Kes kaitseb ja turgutab direktori vaimu?
Seadus kohustab koolijuhti tagama oma koolis vaimse ja füüsilise turvalisuse. Aga kes kaitseb juhti, kes on sattunud pingelisse olukorda, mis sööb närvirakke ning võib väldata nädalaid ja halvemal juhul isegi kuid? Üle Eesti on olnud hulga juhtumeid, kus direktor on end äkki leidnud keset võitlusvälja ning kooli arendamise asemel tuleb tal tõestada enda professionaalsust ja sobivust ametisse. Õpetajate Leht paluski vestlusringi neli koolijuhti, kes on oma elust märkimisväärse tüki pidanud sellele kulutama.
Kolm vestlusringis osalenut on jäänud kohaliku võimu jõuvõtete haardesse. Märjamaa gümnaasiumi direktori Kalle Uusmaa tööleping lõppes ootamatult katseaja lõpus. Järgnes enam kui tuhande toetusallkirja kogumine kogukonnas. Uusmaa vallandanud vallavanemale avaldati umbusaldust ning direktor ennistati ametisse.
Ka Viimsi vallas lõppes vallavanema avantüür – Haabneeme kooli direktori Sirje Toomla ametist vabastamine – tänu kogukonna survele vallandamisotsuse tühistamise ja vallajuhtide tagasiastumisega. Sirje Toomla juhib nüüd Rocca al Mare kooli.
Samamoodi läks Lüganuse vallas, kus vallavanem vallandas päevapealt Kiviõli 1. keskkooli direktori Heidi Uustalu. Järgnes õpetajate streik, võimuvahetus vallas, Uustalu kohtuvõit. Heidi Uustalu on nüüd „Ettevõtliku kooli“ arendusjuht.
Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink pidi poolteist aastat tõrjuma lastevanematest ja õpetajatest koosneva väikse grupi turmtuld nii kooli kui oma isiku vastu.
Kuigi juhitöös tuleb ikka tegelda tülide ja probleemidega (see olevat palgaski ette nähtud!), tunnistasid kõik vestlusringis osalenud, et kõige rohkem on häirinud ja pingeid tekitanud just eespool mainitud juhtumid.
Toomas Kink: See, mis toimus, kulutas närve ja oli viis lausa absurdini, analoog Kafkaga. Väga väike inimeste grupp suutis teha väga palju halba, valetada ja produktiivselt töötada kõigis suundades, ning mina pidin hommikust õhtuni tõestama, et pole kaamel. Oli kaks võimalust: kas lähen lõpuni või loobun. Ma pole allaandja tüüp ega lähe kunagi võistlustele vaid osalema.
Heidi Uustalu: Minu puhul oli õpikunäide, kuidas ebaprofessionaalsus otsustab professionaalsuse üle. Kõik olukorrad, kus inimestel puudub täiskasvanu kombel suhtlemisoskus ja probleemidest ei taheta või ei julgeta rääkida ning otsuste tegemine käib kuulujuttude põhjal, tekitavad pingeid, stressi. Kui ma tunnen end professionaalselt tugevalt, ei lase ma ebaprofessionaalsusel endast üle tampida. Jõuga suudetakse üsna palju, aga see ei tähenda, et pean, kõrvad lontis, laskma endaga niimoodi toimetada.
Sirje Toomla: Nõustun sellega, et kuulujuttude tasandil tehakse järeldusi. Olin töötanud viis aastat kooli üles ja kui kuuendal pöörasin pilgu, et saaks koolile ka vallasisest tähelepanu, põrkusin poliitilise surve vastu ja jäin justkui teerulli alla. Ma ei tea, kas see tulenes teise poole ebaprofessionaalsusest või oli neil vaja rohkem oma ambitsioone rakendada kui kuulata, arutleda ja kaasa mõelda. Läheneti jõupositsioonilt, kooli juhtkonna ja hoolekogu küsimused ja palved jäeti tähelepanuta, arenguks vajalikud otsused seati kahtluse alla, nõu andmise asemel pigem noomiti. See tegi haiget, sest koolis oli kõik tegelikult korras.
Kalle Uusmaa: Kuulujutud pole mullegi võõrad. Öeldakse, et kui kuulujutte piisavalt rääkida, hakkad ühel hetkel neid isegi uskuma. Piisab paarist jutu levitajast, kui tekivad kaasanoogutajad.
