Kas Eesti õpetaja on juba haritlane?
Ajakirjas Haridus (nr 2) ilmus 2001. aastal sel teemal intervjuu, mis tekitas kirgliku mõttevahetuse. Huvitav, kas mõni teadusuuring võiks sellele küsimusele vastuse anda või on teema ikka veel tabu?
Marju Lauristin: „Segadust võib tekitada see, et sõnal „haritlane“ on kaks erinevat tähendust. Ühelt poolt on tegu puhtalt formaalse määratlusega: inimesi, kes on omandanud kõrghariduse, nimetatakse statistikas ja muudes dokumentides haritlasteks. Samas teame kõrgkooli diplomiga inimesi, kes ei anna õiget haritlase mõõtu välja. Põhjus on selles, et nad ei ole sotsiaalses ja kultuurilises mõttes haritlased.
Haritlane on haritud inimene, kes mõistab maailma asju sügavamalt ning tajub ühiskonna probleeme paremini, kui keskmiselt mõistetakse ja tajutakse. Hariduse tunnus pole diplom, vaid see, et ta on teadja, arusaaja, ekspert, autoriteet. Lisaks haritusele on haritlase puhul väga tähtsad tema eetilised omadused. Haritlasel on kõrgenenud vastutustunne. Ta võtab endale vabatahtlikult vastutuse ühiskonna põhiväärtuste püsimise eest. Haritlane võtab endale kohustusi, mis on raskemad ja laiemad kui igapäevane töö.“
Rahulolematus ja formalism
See viimane mõte ajaski rahva raevu: „Riik maksab meile sandikopikaid ja meie peame veel vabatahtlikult kuhugi panustama!“ Aga mõte hakkas liikuma. Palgateema köeti palavaks. Päevakorrale tõusis palju uusi mõtteid: õpetaja ei ole üle- ega järelevaataja, uued õppemeetodid ja õpikud, koolimajade olukord jne.
Ennäe üllatust, vastuolud ja rahulolematus kasvasid avaliku meeleavalduseni, mis oli kõrvalt vaadates küll selline hillitsetud ja naljaga pooleks – kantud vist ka meeleolust „järsku kaotan töö“ –, aga televisioon näitas ja rahvas vaatas. Samas tekkis hulk küsimusi: miks te lapsevanemaid kaasa ei haaranud, maakondades kogukondlikke käramisi ei korraldanud? Energiat jäi väheks?
Nüüdseks on selgeks saanud, et kui ise ei võitle, ei seleta, ei nõua, ei mõjuta, siis sinuga ka ei arvestata. Nii valitsebki meie hariduselus tappev formalism, mida esindavad teatavad ametiasutused ja isikud, ehk paljuski valitseb hoiak: meie teame paremini, mida meile, teile, neile vaja on, ja see maksab nii palju.
Kulud ja kompuuter
Juba pikemat aega käib arutelu õpetaja uue kutsestandardi üle. Täiskasvanukoolituses toimub see juba ammu ja seda muudetakse juba ei tea mitmendat korda. On ka põhjust, sest sikud tuleb sokkudest eraldada. Kas see on ka sisukas tegevus või ainult tulukas, jääb arutlusest endiselt välja.
Praegu kehtib formaalhariduses veel inimlikult arusaadav gradatsioon: õpetaja, vanemõpetaja ja metoodik. Tulemas on aga kutsetasemed: 6.–8. või mõni muu numeratsioon. Kõik nimed ja näod saab ilusti kasti pandud ja numbrid peale. Miks? Eks ikka selleks, et õpetajad masinasse mahutada ja Euroopale arusaadavaks teha. Kuhu jääb meie iseolemise julgus ja koostegemise tarkus?
Riiklik ettehooldus töötab samuti üha valjeneva raginaga. Kuuldavasti saab andragoogide 6. taset nüüd igaveseks otse „akadeemilisest ahjust“! Aga kui ükskord jõuad kõrgeima ehk 8. tasemeni, pead oma professionaalsust ikka ja jälle tõestama. Esimest pean ma kõrgkoolide lobiks (õppurite leidmiseks tuleb ju präänik leida) ja teist teatud organisatsiooni rahapumbaks. Mage värk!
