tööellu või haridustee järgmisele astmele jõuab noor, kes oskab oma emakeelt sel määral, et räägib seda, mida tahab öelda, mitte seda, mida ta keeleoskus võimaldab.

Viidatud artiklis liberaalse keelekasutuse propageerimine vastandub kahjuks emakeeleõpetuse eesmärkidele. Keele mänguline, ka teadlikult lonkav või slängiline kasutamine, sõnavallatused ja kujundiuperpallid on jõukohased heale keeleoskajale, mitte keeleõppijale. Üldhariduses on oluline siiski kvaliteetne keeleharidus, sh normkeele valdamine.

Emakeeleõppe sihid

Kooli peetakse uuringute põhjal (nt Spolsky 2007, 2009; Angus 2009 jt) kõige keerukamaks keelekasutusvaldkonnaks, kus kohtuvad vanuse, soo, staatuse, võimekuse, motivatsiooni, aga ka keele variatiivsuse poolest erinevad inimesed: õpilased, õpetajad, vanemad, koolitöötajad, juhtkond, külalised jt. Riigi keelepoliitika ülesanne on luua tingimused selle valdkonna tõrgeteta tööks, st seada riiklikus õppekavas realistlikud, ent ühiskonna vajadusi arvestavad eesmärgid, valida nendeni jõudmiseks tähenduslik ning omandatav õppesisu ja leida õiged vahendid tulemuste mõõtmiseks.

Kooli puhul on väga oluline teada, millised on laste ja noorte hoiakud ühe või teise keele suhtes ja kes ning kuidas neid suunab. Viimasel ajal on hoiakud teadlikult ja meedia ning avaliku ruumi toel suunatud eesti keelest kui emakeelest väljapoole. Vene keele asemel on praegu lingua franca’ ks konkurentsitult inglise keel, mille invasiooni sallitakse kõigis eluvaldkondades. Kuigi väidetakse (vt kultuur.err.ee), et inglise keele mõju on ennekõike noorte omavahelises suhtluses ning pigem sõnavaras … Grammatikat mõjutab inglise keel üsna vähe, on keeleoskuse tegelik mõõt siiski kirjalik, mitte suuline eneseväljendus.

Viimane on tõepoolest üsna vaba, ent üldharidusliku emakeeleõppe sihid ulatuvad pidžinlikust sotsiaalmeedia keelest kõrgemale. See ei tähenda ei purismi ega suletud omakeelsuse propageerimist – see on identiteedi küsimus. „Identiteedimääratluse esimeseks arenguetapiks on hoiakute ja suhtumiste kujunemine.“ (Prislin, Crano 2008) Veelgi enam: see on eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse küsimus. Ei saa unustada, et eesti keelt emakeelena kõnelejaid on praegu alla ühe miljoni. Raske on loota kestlikkusele, kui me ise ja siin, Eestis, oma keeleväärtusi edasi ei kanna.

Eesmärgid ja tulemused

Eesti keele staatusega mängitakse üsna süstemaatiliselt kahjuks ka haridust puudutavates strateegiates, õigusaktides, sh riiklikus õppekavas. Loosungid tähelepanu köitmiseks on kehtivas põhikooli riiklikus õppekavaski (edaspidi RÕK): „Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele“ (§ 3 lg 7). Näib, et kõik on korras: eesti keel kaitstud ja eesti kultuur areneb.

Ent sõna-sõnalt sama leiame ka gümnaasiumi RÕK-ist (§ 3 lg 5). Põhikoolis loodetakse, et õpilane „omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse“ – gümnaasiumis jällegi sama, nagu ei toimukski kolme aasta jooksul õppija arengus ega ka koolis midagi. Eesti keele kõrgest mainest kõneldakse ka strateegias „Eesti 2035“, ent eesti laste emakeeleoskuse parendamise plaani ega ressursse selleks me sealt ei leia.

Põhikooli RÕK-i lisa nr 1 kannab neutraalset pealkirja „Ainevaldkond „Keel ja kirjandus““. Sealt leiame eesti ja vene keele, natuke kirjandust ka. Lisas väidetakse, et „eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane omandab põhiteadmised eesti keelest kui soome-ugri keelest …“ (2.1.1.). Miks nii? Eesti keelt ju nt läänegermaani keelte alla nagunii ei paiguta. Kas nii on peenem või on õnnestunudki jätta jälle üks kord „emakeel” mainimata?

Sama on juhtunud eesti kultuuriga: „… mõistab keele tähtsust eneseväljendus- ja suhtlusvahendina, arendab keeleoskust, arvestades kultuuris välja kujunenud keelekasutustavasid.“ Ja veel: „Keeleõpetus rõhutab vaimseid ja kultuuriväärtusi: keele kui rahvuskultuuri kandja tähtsust, keeleoskust kui inimese identiteedi olulist osa.“ (1.4.) Mis keelest või kultuurist võiks jutt olla, saame oletada, aga riigi vastutusalas oleva põhiharidusliku eesti keele õppe alusdokument ei tohi lugejat oletama panna. Siiski õnnestus leida III kooliastmest (edaspidi k/a) ka selline sõnastus, kuigi 9-punktises loendis eelviimasena: „8) mõistab eesti keele tähtsust rahvuskultuuris ning hea keeleoskuse vajalikkust“ (2.1.7.).