Varsti saab tähistada aastapäeva, kui tuldi ja öeldi, et minuga oli tore, aga edasi toimetame teistmoodi.
Kui jälgid, mis toimub otsustajate hulgas, saad ühel hetkel pildi kokku ning mõistad, mis on asja taga. Ja see hirmutab. Kas tõesti täiskasvanud inimesed, ka õpetajad, kes peaksid olema ja on eeskujuks meie lastele, lasevad end ära rääkida? See on kummaline.
Kuidas mustas masenduses hakkama saite? Kes teid aitas, millised olid eneseabinipid?
Sirje Toomla: Minu väga suur abi oli minu meeskond. See, kuidas nad käitusid, oli erakordne. On võimas tunne, kui sinust tegelikult hoolitakse. Ka pere ja sõbrad tulid appi. Hoolimine ümbritses mind rohkem kui kunagi varem. Teadmine, et olen midagi õiget teinud ja olen õigel teel, oli abiks.
Küll aga pidin iseendaga väga palju tegelema psühholoogiliselt, et saada üle tekkinud hirmudest. Elasin juhtunut sisemiselt üle. Kohtumised tekitasid väga suurt ebamugavust. Kestis mitu kuud, enne kui iseendaga rahu tegin ja julgesin peeglist endale otsa vaadata nii, nagu varem. Kogemust, kuidas sind ühel hetkel prügikasti visatakse, nii et sind pole nagu enam olemaski, ei ole võimalik kirjeldada. Sellest ei saa keegi teine aru.
Heidi Uustalu: Üks teraapiavõimalus ongi rääkida nendega, kes on sama kogenud. Nendelt saad kindluse ja parema tunde. Nende kinnitus, et ma ei ole kaamel, mõjub, sest nad on olnud samas olukorras. Tuge annab ka see, kui kodus on asjad korras. Mitmel rindel ei suuda sõdida. Ja loomulikult kolleegid ja kogukond. Sain kinnituse, et olen panustanud õigetesse asjadesse. Ilma sellise jamata polekski seda teada saanud!
Rahvas oli toeks, see oli imeline tunne. Kogesingi kahte äärmust. Sain toetussõnumeid, -kõnesid ja -kirju ning vastukaaluks kantseliiti ja kuulujutte täis kirju – teine pool suhtles minuga vaid kirjalikult.
Koolikogukond sai kohapealsest suurema tähenduse. Tunnetasin selle ravitoimet ja koolijuhtide võrgustiku arstidega sarnast ringkaitset.
Sirje Toomla: See võrgustik töötas kõrgel tasemel. Olime kevadel pannud arengukavasse eesmärgi saada kogukonnakooliks ja novembriks oligi meil kogukonnakool, mis võitles ühise eesmärgi nimel. Kahjuks kõrge hinnaga.
Kalle Uusmaa: Ka minul oli kogukond toeks. Tulin kooli teisest valdkonnast, liitusin alustavate koolijuhtide programmiga ja sain sealt palju tuge. Nelja esimese kuuga õnnestus kasvatada endale ümber niipalju võrgustikku, et tundsin paljude õpetajate toetust. See andis jõudu.
Olen tagantjärele aru saanud, et meie koolimaja probleemid olid paljuski tingitud varasemast ja vallandusid minu tulekuga. „Pomm“, mis susises, plahvatas ühel hetkel. Minu käest küsiti, kas tahan tagasi minna. Vastasin, et ma ei tulnud ainult mõneks kuuks, vaid plaaniga pikemaks jääda.
Toomas Kink: Minu puhul oli suur pluss, et koolipidaja oli minu taga. Kui omaniku tuge pole, on raske. Rünnati kooli, mind, teisi inimesi ja ka omanikku.
Olen teist veidi vanem ja mul on kogemust, mind nii lihtsalt ei tapa. Ka ajalehega mitte. Oskan end kaitsta. Mina ei ole minu töö, olen mina ise. Töö on asi, mida ma teen. Kui suudad need kaks asja eraldi hoida, mis pole muidugi lihtne, õnnestub vaimselt tervemaks jääda. Hästi oluline on pere toetus.
