Kes võidab surnud õpetajast?
Juhtusin kuskilt lugema arvamust, et koduõppest ei võida keegi. Mõtlesin kevadele, kus olukord oli mõneti pingelisemgi kui praegu, töökoormus kasvas hüppeliselt ja ekraani taga tuli istuda hommikust õhtuni. Ometi leian, et sellest situatsioonist võitsid paljud. Kui ka väidetakse, et mitte teadmistelt või pädevustelt, siis tervise mõttes kindlasti. Isegi õpetajad.
Raske on mõista, miks on pedagoogid viimased paar kuud epidemioloogilistest valemitest välja jäetud. Olen oma lähematelt ja kaugematelt kolleegidelt kuulnud küsimusi, nagu „Mis eristab lähikontaktset õpilast lähikontaktsest õpetajast?“, „Kuidas on võimalik samal ajal klassis ja veebis tulemuslikult õpetada?“, „Kas oleks vastutustundlik kodust ja koolist oma jalga mitte välja tõsta, kui töölt tuleb iga päev mitu teadet koroonapositiivsete õpilaste kohta ehk kas ma nüüd elangi ainult oma tööle ja õpilastele?“, „Miks on juhtkonna kabinetiuksed viirusohu tõkestamiseks lukus, aga õpetaja on paisatud keset kriisikollet?“, „Kui hull olukord on piisavalt hull, et ka näiteks Tartu koolid koduõppele saata?“, „Miks ei saa õpetaja valida, kas ta soovib kodus või koolis õpetada, kui õpilastel on selline võimalus olemas?“.
Naeratus ja lööklaused
Need ja mitmed teised küsimused on senini küsimusteks jäänud ning muutunud igapäevasteks. Hämarad juhised külvavad rohkem segadust, kui on tervislik. Vist ei saa rääkida ihaldusväärsest, motiveerivast või põhilistki turvatunnet soosivast töökeskkonnast, kas pole?
Raske on lugeda loosungeid, mis kutsuvad üles õpetajaametit väärtustama ning pajatavad õpetajate järelkasvust. Ma isegi ei süüvi enam palgatõusuteemalistesse läbirääkimistesse, sest see ei tundu praegu kaugeltki primaarne. Saan aru, et peaksin end tundma olulise ja privilegeerituna, et mul üldse on töö, ja veel milline, aga kas ikkagi on kuritegu küsida turvalise töökeskkonna järele nii, et mitte mõjuda enesekeskse lumehelbekesena?
Teistel on ka raske, aga kui palju on tegelikult selliseid ameteid, kus tuleb väikeses kinnises ruumis päeva jooksul viibida koos mitmesaja inimesega mitu tundi järjest ning ainus kaitseülikond on ebalev naeratus ja positiivsed lööklaused, et vähemasti õpilasi potentsiaalsest segadusest säästa?
Suurem osa õppuritest on ilma igasuguste haigustunnusteta, ent võivad olla nakatunud, neil on omakorda lõputult kokkupuuteid, liikumistrajektoore ja nad on mahajäämishirmus iga hinna eest koolis ka siis, kui end päris tervena ei tunne – seega puutub üks õpetaja päeva jooksul kokku nii paljude muutujatega, et on puhas ime, kui mõni meist pole kevadeks kordagi viirust kandnud.
Kui tervena koju jõuamegi, saame veel preemiaks lugeda uudist pealkirjaga „Viiruses õpetaja viis koduõppele sajad lapsed“. Põhimõtteliselt võiks varsti pooltes anekdootides mis tahes lolli olukorda jääva tegelaskuju õpetajaga asendada ja nali mõjuks mühinal.
Jõulud pereringis – pelk unistus
Piinlik on lugeda, kui keegi veel kuskil kirjutab, et noor inimene peaks tõsiselt õpetajaametit kaaluma; et iga õpetaja on oma õnne sepp ja see töö tegelikult ei olegi mingi töö, vaid elukestev õnnetunne. Kui töötaja põhivajadused ei ole rahuldatud, on keeruline aru saada, miks peaks keegi puhtast missiooni-, kohuse- või vaheldustundest õpetajaks hakkama ja sel alal üle viie aasta vastu pidama.
Mõistan, et on inimesi, kelle vaimne tervis sulgolukorras tõsiselt kannatas, ent kolleegide segadust ja kahtlevat meeleolu märgates on üha võimatum uskuda, et praegune eluolu veel rohkemate vaimset tervist lisaks füüsilisele ei kuluta. Jah, kevad oli katsumusi täis, aga praegune seis on lihtsalt ebainimlik. See ei ole selline katsumus, mida iga päev kogeda soovin. Jõuludest pereringis saan sel aastal kardetavasti ainult unistada või siis ei ole ma kohusetundlik kodanik.
