Jana Torn: „Kõigile minu rühma lastele on meeldinud rahvalaule laulda“

Täpselt ei ole teada, kui paljud lasteaiaõpetajad kasutavad oma igapäevatöös eesti rahvapärimust: vanu rahvalaule ja jutte, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, rütmi- ja liisusalme. Jänesselja lasteaia Lotte rühma õpetaja Jana Torn on seda teinud juba kakskümmend aastat.

Kevadel saatis Jana Torn eelmise rühma kooli ja sai sügisel endale sõimerühma, kellega ring algab otsast peale. Kahe-kolmeaastastega alustatakse lihtsamatest lauludest ja ringmängudest, mida põimitakse päeva tegevustesse. Lasteaia lõpuks on lapsed selgeks saanud kümneid ja kümneid rahvalaule, mänge, tantse, jutte. Siin ei ole midagi imestada, sest rahvapärimusega tegeldakse rühmas pea iga päev.

Rahvalaulud jäävad hästi meelde

Sõimerühma lastega laulab õpetaja selliseid lihtsaid laulukesi nagu „Patsu-patsu-leivapätsu“ või „Sõit-sõit-sõit linna“. Hüpituslaulud ja rütmimängud on tema sõnul mudilaste lemmikud. „Kui lapsed enne lõunasööki õuest tuppa tulevad, koguneme vaiba peale istuma ja laulma, see on nagu rituaal, mis nad maha rahustab. Mina laulan ja mängin saateks väikekannelt, nemad alguses kuulavad-vaatavad, peagi hakkavad juba liigutusi kaasa tegema, kaasa laulma ning rütmipillidega rütmi lööma.“

Laste üks lemmiklaul läbi aegade on „Hiir hüppas, kass kargas“, kinnitab õpetaja. Kuna rahvalaulude sõnad on lõbusad, natuke naljakad ja neis on palju kordusi, jäävad need lastele hästi meelde. Mida enam lapse kõne areneb, seda suuremaks lauluvalik muutub. Mõne keeruliste sõnadega laulu on õpetaja ka lihtsamaks kohendanud või sellest hoopis laulumängu teinud.

Kaerajaani hakatakse Jänesselja lasteaias tantsima juba sõimerühmas. „See on olnud ajast aega üks meie laste lemmiktants, mida oskavad kõik. Sõimerühmas õpime lihtsustatud varianti, panen muusika mängima ja lapsed lihtsalt hüppavad. Vanemas rühmas tantsime juba nii, nagu peab, keerutusega, ja vahetame paare.“

Samuti meeldivad lastele liisusalmid, mida on palju erinevaid. Nagu näiteks „Lambaga Liisu lappis kingi“ või „Toomemäel oli kardavoi“. Kui mängus on vaja liisusalmi abil rolle jagada, saab igaüks ise valida, millist ta lugeda tahab. Mõnikord on vaja lugeda ka lohutussalmi „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi“, samuti meeldivad lastele näpu- ja käemängud, nagu „Üks üsna üksi, kaks katsiratsi, kolm koerustükki, neli naljanukki, viis vigurimeest“.

Tarkusetera igasse päeva

Eelmise rühma nelja-viiestega võttis Jana Torn kasutusele vanasõnade metoodika, mis toimis tema hinnangul ühtaegu nii kõlbelise kasvatuse kui ka eetikaõpetusena. „Iga nädala alguses võtsime ühe vanasõna ja nädala jooksul arutlesime selle üle. Kui laps oskab mingis olukorras sobivat vanasõna kasutada, on ta järelikult vanasõna mõttest aru saanud. Samuti õpime tundma kõnekäände ja mõistatusi. Mõistatusi meeldib ka lastel endil välja mõelda. Muidugi räägime rühmas muinasjutte, peamiselt eesti rahvajutte. „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“, kus on sees ka nootidega laulud, on Jana Torni enda lemmikraamat. Kõigil tema lõpurühmadel on see olnud praktiliselt peas. „Noorematega loeme ja jutustame lühemaid, vanematega juba pikemaid lugusid ning sageli mängime neid läbi. Noorematel on seejuures abiks käpiknukud, vanemate rühmade lapsed kehastavad tegelasi ise,“ räägib õpetaja. Vanemas rühmas jutustavad lapsed neid muinasjutte mõnikord ka teistele lastele unejutuks, omal soovil muidugi.

