Kõrgharidusega õppijad kutseõppes – piiriületajad või piiride avardajad

Kevadel kaitses Nele Lange Tartu ülikooli kutseõpetaja õppekaval bakalaureusetöö, mis käsitles üsna väheuuritud valdkonda – kõrgharidusega õppijaid kutseõppes. Tööst selgub, et kõrgharidusega õppijaid toovad kutsekooli elumuutused ning nende ootusi ja kogemusi mõjutavad nii varasemad õpikogemused kui ka ühiskondlikud hoiakud.

Täiskasvanud õppijate arv kutseõppurite seas on viimase kümnendi jooksul kahekordistunud. Veelgi enam – teadaolevalt on ligi viiendik kutseõppes õppivatest täiskasvanutest kõrgharidusega.

Hoolimata tulevikuvisioonist nn õmblusteta haridusmaastikust, kus inimene ise kombineerib oma õppe valikud eri haridusliikidest ja -tasemetest, lähtudes enda vajadustest ja võimekusest, tekitab selline suundumus küsimusi. Arutletakse, kuivõrd võivad kõrgelt haritud ja tööturul paremini toime tulevad täiskasvanud tõrjuda kutseõppest välja need, keda sinna enim oodatakse – noored või eri- ja kutsealase hariduseta inimesed. Ja mil määral on kutseõpe sellistele täiskasvanutele vaid tasuta hobiõppe võimalus.

Karjääripööre viib kutsekooli

Kõrgharidusega õppijaid kutseõppes on üsna vähe uuritud. Võimalus, et kõrgemalt haritud täiskasvanud tõrjuvad madalama taseme õppest välja selle peamise sihtrühma, mis on justkui vastuolus kutsealase orientatsiooniga koolide põhimissiooniga, on suunanud uurijate tähelepanu sellele teemale mujal maailmas juba mõnikümmend aastat tagasi. Näiteks on Singapuris ja Austraalias uuritud täiskasvanute suundumust akadeemiliselt kutseõppesse. On leitud, et võrreldes n-ö normipärase õpiteekonnaga, mis näeb ette sihipärast, madalamalt haridustasemelt kõrgemale pürgimist, on kõrgharidusest kutseharidusse liikumisel mõnevõrra negatiivne, äraspidi liikumise kaastähendus.

Enamasti on sellise liikumise põhjus siiski täiskasvanu kavandatav või juba toimunud karjääripööre. Lisaks osutatakse uurimustes kõrgharidusega õppijate kutseõppes osalemise võimalikule positiivsele mõjule teiste õppijate õppimisele, õpetajate professionaalsusele ning õppeasutuse ja organisatsiooni arengule.

Eestis on seda nähtust püütud selgitada riigikontrolli 2016. aasta aruandes. Eesti hariduse infosüsteemi, maksu- ja tolliameti, töötukassa ja äriregistri andmete, kutseõppeasutuste ning haridus-ja teadusministeeriumi esindajate intervjuudele toetudes tõdetakse selles, et potentsiaalseid hobiõppureid on täiskasvanud kutseõppijate seas pigem vähe ning et õppima asutakse soovist omandada mingi praktiline uus või lisaoskus.

Kuidas aga kõrgharidusega kutseõppijad ise selgitavad oma kutseõppesse asumise põhjuseid ja ootusi ning mil moel kogevad kutseõppes õppimist, neile küsimustele annab vastuse ülalnimetatud bakalaureusetöö.

Intervjueeriti kaheksat 28–38-aastast eri valdkondade kõrgharidusega õppijat. Kui intervjueeritavad omasid varasemat kõrgharidust muu hulgas näiteks riigiteadustes, kultuuriteoorias ja semiootikas, siis kutseõppes õpiti kokaks, kondiitriks või veekäitlusoperaatoriks.

Õppima asumise põhjused

Kõrgharidusega kutseõppijate intervjuudest selgus, et kutseõppesse astusid nad mitmesugustel põhjustel, näiteks kavandatav või juba toimunud karjäärimuutus, vajadus praktiliste erialaoskuste ning kutsekvalifikatsiooni tõendava dokumendi järele, huvi eriala vastu või lihtsalt soov leida vaheldust.

Nende põhjuste taustal joonistub õppijate lugudes välja nähtus, mida andragoogikas mõistetakse kui üleminekut. See on sündmus või muutuste periood täiskasvanu elus, mis vahelduvad stabiilsuse aegadega, kus varem välja kujunenud elustruktuurid ei vasta enam eesmärkidele ja püüdlustele. Sellised sündmused ja ajad toovad endaga kaasa muutusi sotsiaalsetes rollides, rutiinis ja vastutuses – nagu näiteks töökoha vahetus või lapsevanemaks saamine.

Seega on oluline vaadelda täiskasvanud õppija elu laiemalt mõistmaks, miks ta on õppima asunud – et kohaneda elumuutusega. Ka kutsekooli õppima asunud kõrgharidusega täiskasvanu on elumuutuse faasis ning teda tuleks kohanemisel toetada, sest üleminekutel on õppimise seisukohalt suur potentsiaal.