Mind võib pidada naiivseks ja lühinägelikuks ning võimalik, et esindan vaid vähemuse arvamust, aga kui koolile on antud distantsõppe korraldus, ei ole koolijuhi asi selles kahelda. Eriti veel oma töötajate arvamust küsimata ja heaolu arvestamata.
Igas koolis on ilmselt mingi hulk õpilasi ja õpetajaid, kes kevadise õppekorraldusega toime ei tulnud, aga see ei tähenda esiteks, et nad ei võiks iseseisvama, muutunud õppimise/õpetamisega üldse hakkama saada või et olukorra stabiliseerumiseni ei võiks osa neist vajaduse korral koolis käia.
Lahendusi ei peaks küll ehk välja pakkuma üks algaja pedagoog, aga sisuline, vajaduse korral individuaalne kaugõpe alustuseks vähemasti jaanuari keskpaigani on minu nägemust mööda ainus mõistlik talitusviis. Palun paneme punkti puiklemisele.
Lõpuks ütleb keegi välja selle, mis paljudel õpetajatel hingel. Samamoodi nagu loo autor, ei kuulu ma vanuse poolest riskirühma. Lugedes täna Irja Lutsari arvamust (https://forte.delfi.ee/news/teadus/irja-lutsar-on-kriitiline-koole-sulgeme-aga-restorane-mitte?id=91784841) tekibki küsimus, et kas õpetajad on siis lihtsalt mööbel või? Mõtleme õpilaste peale, kes ei ole riskivanuses, kuid mis saab õpetajatest?
Küsige valitsuselt, mida on viimased aastad tehtud selleks, et e-kool ei oleks mitte ainult päevik, vaid ka õppetöö sisuline toetaja. Sh interaktiivsed õppematerjalid, grupitöö, iseseisev uurimustöö jne. Mida on tehtud?
Praegune kriis tõi välja, et mitte midagi ei ole tehtud.
Eestis on palju õpetajaid, kes on ise vanuse poolest riskirühmas. Aga palju on ka neid, kes ise riskirühmas pole, ent kel on kodus mõni nõrgema tervisega lähedane, kellele koroona võib osutuda surmavaks.
Ma võin ju koolis käia õpetamas ja teadlikult enda tervisega riskida, aga samas ei kujuta ma ette, kuidas ma iseendasse ja oma töösse suhtuks, kui minu “tööeetika” nimel peaks pikemaks ajaks haigestuma või isegi surema mu kroonilise haigusega abikaasa või puudega laps.
Lapsevanemale infoks, et meil on päris hea e-õppevahend, milleks on opiq, samuti palju erinevaid keskkondi, mis õppimist distantsil toetavad ja mida õpetajad üsna edukalt ka kasutavad: e-koolikott, Moodle jpt. Ei saa nõustuda väitega, et midagi pole tehtud.
Kummalisel kombel on eesrinde töötaja politseinik, kes minust autos, mask peas, mööda sõidab, aga mina õpetajana 1000-pealises koolis mitte. Sain üleeile kooli juhtkonnalt pika kirja, mida pean ja mida ei tohi. Pean iga päev videotunde pidama. Kooli juhtkond ei ole tarvilikuks pidanud haridustehnoloogi palkamist, pole seda ametikohtagi. Mul ei lubata videotundi pidada kodus, kus mul on erialane raamatukogu, pean seda tegema koolis, kus ma ei pääse oma kabinetti, sest seal on mingi klassi koduklass. Olen riskirühma vanuses. Õpetan eksamiainet gümnaasiumis.
Aga kooli juhtkond soovitab lahkesti end hoida.
Ma ei tea kus kivi all ma elanud olen, aga minul õpetajana on väga hea meel, et saan tööl käia ja normaalset elu elada. Loodan südamest, et jätkame samas vaimus! Ei ole ka töökaaslastelt kuulnud, et keegi eelistaks kodust tööd teha.