Turmtuli kestis poolteist aastat. Oma tööd teha ei saanud, pidin kogu aeg vastama järelpärimistele, tõestama, istuma tunde koosolekutel jne. Enda jaoks mõtlesin asja selgeks – kui mul meeskonna toetust pole, lähen ära. Mul on tohutult hea meeskond. Minu teadmata pöördusid nad kooli omaniku poole, et mind kaitsta. Lapsevanemad tulid meie taha. Ründajate grupp oli marginaalne: kaks õpetajat, mõned lapsevanemad ja järjest otsiti ka neid, kes eri põhjustel on pidanud koolist ära minema. Asi läks labaseks: vahendeid valimata püüti koolile halba teha. Vererõhk oli mul laes, perearst imestas, et veel elan.
Üksmeelselt rõhutasite meeskonna tähtsust. Järelikult ongi juhile keerulistes olukodades otsekui garantiiks hea suhe oma õpetajatega?
Toomas Kink: Kui hakkad tööd tegema ainult selle nimel, et hoida häid suhteid, lõpeb see üheselt. Juhina pead olema efektiivne. Omanik võtab sind tööle ikka selleks, et arendaksid ja viiksid oma organisatsiooni edasi. On üpris tõenäoline, et mõni, kellele su mõtted ei meeldi, ei tule kaasa. Igasuguste arenduste puhul on sisse programmeeritud konflikt. Pole ka õige koostada meeskond ainult väga uuendusvalmis inimestest. Juhi ülesanne on hoida balanssi. See ei tähenda, et tambid maha neid, kes pole sinuga nõus. Juhtimise kunst on mõnel pead silitada ja teisele halvasti ütelda. Mõni tõlgendab su nalja solvanguna, kõik ei saa Monty Pythonist aru.
Sirje Toomla: Kindlasti tuleb juhil olla näoga inimeste poole. Vaadates veel kord tagasi eelmise aasta novembri keskpaigale, tekkis mõte, et omavalitsus ei teadnud ega tunnetanud meie kooli. Nad ei teadnud, keda ründama lähevad. Ei oodatud sellist kogukonda kooli taha. Või poldud valmis, et õpilased, õpetajad, vanemad kaitsevadki direktorit. Paraku on ennegi rünnatud juhte, kes olid näoga õpetajate poole.
Heidi Uustalu: Keegi ei hakka tegema kooli ülesehitustööd selleks, et olla kõigile meele järgi, kuid keegi ei valmistu ka sõjaks ega vaata, et pataljon oleks kogu aeg minuga. Meeskond ongi sinu inimesed, kellega ajad ühte asja. Oled näoga nende poole. Liigume ühise eesmärgi poole, mis oleme endale seadnud. Kui kuskilt hakkab logisema, siis aidatakse. Ja kui kuskilt midagi ära kukub, ei öelda, et las läheb.
Ma tean, et Kiviõli kooli õpetajate üle isegi ilguti, et tehke ise edasi, mis siis, et üks ära läks. See tõestab veel kord, et kõik ei mõista, mis tähendab ühise meeskonnana töötamine, selle ülesehitamine, sihtide seadmine. Mul on kahju, sest tõenäoliselt ei suuda nad oma tiimis inimestega samamoodi tööd teha. See on kurb.
Kalle Uusmaa: Tulin kooli mõttega, et saan teele minna hea meeskonnaga. Mõne aja pärast leidsin end aga justkui autosõidul, kui käsipidur on peale ununenud. Ühel hetkel saad sellest küll aru, kuid pidur ei lähe enam maha ja peadki edasi sõitma, kuni rattad lähevad päris tuliseks.
Praeguseks on koolis toimunud igasuguseid asju, sealhulgas koroonalaine, ja nüüd tunnen, et käsipidur hakkab maha minema. Õnneks on mul koolipidaja tugi. Kool on väikesele kogukonnale väga tähtis, selle arengul hoitakse silma peal. Tähtis on märgata oma meeskonnas ja näidata ka kogukonnale kooli väikeseid saavutusi, seda hinnatakse. Tagasiside toel saad aru, et oled õigel teel. See paneb unustama probleemid, jätma need selja taha ja minema ühiste eesmärkide suunas.
Kas riik võiks organiseerida üksuse, kust koolijuhid saavad suurte probleemide korral abi?
Kalle Uusmaa: Juhtide toetamiseks on Innove mentorite ja coach’ide süsteem, alustavatele koolijuhtidele on eraldi programm ja see on väga tänuväärne. Koolide tegevus on väga suuresti õigusaktidega reguleeritud, tuge tahaks mitmete nõuete täitmise osas. Olen aru saanud, et koolid ja nende mured on suhteliselt sarnased, üsna ebaefektiivne on lasta igaühel jalgratast leiutada. Süsteemid ja tööriistad tuleb panna nende kasutajatele väärtust looma ja kui tõesti vaja, tuleb üle vaadata ka riiklike üksuste funktsioonid.