Vastakad ootused kutseõppele

Kõrgharidusega kutseõppijad olid enne õppima asumist teadlikud sellest, et kutsekoolis õppimine erineb kõrgkoolis õppimisest. Õppimise ja õpetamise kohta olid neil vastakad ootused: oodati, et kutseõpetajad on oma eriala spetsialistid, ning kõrged ootused olid neil ka õpitavale erialale. Samas oli neidki, kes enne õpingutega alustamist arvasid, et kutseõpetajad on pigem vähem nõudlikud kui kõrgkooli õppejõud ning nende ootused õppele ei olnud kuigi kõrged just kutseõppe madala maine tõttu ühiskonnas.

Seega võib öelda, et ka kõrgharidusega õppijad on kutseõppesse astudes teatud määral mõjutatud ühiskondlikest hoiakutest ja oma senistest õpikogemustest.

Kutseõppe kogemus

Kõrgharidusega õppijad kogesid kutseõpet individuaalsema ja dialoogilisemana ning kutsekooli õpikogukonda kokkuhoidva ja sõbralikuna. Kuigi hinnati praktilist õpet, mis muutis intervjueerituid erialaselt enesekindlamaks ja paremini toimetulevaks, tajuti õppimist siiski vähem pingutust nõudvana võrreldes varasemate kõrgkooliõpingutega. Samuti märgati erinevusi kaasõppijate motivatsioonis ja akadeemilises võimekuses.

Õppijate positiivne mõju

Varasemad uurimused on toonud välja, et kõrgema haridusega õppijad võivad avaldada head mõju teiste õpilaste õppimisele. Nad toetavad kaasõpilasi akadeemiliselt ja sotsiaalselt ning omavahelise suhtluse kvaliteet klassiruumis tõuseb. Õppijaskonna mitmekesistumine kõrgharidusega õppijatega võib ärgitada ka õpetajaid oma juhendamis- ja õpetamistegevust edendama.

Suuremate õpi- ja elukogemustega õppijad võivad hästi mõjuda õppeasutusele tervikuna, innustades näiteks uuenduslikke lahendusi välja töötama, suunates ümber mõtestama oma eesmärke, missiooni ühiskonnas, mõjutades efektiivsust või suunates koostööle kõrgkoolidega.

Seega võiks kõrgharidusega kutseõppijate arvu tõusu kaaluda ka võimalike positiivsete mõjude perspektiivist. Kuivõrd riigikontrolli aruande kohaseltki oli kutsehariduse suurim positiivne mõju tööhõivele eeskätt kõrgharidusega täiskasvanute seas, võiks käsitleda nähtust ühe sisendina piiride avardamiseks haridustasemete vahel, paindlikumate õpivõimaluste loomisel täiskasvanutele.

Kõrgharidusega õppija kutseõppes ei pruugi tõrjuda välja sinna enim oodatud sihtrühma, vaid võib pigem mitmekesistada õppijaskonda, mõjuda hästi õppimisele ja õpetamisele kutseõppes ning muuta kutseharidust populaarsemaks.

25-aastaste ja vanemate õppurite osatähtsus kutseõppes

• Noorte arvu vähenemise tõttu on ka kutseõppurite arv viimastel aastakümnetel vähenenud. Kui 2000/2001. õppeaastal omandas kutseharidust üle 30 000 õpilase, siis 2014/2015. õppeaastal oli kutseõppureid vaid veidi enam kui 25 000. Samal ajal on suurenenud 25-aastaste ja vanemate õppurite osatähtsus, ulatudes 2014/2015. õppeaastal juba 29%-ni.
• Koos õpilaste arvu kahanemisega on vähenenud ka kutseharidust pakkuvate õppeasutuste arv: kui 2010/2011. õppeaastal sai kutseharidust omandada 43 kutseõppeasutuses ja kaheksas rakenduskõrgkoolis, siis 2014/2015. õppeaastal olid need arvud vastavalt 38 ja 6. 25-aastaseid ja vanemaid õpilasi õppis 2014/2015. õppeaastal pea kõikides kutseharidust pakkuvates õppeasutustes (välja arvatud Tallinna balletikool).
• Kui kõikidest kutsehariduse omandajatest õpib suurem osa kutsekeskharidusõppes (enam kui 50%), siis valdav osa 25-aastastest ja vanematest õppuritest õpib kutseõppes keskhariduse baasil (ligi 85% kõikidest täiskasvanud kutseõppuritest).
• Kõige rohkem 25-aastaseid ja vanemaid õppureid õppis 2014/2015. õppeaastal Räpina aianduskoolis (555), Tallinna majanduskoolis (546) ja Tartu kutsehariduskeskuses (444).
• Osakaalult oli 25-aastaseid ja vanemaid õppureid enim Tallinna tervishoiu kõrgkoolis (91% kõikidest õpilastest). Sellele järgnevad Hiiumaa ametikool (80%), Lääne-Viru rakenduskõrgkool (73%) ja Räpina aianduskool (72%).

Allikas: riigikontrolli ülevaade riigikogule täiskasvanute osalemisest kutseõppes (2016)