Kroonviirustaudi suremus on ülemäära tähtsustatud. On õige, et et kevadtalvel suri inimesi, kel see tõbi. Praegu sureb neid ka. Ent kui vaadata analüütilisemalt, mida meie Covid19-asjanduse vapiloomad eesotsas Arkadi ja Irjaga ei ole teinud (ega vastavalt ka rääkinud), siis käesoleva aasta viirushaigestumuskoormus on täiesti tavaline. Ilma kroonviiruseta enamus neist vanadest, kes surid, oleksid gripist tingitud kopsupõletikuga lahkunud samal moel. Ei ole mingeid tõendeid meiesuguste, aga juba mõõdukas vanaeas (60-80 a. vanad) erilisest suremusest. Vastavalt ei ole ka tarvis pensionieas õpetajal oma elu pärast kohutavas mures olla. Samahästi võib asja kaeda ka nii (bioloogiaõpetajad saavad aru!), et väikesed passaažid on taudi tagasitõmbumiseks vajalikud ja teevad üsana sama töö ära, mis vaktsiinid. Tähtis on, et iga järgmine saaks oma viiruse uuelt nakatunult, mitte et paljud saavad nakkust ühest allikast. Iga passaažiga on võimalus tekkida mutatsioonidel, mille lõpptulemuseks on vähevirulente viirus. Kui enam isegi vanadekodus ei surda, nagu teatab tänane ajaleht, siis kool on immuunsuse taimelava.
Aitäh kolleegile, et ta probleemi avalikkuse ette toob. Praegune olukord on teinud meist õpetajatest eesliinitöötajad ilma kaitseta!
Kui soovime kontaktõpet nii kaua kui võimalik võimaldada, siis on maskikohustus koolides (alates teatud vanusest) vältimatu! Minu õpperühmades kannavad ainult väga ükskud õpilased maski, sest see on ju vabatahtlik ja inimene on mugav olend. See ongi põhjus, miks valitsus kehtestab maskikohustust, sest palvetest ja soovitustest lihtsalt ei piisa.
Ma ei pane niivõrd pahaks, et õpilased on ilma maskita, sest nii on neil näiliselt mugavam ja nemad võib-olla ei taju ohtu, aga et vastavad asutused, eriti HTM, ei ole maskikohustust koolidesse viinud räägib nii mõndagi nende suhtumisest õpetajatesse! Ma ei saaks praegu üksinda Tartu haridusosakonnas või haridusministeeriumis ilma maskita käia, aga samad asutused ei näe selles probleemi, et õpetaja on kuni 36 õpilasega ruumis, kus tema ja väga üksikud õpilased ainsatena kannavad maski. Kolleegid, kui Te tunnete, et Teie muredest välja ei tehta, siis kirjutage ministeeriumile! Või peaksid 36 õpetajat ministri kabinetti ilma maskita astuma, et tajutakse olukorda? (NB: viimane lause on retooriline küsimus, mitte üleskutse!)
Muki, mina ka ei tahaks normaalses olukorras distantsilt õpetada, aga see ei ole enam lihtsalt tahtmise, vaid tervemõistuslikkuse küsimus.
Valdar, isegi kui viirus koolides massilist suremust kaasa ei too (kuigi me teame viiruse kohta veel liiga vähe, et kellelegi garantiid anda, ka on avalikud andmed riskiea suremuse kohta vähe teised, kui te siin esitate), siis lisaks tervisele leiab praegune õppekorraldus, see kena immuunsuse taimelava, aset ikkagi paljude turvatunde arvelt. Ja see ei ole mõistlik ega eetiline töökeskkond.
Noh ja lõpuks veel see faktike, et gripi eest saab end pisut efektiivsemalt kaitsta.
Kahjuks koolis ei kanna ka kolleegid ei visiiri ega maski ja kui vastutustundliku õpetajana kannan visiiri, siis lapsed küsivad, et miks Sa seda visiiri kannad kui teised õpetajad ei kanna ja et kas Sul on koroona…? Kolleegid ka kõõritavad ja mõni lausa küsib,miks ma visiiris olen tööl. Ei mäleta, et oleksin kunagi tahtnud eesliini töötaja olla, kuigi oma õpetajatööd ma armastan.
