KEELEKASTE ⟩ Vulgaarne ja vaevu inimlik f
Mõelgem korraks meie tähenimedele. Meil on vokaalitähed nimedega „aa“, „ee“, „ii“, „oo“, „uu“, „õõ“, „ää“, „öö“ ja „üü“. Meil on ka konsonanditähed, mille nimes järgneb tähe nii-öelda häälikulisele väärtusele pikk vokaal: „bee“, „tsee“, „dee“, „gee“, „haa“, „kaa“, „pee“, „kuu“, „šaa“, „žee“, „tee“ ja „vee“. Ja siis, kui jätta kõrvale erandlikud „jott“, „zett“, „kaksisvee“ ja „üpsilon“, on veel f-tähest alguse saav konsonanditähtede vähemusrühm, kus nimed ehituvad üles enamusrühma loogikale vastupidi, vokaal ees ja tähe häälikuline väärtus järel: „eff“, „ell“, „emm“, „enn“, „err“, „ess“ ja „iks“.
Miks just nõnda, mitte sama loogika järgi nagu konsonanditähtede enamusel, mispuhul meil oleksid näiteks „fee“, „lee“, „mee“, „nee“, „ree“, „see“ ja „ksee“ või „ksii“? Asi paistab seisnevat ühes peaaegu kõiki vähemusrühma konsonante ühendavas joones: kui x välja arvata, saab neid hääldada pidevalt, katkestuseta. Me ei saa öelda „bbbbbb“ või „kkkkkk“, aga saame öelda „ffffff“ või „mmmmmm“ või „rrrrrr“ – kuni õhk otsa lõpeb ja me peame sissehingamiseks pausi tegema. Ja tundub, et sellised tähenimed nagu „eff“, „emm“ ja „err“ annavad tähistatavate konsonantide seda omadust paremini edasi kui näiteks „fee“, „mee“ ja „ree“; nad näitavad selgemalt, mida vastavate häälikutega on võimalik teha. „Err“ on ju igatahes r-ilikum kui „ree“, „enn“ n-ilikum kui „nee“ ja „eff“ f-ilikum kui „fee“.
Kõrvale ei ole f just kaunis kuulda, see tundub kuidagi toores ja vulgaarne. Võib-olla on see osaliselt seotud inglise sõnaga fuck, mis on meilgi küllalt levinud ja annab f-ile ka meie keeleruumis robustse ja labasevõitu värvingu. Aga f-i ebasümpaatset kõla täheldati juba tükk aega enne fuck’i sündi. Vana-Rooma oraator Cicero nimetas oma kõnekunstialases raamatus „Orator“ („Kõnemees“) f-i ladina keele kõige ebameeldivamaks täheks (resp. häälikuks), pidades seda iseäranis vastuvõetamatuks sellistes alliteratiivsetes ühendites nagu funus fuit ja finis frugifera. F-i taunis ka teine rooma kõnemees Quintilianus, leides oma „Institutio oratorias“ („Kõnekunsti õpetuses“), et see on kare ja ebameeldiv ning kõlab vaevu inimlikult või millenagi, mille võiks kuuldavale tuua inimese kõneorganid.
Eesti keeles on f võõrsõnatäht, mida kasutatakse ainult võõrsõnades ja -nimedes, nagu näiteks „faabula“ „bluffima“ ja „mafiooso“ ning Fifi, Filipiinid ja Cardiff. Paljudes laenkeelendeis on eesti keele areng meid f-ist säästnud; laen on muganenud ja võõras täht asendunud mõne meile omasemaga. Võtame näiteks hulga vanu (alam)saksa laene, kus ühe- või kahekordne f on muutunud hv-ks: affe > „ahv“, Gaffele > „kahvel“, Karaffine > „karahvin“, Schafferei > „sahver“, Koffer > „kohver“, Graf > „krahv“, straffe > „trahv“, Gift > „kihvt“, koffe > „kohv“, paffen > „pahvima“ ja nii edasi. Häälikuline kohendus f-i kahjuks iseloomustab ka (alam)saksa laene „praht“ (Fracht), „proua“ (Frau), „preili“ (Fräulein) ja „vigur“ (Figur). Asjakohaseid näiteid leiab veelgi, näiteks rootsi laenude hulgast: flicka > „plika“, flagga > „plagu“, flaska > „plasku“ …
Sääraseid sõnu ei tajugi me enam võõraste laenudena, sest neil puuduvad võõraks peetavad struktuurijooned. Sama võib öelda hulga nimemugandite kohta, kust alusnime f on jällegi välja heidetud: Fabianus > Paap; Ferdinand > Värdi; Filippos > Viilep, Vilep; Friedrich > Priit, Vidrik; Fromhold > Roomet; Olaf > Olav.
Mingist erilisest eestlaste f-tähe foobiast me siiski rääkida ei saa; kirjeldatud sõnamuutustest hoolimata on f ikkagi meie kõige sagedamini esinev võõrsõnatäht, millele teised võõrsõnatähed š, z ja ž selgelt alla jäävad. Tõsi, eesti luules robustset f-i naljalt ei kohta, kui ehk aabitsaluule välja arvata. Seal f-ist juba pääsu ei ole, meie tähestikku ta kuulub ja selgeks lapsed ta saama peavad – see on sama paratamatu nagu filmi peale jäämine Peeter Volkonski „Onu Volgi värsiaabitsa“ f-tähe luuletuses: „Filmi peale jäävad kõik – / jäävad head ja pahad. Sinu teha on vaid see, / kas sa jääda tahad.“