Lisa 1 mahukast ja kordusrohkest tekstist on võimalik veel lugeda, et I k/a-s (1.–3. kl) on eesti keele tunde 19, II k/a-s (4.–6. kl) on neid 11 (lisaks alates 5. kl 4 t kirjandust). 3. k/a jaoks on alles jäänud vaid 6 tundi eesti keelt, kirjandust samuti. Miks on emakeele ja kirjanduse tundide arv eas, kui lapsest on saanud iseseisvuv õppija, kukutatud vaid kahele tunnile nädalas, ei seletata. Mõnegi jaoks üldhariduslik õpe ju üheksa klassiga piirdubki. Ja kas neile, kes jätkavad keskkoolis, on see piisav?

Esimesele k/a-le seatakse eesti keele õppes 11 eesmärki ja 3. klassi lõpetajalt oodatakse 28 õpitulemuse täitmist, II k/a eesmärke on „vaid” 7 ja 6. klassi lõpetaja „pääseb” 21 õpitulemusega (aga sellele lisandub 21 kirjanduse oma). III k/a tuleb läbida 10 eesmärgi poole pürgides. Õppija püüdlusi mõõdetakse 27 õpitulemusega, mida toetavad 20 kirjanduse oma.

Aga asi pole vaid arvudes. Nii eesmärgid kui ka õpitulemused on juhuslikus järjestuses, dünaamika ja prioriteedid esile tõstmata. Mida peaks tähendama niisugune säte: „Ainekavas on kirjeldatud õpitulemused õppeaines kooliastmete kaupa kahel tasandil: üldised õpitulemused õpetamise eesmärkidena ja õpitulemused osaoskuste raames” (1.8.)? Kas on ikka veel põhjust kahelda, et arusaadava lause koostamiseks on siiski tarvis koolis (ja ka hiljem) normkeelt õppida?

Järg on käest kadunud

Eesti keele õppesisu on esitatud äärmiselt killustatult. Segamini on õppeteemad ja mõisted, lisaks koormavad n-ö kõrgemalt sedasama sisu teemavaldkonnad, üld- ja valdkonnapädevused, millega peaks õpetust siduma. See on kaasa toonud tarbetu dubleerimise ning õppeaja raiskamise.

III k/a eesti keele õpetus on selgelt suunatud eksamitele ja testidele (PISA), ent kaks nädalatundi ei võimalda isegi riivata ainekavas sätestatut. Sellest kõnelevad ka ainult neli õpitulemust: küll eksam mõõdab … Ja PISA lugemistekstist saab eesti laps veel üsna hästi aru.

Kokkuvõtvalt: järg on käest kadunud ja kõike saanud liiga palju.

Nii satuvad dokumenti ka ohukohad. Teemavaldkondadest on näiteks „Väärtuste ja kõlbluse“ all I k/a-s kirjas ka „Minu tervis“ ning „Rikkus ja vaesus“. (2.1.4), II k/a sõnastuses „Minu tervis ja tulevik“ ning „Rikkuse ja vaesusega seotud probleemid“ (2.1.6.). Kas tõesti on tarvis alles kujunev ja oma kogemuse keskne suuline väljendusoskus panna I ja II k/a-s proovile eetiliselt nii delikaatsete teemadega? Kui õpetaja taipab, siis neid ei puuduta. Aga kui laps siiski peab rääkima …? Mida ta siis suhtlusest ja keelest õpib?

Ja veel üks vaatenurk. RÕK-is on kirjas: „Eesti/vene keele hea valdamine on eduka õppimise eeldus kõigis õppeainetes”, ent võõrkeeletunde on põhikoolis rohkem: II k/a-a A-võõrkeelele 9, B-le 3, III k/a-s mõlemale 9. Kuigi võõrkeeleõpetusest on süsteemne grammatikaõpetus kaotatud („Keeleteadmised ei ole eesmärk omaette …“) ja kasutusel importõpikud (Kas tõesti vastavad meie RÕK-ile?), sörgib eesti keele lauseõpetus ikkagi võõrkeele sabas, sest seda käsitletakse märgatavalt hiljem.

Seetõttu pole põhjust kõnelda keeleainete lõimingust või emakeele kui olulisima õppeaine potentsiaali arukast kasutamisest kehtivas RÕK-is. Keeledidaktika põhiväide on aga ikka sama: emakeeleoskus on igasuguse (keele)õppe alus. Ja „maailm on inimesele avatud vaid sedavõrd, kuivõrd see on esindatav tema keeles“ (Merilai jt 2003). Usun siiski, et Eestis saab emakeeleõpetust eelkirjeldatuga võrreldes targemini korraldada, et jõuda hea keeleoskuseni.

Kirjandusõpetusest Eesti üldhariduses aga järgmisel korral.


Loe ka