Vaadakem tõele silma: iga tööpäeva hommikul lähevad tuhanded õpetajad valitsuse ja teadusnõukogu õnnistusel tööle koroonaga vene ruletti mängima…
Tänud sisuka kirjatüki eest, Anett! Ja mõnes mõttes tänud ka sulle, koroona, et sa tulid ja meie koolielu röntgeniaparaadina läbi valgustad! Ma ei ole küll nüüd, koroonaajal koolis töötanud, aga pealkirjas esitatud küsimusele vastata püüdes – eks ikka vist seesama õpilane võidab selles olukorras (kontaktõppe jätkumine) enim. Paljud ei saa ju kodus asju iseseisvalt selgeks (matemaatika!) ja eks koolis aega veeta on ikkagi lõbusam kui kodus. Minul küll õpilasena oli. Ilmselt mingi võimumäng on siin samuti tagaplaanil (mina määran, mil viisil mind õpetatakse!). Ja laiemalt võidab süsteem tervikuna. Kriisis püüab ta (direktori eestvedamisel) hoida ennast töös. Õpilast (pearaha) koos tema selja taga seisva töölkäiva vanemaga (ähvardused, võimalikud kohtuasjad) ei juleta eriti ärritada. Need seisavad aastal 2020 direktorist kindlalt kõrgemal. Umbes seal ministriga ühel pulgal. Õpetaja jäetakse epidemioloogilistest valemitest välja, sest tema võime koolisüsteemis “paati kõigutada” on kõige väiksem. Ta lepib sisuliselt kõigega (las sülitavad, mul on ju nüüd visiir ees!) ja on nõus ennast tõesti peaaegu surnuks töötama. Olen vahel mõelnud, et tänapäeva kool on justkui üks alkohooliku perekond. Õpilane on see joodikust isa, kes oma käitumisega erinevaid probleeme põhjustab (muuhulgas näiteks nakkusohtlikuna kooli trügib), kuid kelle peale direktori/juhtkonna/ministeeriumi koondkuju ehk ema ei julge süüdistust esitada, sest “mis meie perest siis saab, kui issi vangi viiakse”. Ja õpetaja on muidugi see õnnetu laps, õiguseteta olend, kes peab seda kõike päevast päeva pealt nägema ja taluma. Veider paralleel, aga eks ole paljudki asjad ses moodsas ühiskonnas peapeale pööratud.
Praegune olukord tekitab ka õpilaste hulgas eriarvamusi. On kaaslaseid, kes kannavad maski ja on neid, kes seda ei tee. Mõlemal poolel on selleks omad põhjused. Need, kes ei kanna kaotavad natukesegi turvatundest, mille maskikandjad hädavaevu suudavad luua. Rääkimata õpetajatest, kes praeguses olukorras on tõesti eesliini töötajad. Õpetajate hulgas leidub ka neid, kes suudavad ühes tunnis kanda maski, sedagi valesti ning teises tunnis neil maski enam ees ei ole. Olen pidanud tähelepanu pöörama mõnele üksikule õpetajale, kui tal on mask valepidi ees või ta jõuab enne töölehe kätteandmist sõrme suhu pista. Kahjuks paljud õpilased seda ei julge. Loomulikult on näiteid õpetajatest, kes kannavad maski korrektselt, hoiavad distantsi ning seda just enda ja õpilaste peale mõeldes.
Õpilased ei taha distantsõpet, kartes mugava süsteemi kaotamist. Siiski, paljud mu eakaaslased mõistavad distantsõppe hetke vajalikkust ning on saanud ka tarviliku kogemuse kevadel, nagu ka õpetajad, koolid, Vabariigi Valitsus ja Eesti haridussüsteem tervikuna. Iseasi on muidugi, kui palju üks või teine osapool endaga kaasa võttis ja nüüd kasutada oskab.
Ma olin hiljuti 10 päeva isoltasioonis, olles lähikontakne. Muidugi oli see kuigivõrd keeruline, kuid kaaslaste ja õpetajate toel ning oma varasema kogemuse tõttu, tulin sellega toime. Hübriidõppega kohanemisega läks õpetajatel mõni päev aega, sest tundi tuli anda nii õpilastele klassis, kui ka neile, kes ekraanide taga. Minul tugevdades see kogemus mõne aine teadmisi, näiteks just matemaatika, sest koduseinte vahel oli vähem segavaid faktoreid. Kindlasti ei ole see kõigi jaoks nii.
Olukord, kus osa õpilasi ei olnud koolis, kartus, et iga hetk võidakse sind lähikontaktseks kuulutada koos maskikohustuse ning iga päev aina hullemaks muutuva statistikaga tõi paljudele kevadel olnud ohutunnetuse tagasi. Õpilastena tajume ohtu, et iga hetk võidakse meid distantsõppele saata. Hoian iga päevaselt end kursis uudistega ning klassisisene arutelu sellel teemal on suur.
Alles mõni päev tagasi arutasime klassiõega, kuidas me ei mõista maskivastaseid. Reaalsustaju, et oma käitumisega ei ohusta me vaid enda heaolu ja tervist, vaid ka inimesi, kellega igapäevaselt kokkupuutume, ei ole kõigil vist pandeemia käigus säilinud.