Kuidas rahvakultuuri suund tekkis

Jana Torn meenutab, et kui ta 30 aastat tagasi Jänesselja lasteaeda õpetajaks tuli, rahvakultuuri suunda veel ei olnud. „1999. aastal Viljandi kultuurikolledžis ühel koolitusel käies vaimustusin rahvalauludest ja laulumängudest sedavõrd, et otsustasin hakata neid oma rühma tegevustesse lõimima. Mõni aasta hiljem läksin uuesti kooli kõrgharidust omandama ning tegin rahvalaulude lõimimisest rühma tegevustesse ka oma diplomitöö, kust selgus, et rahvalaule kasutatakse õppetegevustesse lõimitult üliharva.“ Jana Torn toob välja, et juba Jakob Hurt muretses rahvalaulu kadumise pärast. Vanu laule ja jutte pidas ta heaks mõtlemapanevaks õppematerjaliks ning soovitas neid kasutada laste kasvatamisel.

2008. aastal otsustaski Jänesselja lasteaia kollektiiv eesotsas tolleaegse direktori Tiiu Kaasikuga valida lasteaia eripäraks rahvakultuuri suuna. Kuna sel ajal lasteaedades rahvakultuuriga veel palju ei tegeldud, kutsuti Jana Torni sageli koolitusi ja töötube tegema, ta käis jagamas oma kogemusi loomepäevadel ja konverentsidel ning rühmas käidi tema tegevusi vaatamas. Praegu on üha rohkem lasteaedu, keda rahvapärimus huvitab, ning materjali selle kohta ilmub palju. Jana Torni arvates peabki rahvapärimus olema lasteaia õppekavas tähtsal kohal. Kui Viljandi kultuurikolledžis jälle mõnda koolitust pakutakse, soovitab ta kõigil minna. Sealt saab uusi teadmisi ja huvitavaid materjale, toimuvad töötoad, õpitakse mitmesuguseid pille, laule ja laulumänge.

Esivanemate väärtuslik pärand

Jana Torn ütleb, et kõige olulisem põhjus, miks ta oma töös rahvapärimust kasutab, on soov tutvustada ja hoida oma rahvuskultuuri ning väärtustada esivanemate pärandit. „Kui õpime lastega mõnd laulu, räägime alati ka sellest, et seda vana regilaulu laulsid juba meie kauged esivanemad. Oma ajaloo ja juurte tundmine on suur väärtus. Rahvalaulude abil saab õpetada rütmitunnet, mis on musikaalsuse alus, ning arendada lapse loovust ja fantaasiat. Areneb laste emotsionaalsus ja seeläbi ka intellektuaalsus. Rahvalaulumängud aitavad kaasa ka sotsiaalsuse arengule. Rahvalaulude laulmine ja lugude vestmine mõjutab lapse keelelist arengut, sest neis on toredaid vanu sõnu, mida enam ei kasutata. Arutamegi, mida üks või teine sõna tähendab, ning seeläbi avardub lapse silmaring. Muusika ja rütm toetavad kõnearendust, on abiks lugema-kirjutama õppimisel ning rikastavad keelt ja arendavad last igas mõttes. Loomulikult loeme ja laulame ka kaasaegseid jutte ja laule, sest eesmärk on arendada last mitmekülgselt.“

Laulu- ja tantsupeod ning tähtpäevad

Jana Torni ettepanekul hakati korraldama Jänesselja lasteaias oma laulu- ja tantsupidusid. Esimene toimus 2010. aastal; teine, nimega „Lapse lood ja laulud“, 2013. aastal. Kolmas pidu „Koduõuest mereni“ oli aastal 2016. Viimane pidu 2019. aasta suvel kandis nime „Eesti keel ja eesti meel saatjaks minu eluteel“. Kui laulu- ja tantsupidude kavas on ka palju nüüdisaegseid laule-tantse, siis osa pidusid on rahvusliku repertuaariga.

Näiteks esitasid õpetaja eelmise rühma lapsed vanavanemate peol ainult rahvalaule, -tantse ja -mänge. Kavas olid „Kiigelaul“, „Unelaul“, „Siidisulis linnukene“, „Mina läksin metsa lindu püüdma“, „Lambamäng“, „Kosjamäng“, ,,Sõit-sõit sõtsele“ ja palju teisi.