Heidi Uustalu: Kui PGS ütleb, et koolijuht peab tagama vaimse ja füüsilise turvalisuse, peaks see olema tagatud ka koolijuhile ja vajadusel tulema meetmetega appi.
Hea meel on kuulda, et alustavad koolijuhid tunnevad tuge mentorsüsteemist. Mul on juba viies kord võimalus olla teekaaslaseks noorele juhile. See on pakkunud ka mulle pedagoogilist ravi.
Aga ka need, kes on olnud koolijuhid juba aastaid, vajavad tuge ja toetust oma professionaalsele arengule. On küll näiteid coaching’u võimaluste kohta, aga kas see ikka kõike ravib ja aitab? Ega mul head retsepti ole, mida võiks teha. Ehk võiks olla pausiperiood vaheaasta näol neile, kes juhitööd juba kauem teinud, et nad saaksid oma vaimu kosutada ja eemal olles midagi muud teha.
Sirje Toomla: Olen olnud nii mentor kui ka mentee, sain sealt tuge.
Puudust tundsime meeskonna kriisinõustamisest – kohalik omavalitsus oleks võinud seda meile otsida. Võrdlesin tookord olukorda iseenda matustega. Inimesed ei teadnud, mida edasi teha. See oli sügav kriis, mis jättis meeskonda valusa jälje. Sellisel juhul võiks pakkuda nii abi kui lepitust. Oli inimesi, kes ütlesid, et ma ei kõlba koolijuhiks. Seda öelnu töötas omavalitsuses edasi ja see oligi üks minu äratuleku põhjusi. Oma vaimu kosutamiseks oli põnev võtta vastu uus väljakutse.
Toomas Kink: Pead enda jaoks läbi mõtlema, kas oled juht või liider. Juht teeb ühesuguseid, liider hoopis teistsuguseid asju. Liider ei tohi näida nõrgana, ta peab peegeldama enesekindlust. Inimesed ei armasta nõrku juhte, veel vähem nõrku liidreid. Nõrkust saad näidata kodus abikaasale.
Mis abi oleksin ma ministeeriumist saanud? Tuleb keegi „nõustaja“, kes küsib: „Kas sa tahad sellest rääkida? Nagu ma sust õigesti aru sain, tahad sa seda ja seda.“ Mis ma sellega peale hakkan? Mul on välist abi suhteliselt vähe vaja. Pigem pean iseendaga kahekõnet.
Hiljaaegu oli Järva-Jaani direktoril probleem. Loomulikult helistasin talle. See on abi, mida saan pakkuda. Ka Heidiga rääkisime aeg-ajalt. Helmer Jõgi helistas mulle ja küsis, kas olen veel elus. See annab jõudu, kui teised mõtlevad su peale. Enamik inimesi on oma olemuselt head, tahavad parimat.
Kuid ennekõike on uppuja päästmine tema enda asi – mõtle ennast terveks. Inimese mõttel on tohutu jõud. Kui suudad endale öelda, et oled tegija, ja hakkad seda uskuma, siis usuvad ka teised. Pead olema suuteline oma ideid maha müüma, ükskõik, kui hullumeelsed need on. Enesekindlus tuleb ka peegeldustest, mida ütlevad inimesed, kelle arvamus läheb sulle korda. Suvel kohtusime Saaremaal Toomas Takkise ja Viljar Aroga, rääkisime terve õhtu. Hooli inimesest! Kui näed, et kedagi nüpeldatakse ebaõiglaselt, siis toeta.
Kõlasidki juba soovitused juhtidele, kes täbarasse olukorda sattunud. Millist nõu veel annate? Ega tulevikuski need juhtumid kuskile kao.
Heidi Uustalu: Saad seda, mida annad. Kui oled kena inimene, saad ka samasuguse reaktsiooni. Jää inimeseks, ära lasku samale tasemele. Püüa mõista, mitte hukka mõista. Proovi teise poole kingadesse astuda.
Kuid selge on see, et niisugused asjad ei möödu jälge jätmata, minult on juhtunu võtnud soovi minna kooli tagasi. Kooli, mida peab kohalik omavalitsus. Õnneks on mul praegu väga südamelähedane alternatiiv.