Kevadel, kui statistika ei olnud nii sünge, kui praegu, tunti rohkem ohtu. Ma jätsin ära märtsi alguses toimuma pidanud kruiisi, arvestades, et siis lisandus Rootsis umbes 100 ning Eestis 30 ringis uut juhtumit päevas.
Alles nüüd, kus arvud on kasvanud sadadesse loodan, et inimeste ohutunnetuse tase tõuseb ning mõeldakse rohkem, kui vaid enda peale. Samaaegselt kardan, et maskikohustus võib luua vastupidise situatsiooni, kus mask loob ebareaalse turvatunde, mille loob ohtlikumaks asjaolu, et maski ei kanta kõikjal ning tihti ka valesti.
Anett, Sul on õigus. Õpetajana ma ei saa ennast ja oma peret mitte kuidagi kaitsta nakatumise eest. Mulle on antud korraldus tunnid läbi viia hübriidõppes ning minu ainus võimalus on lõuad pidada ja edasi teenida. Samas ma ei tea kunagi, milliselt õpilaselt võin saada viiruse, mille viin edasi ka koju oma lastele. Ja tundes enda tervist, põen viiruse tüsistusi pärast mitu kuud.
Olen heal meelel valmis tunde läbi viima distantsõppes ning mul on kodus selleks tunduvalt suurem tehniline võimekus, kui koolis. Paraku koolijuht koostöös Tervisekaitsega, tahab kooli lahti hoida maksimaalselt kaua. Ühelt poolt riik ütleb iga päev, et võimalusel tehke kaugtööd, teisalt koolidele sellist võimalust ei pakuta. Kurb.
Kui varem läksin tööle heal meelel, siis praegu tunnen, et ei taha tööle minna. Võib-olla on see väär, aga pisike ohutunne on sees ning parema meelega sooviksin töötada kodust. Ma ei tea, mida võidab riik või kooli juhtkond, kui koolides on vähemotiveeritud õpetajad, kes lähevad tööle vastumeelselt.
Mul on kurb meel, et õpetajana olen jäetud üksi – minu elu ja tervis ei huvita ei kooli juhtkonda ega riiki. Käib nagu mingi võistlus selle nimel, kes suudab kauem kooli lahti hoida. Ja kaotajaks on eeskätt õpetajad. Aga ka õpilased, sest massilise haigestumise järel ei jaksa ka haigestunud õpetajad tunde anda veebis (kuigi meil koolis on kokku lepitud, et kui õpetaja haigestub, teeb ta oma tunnid kodust veebis).
Lõpuks ometi on leidunud keegi julge, kes söendab sellel teemal sõna võtta. Meil ilmusid kaitsemaskid õpetajate tuppa alles paar nädalat tagasi. Sedagi alles pärast seda, kui õpetaja sellest delikaatselt märku andis.
Aitäh, Anett! Olen kõigega nõus! Õpetajad on katsejänesed ja kui jama käes,siis ka kohe süüdlased.
Õpetajaid pole surnud ja pole kuulnud,et ka ICUs. Mis distantsõppesse puutub siis see 2 nädalat on isegi OK kui vanematele maksta ja huvitegevus siiski käiks,et igavusest lollusi ei tehtaks. Enim teeb mulle peavalu Ukrainast,Bulgaariast,Rumeeniast,Poolast ja Venemaalt tulev võõrtööliste hord koos sugulastega. Sealsed tüved on lapsi tampa hakanud. Rumenenias 9,Bulgaarias 4 ja bulgaaria omadel polnud sügavat puuet. Ideaalselt ei istu kõik kusagil ja Piir tuleks 10.jaanuarini sulgeda täielikult v.a. kaubaveod. Samamoodi Stockholmi,Varssavi ja Riia Lennud. Soome saaks erandi aga läti mitte(noorsurmad 12tk vanuses 30-50) Leedu samamoodi keelatud sest surmad 37 ja 38 ilma haigusteta. Jõulusid tuleb kaitsta nagu ka sportlasi kes vajavad ujulat.. Läti ja Leedu katastroofid algasid ju impordist. Meil on praegu lahja tüvi domineerimas. Piisab kui rumeelane ajab trepikojas kinniehitaud rõdul või nurgataguses sopis juttu maja elanikega ja ongi terve maja viirust täis.
Tundmatud nakatumised ei pruugi olla teater või buss vaid trepikojad(lasmäe ja idaviru.) Nõo koolis esimene puhang oli seotud Ukrainlasi täis liinibussiga mis omakorda Nõo kooli lekkis.