Jana Torn räägib, et „Unelaulu“ tegi ta ise lapsepõlves kuuldud unelaulude põhjal ning laulabki seda rühma lastele unelauluks. „Laulan, kuidas uni läheb üle suure mere, üle seitsme jõe, üle seitsme järve, üle seitsme mäe, üle seitsme metsa, kuni jõuab unehaldja unelossi ja sealt juba laste silma. Kõigi laste nimed laulan läbi.“

Nii nagu lasteaedades tavaks, tähistatakse ka rahvakalendri tähtpäevi. Muusikaõpetaja Nelli Vadam, kes mängib kannelt ja muid pille, peab rahvalaulust ja rahvatantsust väga lugu. „Meil on väga hea koostöö,“ tõdeb Jana Torn. „Sel ajal, kui mina lasteaiakasvatajaks õppisin, nõuti, et kasvataja peab olema musikaalne, laulma ja oskama klaveril saata, seetõttu õppisime ka klaverit. Mängin väikekannelt ja natuke parmupilli. Pea iga rühma meeskonnas on keegi, kes laulab ja mõnd pilli mängib. Rahvajutte, vanasõnu, mõistatusi aga räägivad kõik ja need on väga tänuväärne materjal.“

Rahvalaule saab hästi lõimida

Rahvalaule ja -jutte saab tegevustesse lõimida, räägib Jana Torn. „Kõige lihtsam on neid siduda eesti keelega, aga ka matemaatika, looduse ja keskkonnateemadega, kunstitegevusega. Olen palunud lastel mõelda ühe oma lemmikrahvalaulu peale ning seda joonistada või maalida. Tihti valitakse „Imelaul“, sest seal saab lasta fantaasial lennata.“

„Imelauluga“ saab õpetaja sõnul hästi palju teemasid läbi võtta. Kuna laul algab sõnadega „Olen mina käinud, olen mina näinud, seda imet pole näinud, mis mina täna tässa nägin“, võib lõpuks jõuda välja mistahes teemani.

Jana Torn ütleb, et aastate jooksul ei ole tal olnud üheski rühmas last, kellele ei meeldiks rahvalaulud ja -jutud. „Kõigile meeldib rahvalaule laulda. Kui sõimerühmast peale päevast päeva laulda ja jutustada, lapsed harjuvad sellega ja see tundub neile omane ja tore. Ka erivajadusega lastele sobib see hästi.

Kui endised kasvandikud õpetajal lasteaias külas käivad, selgub, et kõiki laule nad enam ei mäleta. „Kui koolis neid laule ei laulda, lähevad need meelest ära. Siiski ei ole lasteaias tehtud töö olnud asjata. Usun, et see alge jääb lapse sisse, need lood ja laulud ei ole talle võõrad ja ta läheb hea meelega laulukoori laulma või rahvatantsu tantsima. Paljud meie lapsed on ka muusikakooli läinud.“

Kõige paremini näebki õpetaja oma töö tulemusi laste pealt. Seda juhtub tihti, et lapsed hakkavad riidessepaneku ajal omal algatusel mõnd rahvalaulu laulma. Üks alustab, teised laulavad kaasa. Või siis hakkab toas joonistades üks lastest ümisema ning teised liituvad temaga. Õpetajal on iga oma lennuga ka selline tore kogemus, kui terve rühm hakkas vihmase ilmaga õue minnes kooris päikeseloitsu ütlema: „Tule välla päevakene!“ Või siis talvel lumeloitsuga lund loitsima. „Mina ei pea seda neile ütlema, nad ise alustavad ja ütlevad selle kohta, et hakkasid võluma.“

Mis teil viga, et ei laala?

Ref: Kaske!

Kas teil kurkus kuuseogad,

või teil rindus riisitangud,

suulaes laasikillud,

keelepäras pähklakoored?

Tõstamaa, 1921

Mõni mees mõnesugune:

mõni üsna ümmargune,

mõni pisut pikergune,

mõni lai ja lapergune,

mõni kolmekandiline.

Uuest ütlen ümber jälle:

hernes üsna ümmargune,

uba pisut pikergune,

lääts on lai ja lapergune,

tatar kolmekandiline.

Tudulinna