Sirje Toomla: Kahe käega kirjutan alla – ole inimene ja suhtu teistesse nii, nagu tahad, et sinusse suhtutakse.
Ma arvan, et kohalik omavalitsus, koolipidaja, tegelikult tunneb huvi ning hoolib koolist ja selle juhist. Minul on nüüd kogemus erakoolis, kus tunnen omaniku väga suurt toetust, mida mul enne polnud.
Olulised on head suhted omavalitsusega, kuid need ei tohi olla kummardavad, vaid objektiivsed. Iseend ei tohi ära kaotada. Koolijuhile peab jääma võimalus oma seisukohtade eest seista, kaitstes kooli ja eesmärke.
Kalle Uusmaa: Tuleb keskenduda lahendustele, mitte probleemidele. Koolimaja sisene ja väline kommunikatsioon on ülioluline, muidu on risk, et palju läheb tõlkes kaduma. Inimesed on üldjuhul heatahtlikud, aga satuvad kuulujuttude mõju alla ja seepärast on juhi töö selgitada ja seletada. Mina püüan hoida positiivset fookust, see aitab meid kõiki edasi.
Toomas Kink: Kõigepealt peab mõtlema, mis on juhtunu põhjus. Kui saad teada, miks sind ja kooli rünnatakse, miks keegi käitub veidralt, saad selle vastu vahendit otsida. Kui põhjus on väga sügavale peidetud, on raskem.
Tartu on fenomenaalne koht – koolijuhid teevad koostööd, saame linnavalitsuse ja haridusosakonnaga hästi läbi, ajame ühte asja. Keegi ei pane kellelegi jalga taha. Anna abi, siis antakse ka sulle. See on pika protsessi vili.
Olen olnud 12 aastat siin koolis. Kui oled nii kaua ehitanud, siis ei anta alla. See poleks aus kolleegide, laste ega vanemate suhtes.
See, mida teed, peab olema ka fun. Pead suutma naerda. Vahepeal ei julgenud keegi enam midagi öelda ka omavahel, sest kõik lekkis. Ajakirjandus korjas üles kontekstiväliseid asju, mis said hoopis teise varjundi. Praegu teeme jälle nalja, aga kaotatud vaimse õhkkonna saavutamine, mis pooleteise aastaga lõhuti, võtab kolm aastat.
Tähtis on ka suhtlus meediaga. Ükski ajakirjanik pole su sõber, ta otsib lugu ja teeb oma tööd. Mõni reporter võtab su jutust välja laused, mis teda huvitavad. Koolijuht jääbki kaotajaks, kui ta ei oska algselt reegleid kokku leppida. See on oskus, mida keegi meile õpetanud ei ole.
Üksteise toetamine ja julgus pöörduda endast targema või kogenenuma poole, oskus küsida on suur oskus. Keegi pole nii tugev, et minna üksi maailma vastu. Kõik me tahame olla mingis koosluses, saada peegeldust.
Heidi Uustalu: Võib-olla kogume ühel hetkel koolijuhtide lood kokku, saaks hea retseptiõpiku – kuidas hoiduda jamadest.
KOMMENTAAR
Juhtide vaimsest tervisest
Riho Raave, Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja:
Iga juhi, ka haridusasutuse juhi töö ongi stressirohke, kuid oma vaimse tervise hoidmine on väga individuaalne ning siin ei saa teistele loota. Eelkõige tuleb leida tasakaal töö ja isikliku elu vahel ning enda jaoks kõige sobivamad võimalused pingete maandamiseks ja stressiga toimetulekuks. Näiteks tuleb võtta vaba aega, tegelda spordi või muude hobidega. Kui aga läbipõlemise oht on käeulatuses, peab abi ja nõu küsima psühholoogidelt jt spetsialistidelt. Tööandja saab küll aidata, kuid tegelema peab probleemiga ikka abivajaja ise.
Ennetava abinõuna tulevad kõne alla ka ühisüritused, mis aitavad tööpingetest vabaneda, kuid koroonaajastul on nende korraldamine problemaatiline. On hea meel, et Tartus on nii kooli- kui ka lasteaiajuhtide ühendused, kellega on linnal hea koostöö ühisürituste korraldamisel.
Väga oluline on, et igas haridusasutuses oleks direktorile toeks toimiv meeskond. Kuigi lõppkokkuvõttes lasub vastutus asutuse toimimise eest direktoril, ei tohiks ta juhtida kooli või lasteaeda üksi, vaid ikka koos meeskonnaga. Sellisel juhul on võimalik juhtimisülesandeid mõistlikult jaotada ja säästa ületöötamisest nii ennast kui teisi.