Aga mis saab siis, kui õpetamise asemel hakatakse rohkem rääkima õppimisest? Teatavasti on selleks palju rohkem võimalusi ja viise kui ainult koolimaja seinte vahel. Parima ja mitmekülgseima hariduse saamise viisi otsustavad tulevikus lapsevanemad ja õppur ise. Võib arvata, et üha rohkem õppevõimalusi avaneb ka virtuaalkeskkonnas. Eraõpetajate virtuaalklassid ei ole enam mingi uudis.
Varem või hiljem tõstatatakse jälle hariduskulude kärpimise teema ja kogu mäng kolib mängleva kergusega kompuutrisse. Loomulikult on arvutid siis ka kõigile kättesaadavad nagu esmaabivahendid. Reaalsed koolid jäävad alles kui alternatiivid mingis vanuseastmes ja kui erivajadustega inimeste õppekeskused. Kuid on see ikka mõistlik suundumus?
Kuulakem õpetajaid!
Tänapäeval pole inimese õpetamine enam teadmiste ja oskuste kujunemise võimaldamine, vaid eelkõige väärtussüsteemi arendamine. Seda pole meie üldhariduskoolis praegu aga põhimõtteliselt. Eesmärgid ja õpiväljundid on jaotunud ainekeskselt – füüsika, matemaatika, ajalugu jne. Tee eksamid ära ja mine!
Oled vaba! Aga millest? Süsteemist. Süsteemi vaimsus on sealjuures järgmine: sa ei pea olema inimene, peaasi et oskad pommi kokku panna. Mitte enda, vaid ikka „nende“ õhku laskmiseks. Kõik õpitav peab olema rakendatav. Elus tuleb läbi lüüa, ennast realiseerida. Kõrghariduse saad kindlasti, kui soovi avaldad, aga mis sellega peale hakata, kellele ja milleks sind vaja on, selgub hiljem.
Tänavu olevat erakordselt suur tung pedagoogilistele erialadele. Oh mis rõõm kõrghariduses! Kuid õnnelikud tudengid võivad seista viie aasta pärast silmitsi tõsiasjaga, et koolid lähevad kinni. Kas pole raha, õpilasi, või on põhjus mujal … Koolikiusamine võtab juba meeletud mõõtmed ja kuuldavasti mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate hulgas! Selle kohta ütleks Elisabeth Jõhvi: „Tule taevas appi!“ Kahjuks on ta pildilt kadunud ja meie oleme oma murega üksi.
Mäletatavasti alustasime üheksakümnendatel oma hariduse humaniseerimist ja üldhariduskooli demokratiseerimist. Samal ajal kujunes välja ka mitteformaalne haridussüsteem ehk noortele huviharidus ja täiskasvanutele vabaharidus. Praeguste ringmänguliste purelemiste asemel tehti siis rahvarohkeid konverentse ja hariduskongresse. Inimesed arutasid asja ja õppisid üksteist tundma. Waldorfi kool hakkas ennast tutvustama. Praeguseks on see saanud arvestatavaks tegijaks ja omamoodi süsteemilõhkujaks.
Taasiseseisvumisest praeguseni on kaheteistkümnel inimesel olnud võimalus Eesti hariduselu juhtida. Kas me teame ja mäletame, mida nad suutsid korda saata ja millega me rahule jäime? Vast õpetajate ametiühing teab ja aineliidud mäletavad.
Meie õpetajate seas on väga palju haritlasi, kes valutavad südant ja tegutsevad tuleviku nimel. Kuulakem neid!
Aituma, Reet VALGMAA,
tõsise arutelu eest! Kindlasti Te teate, et inimese juures toimib normaaljaotuse kõver – õpetaja-haritlase kõrvale jäävad alati(!) head käsitöölised ja kõrge enesehinnanguga aferistid… Pikalt õpetajate ja nende tööga kokku puutunud inimesena söandan (küll kogemuslikult) väita, et haritlaste osa väheneb meil pidevalt (sama väidetakse Saksas ja Soomes). Järsult torkab silma meie õpetajate LUGEMUSE vähenemine, aga enesetarkus (ja piiratud koolitajate kuulamine) kaugele ei vii.
Peapõhjusest olen palju kirjutanud – kaugenemine loodus- ja teaduspõhisest lapse (resp inimese) käsitlusest. Mis tähendab, et arukad inimesed lähevad üha vähem ÕPETAJAKS ÕPPIMA… Töös TULEMUSTELE püüdlev inimene ei taha ju mingite väljamõeldud mudelite-skeemide järgi (autonoomselt-automaatselt-!?) töötada?