Ootame direktoritelt sellise vaimse töökeskkonna loomist, et kollektiivis läbipõlemist ja tervise kahjustamist võimalikult vähe oleks. Samuti ootame neilt konfliktide lahendamise oskust. Konflikte tuleb koolielus aeg-ajalt ikka ette, kas siis erinevate väärtushinnangute, arusaamade või suhtumiste pinnalt. Pidajana oleme aidanud koolidel ja lasteaedadel konflikte mitmel moel lahendada, pakkudes täiendavat nõustamist, supervisiooni ja mõnikord isegi erapooletut lepitajat.
Enamikul juhtudel on õnnestunud tüliküsimusi lahendada, kuid mitte alati. On olnud juhtumeid, kus lepitamine pole aidanud ning lõpuks on ikkagi leitud, et koos edasi minna ei ole võimalik. Ennetavalt oleme pakkunud ka koolitusi, konfliktide lahendamise teemadel koostöös prof Tõnu Lehtsaarega ja ka vaimse tervise hoidmise teemal. Näiteks tänavu oktoobris, rahvusvaheline vaimse tervise kuul korraldasime vaimse tervise hoidmise koolituse lasteaedade direktoritele koostöös hariduse tugiteenuste keskuse psühholoogidega.
Kuid konfliktid ei ole direktoritele ainsad stressi põhjustajad. Praeguses ärevas olukorras tekitab stressi ka see, et juht peab olema 24/7 valmis vastu võtma infot järjekordse koroonajuhtumi kohta ja rakendama karme meetmeid nakatumise ennetamiseks, tervisekaitse ja turvalisuse tagamiseks. Kui lisada veel ebakindlus oma õiguste suhtes meetmete rakendamisel (distantsõppe korraldamine, laste koju saatmine), siis seegi tekitab pinget.
Pidaja roll on olla direktoritele toeks ning aidata nõustamise ja selgete sõnumitega muuta ebaselgus selgemaks ning ebakindlus kindlamaks. Oleme oma direktoritele öelnud, et nad ei pea hirmu tundma, kui teevad keerulises olukorras vigu või jääb mõni juhendi punkt täht-tähelt täitmata, kuna olud seda praegu ei võimalda või eesmärk on laste või töötajate turvalisus. Vead ongi selleks, et neist õppida ja olla järgmine kord valmis paremini tegema.
Tartu linnal kui direktori tööandjal on sama roll mis direktoril oma koolis või lasteaias töötajate suhtes – luua selline tööõhkkond ja suhtluskultuur, mis väldiks või aitaks ennetada tööstressi ja läbipõlemist.
Loe ka:
Direktorid!
Kui kooli direktori PÕHIÜLESANNE on praegu “tagada koolis vaimne ja füüsiline turvalisus”, siis on see lihtsalt loll seadus – nõudke selle muutmist! Kooli (mille eesotsas on direktor, kui protsessi juht) põhiülesanne on PEDAGOOGIKALE tuginedes looduspäraselt arendada, õpetada ja kasvatada õpilasi töökateks, mõtlevateks ja kultuurseteks Eesti kodanikeks…
Et koolikauge ametnikkond on pannud koolile umbmääraseid ja teaduskaugeid nn ülesandeid, ongi tekkinud olukord, et IGAÜKS võib kooli (resp. õpetajat ja koolijuhti) õpetada – sekkuda keerukasse protsessi. Direktorist on tehtud HTM-i käepikendus. Lõpetaga see ükskord ära! Sest meie väikerahva vaimne allakäik on juba ilma UURINGUTETAGI nähtav…
Paraku kurdavad paljud õpetajad, et kooli juhtkond (direktor, õppealajuhatajad jt) ei julge välja astuda õpetajate kaitseks, kui mõned ägedaloomulised lapsevanemad, kes peavad oma võsukesi kõige targemateks olevusteks maailmas ning käituvad õpilastele lubamatult, asuvad õpetajaid ründama ja mõnitama. Pole imestada – mõnedes kodudes ei harrastatagi nn kodust kasvatust. Kõik korralikkuse vastased ilmingud püütakse siis panna õpetajate (eriti klassijuhatajate) süüks: miks nad pole suutnud õpilastele sisendada kodust saamata jäänud “kodust kasvatust”?